Uus raamat Lennart Merist.

[denis23]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=57280820

Delfi avaldab katked Lennart Meri raamatu peatükist "Meri ja KGB": "On küsitud, kas ja kui aktiivselt aitas Meri kaasa KGB huvide elluviimisele. Sellele küsimusele vastamiseks sobib lõik Meri ühest VEKSA aruandest, milles ta esitas läbimõeldud strateegia selle kohta, kuidas allutada väliseestlust nõukogude ideoloogia mõjudele. Meri kirjutas, et esmalt võiks eesmärgiks seada
“välisvõitlejate” isoleerimise väliseestlaste enamusest. Välisvõitlejatena käsitles Meri pagulasaktiviste, kes paistsid silma aktiivsuse ja ka nn nõukogudevastase tegevusega. “Välistegevuse fookus võiks koonduda kõigepealt isikutele, kellel on eeldusi kujuneda ideoloogideks, allutada oma mõjule keskmist ja nooremat põlvkonda ning lähemas tulevikus välja vahetada “välisvõitlejate” vananenud ladvik,” soovitas Meri.1 Selleks oli eeskätt vaja võita väliseestlaste usaldus ja selles oli Meri tugev. Huvitaval kombel nimetas Meri ühe sellise “välisvõitlejana” Rein Taagepera, kes 1992. aasta presidendivalimistel sillutas teed tema presidendiks saamisele. Teatavasti püüdles Taagepera enne Eesti taasiseseisvumist Balti riikidele teiste sotsialismileeri maade sarnase staatuse andmist. /.../.

KGB luureosakonna käepikenduse VEKSA pärandi hulgas on Lennart Meri värvika kirjanikusulega jäädvustatud raportid kõige kohta, mida KGB variorganisatsiooni VEKSA lektorina paljureisinud kirjanik ja kultuuritegelane paguluses tegi. Tema kirjutatud aruanded hiilgasid “erilise filigraansusega”. Vestlused, kohtumised ja võimalik edasine käitumisstrateegia on arupärijate
jaoks ilusasti kirja pandud. Ära on toodud isegi üritustel kohatud väliseestlaste töökohad, kodused aadressid ja telefoninumbrid. Tema soovitused selle kohta, kuidas saadud kontakte ja inimesi Nõukogude Liidu ja kommunismiideoloogia levitamise huvides võimalikult hästi ära kasutada, ei jäta ruumi oletustele, et Meri poleks mõistnud oma ettekannete tähendust ja tagajärgi. Teades hästi, milline asutus hakkab tema aruannetes põhjalikult käsitletud andmestikku ning pagulaste meeleolude ja suundumuste analüüsi kasutama, oli Meri näol tegemist tüüpilise küünikust kollaboraatoriga, kes viis sellisel teel ellu oma unistust ja eesmärki olla maailmarändur ja majanduslikult kindlustatud. Selle taustal ei pane imestama isegi Meri lause 1979. aasta pooleteise kuu pikkuse Kanada-Ameerika reisi aruandes, milles ta tunneb muret, kas tema soov Ameerikat näha ei “tundu äkki ülearu ebapatriootiline”."

Minu jaoks see eraldi huvitav lugeda, sellepärast, olen päris palju lugenud selles foorumis kuidas nõukogude riik oli niivõrd paha, et mitusada tuhat vene sõjavangi eelistas koonduslaagris surma asemel HiWiks ennast lasta värbama või isegi ROA-sse astunud.
See, et selliseid oli tugevalt alla 10% kõikidest sõjavangidest, ning ühe sellist teed valinud inimese kohta oli 5-6 selliseid, kes seal samas surid nälga või muul moel hukkusid, aga ei ole võõrriigi teenima läinud ei paista eriliseks argumendiks olema.

Aga need samad 10% kollaborante on minule iga kord pannakse ette, et ikka ja ikka - vaata selline s... riik teil oli, et nii palju inimesi on selle asemel et märtrisurma minna eelistasid vaenlasega kostööd.

Huvitav-huvitav, aga kuidas olla Lennart Meriga ja paljude-paljude teiste väljapaistavate tegelastega Eesti rahva ajaloost, kes täiesti vabatahtlikult ning innukalt kuritegeliku okkupatsioonireziimiga koostööd tegid?

Võite minule ükskõik mida rääkida, kuid 60-70-ndatel aastatel ei ole kedagit sunnitud KGB-le nuhkimistööd tegema. Ja seda enam, ei olnud selle tegemise taga piinav valu, nälg, lähedaste surmaoht...

Ühe sõnaga, mis siis on - mitte nelja klassi haridusega Vanja või Vasja, vaid Lennart Meri, Eesti Vabariigi tulevane president teeb rõõmsalt ning innustunult koostööd kuritegeliku nõukogude eriteenistusega, ning mitte kütusevaraste ja valuutaärikate püüdmises, vaid ikkagi väliseestlaste, EV omariikluse kandjate vastu suunatud kompromissitus võitluses. Teeb mitte sellepärast, et pääseda koonduslaagri barakkist, või oma lähedaseid surmast päästa, vaid selleks et uuesti ja uuesti selle sama nõukogude riigi arvelt välismaa reisile minna, järjekorrast väljaspoolt LADA-2103 soetada või mis seal need hüvesid veel olid....

Kui ausalt - ajab oksele. Mitte Meri, temast mina saan aru väga hästi. Elu on üks ja lühike aga elada tahavad kõik. Ja kõik ei saa olla võitlejad. Ühel on jõudu ja eneseohverdust, teisel ei ole. Teie silmakirjalikus, seltsimehed, ajab oksele...

Või siis lepime me nii kokku, et igas rahvas ja iga riigis on teatud hulk opportuniste, kelle jaoks ei loe ei patriotism, ega muud poolpehmed väärtused, vaid loeb võimalikult ilus ja hea elu, siin ja praegu?
Ja ei ole mõtet siin hakata nõukogude korra laita sellepärast ei sajad tuhanded NL kodanikke läksid teatud asjaoludel selle riigi vaenlase teenistusse?

[hillart]

Huvitav-huvitav, aga kuidas olla Lennart Meriga ja paljude-paljude teiste väljapaistavate tegelastega Eesti rahva ajaloost, kes täiesti vabatahtlikult ning innukalt kuritegeliku okkupatsioonireziimiga koostööd tegid?

Otsene küsimus, otsene vastus.
Kollaborantideks nimetatakse selliseid inimesi. Ja see sõna ei sisalda üldiselt endas mitte kõige vähematki positiivset. Sellega on kõik öeldud.
(Ja pole oluline kui väljapaistev ja tuntud see või teine persoon on, või olnud on.)
Kuidas kollaborantidega olla? Noh, see on juba omaette küsimus aga maailmapraktika näeb ette erinevaid tegevusstsenaariume. Alates kõige hullemates piinades neljaks tõmbamisest kuni mittemidagitegemiseni. (See viimane variant on vist meil käibel, sest meil pole taolist küsimust kunagi üles tõstetudki. Kollaboratsiooniküsimust, nimelt.)

P.S.
Eile, muideks, oli TTV-s päris asjalik vestlussaade, kus konstateeriti päris elementaarseid meie elu tõsiasju, millistest tavaliselt ei räägita. Nimelt, et ametlikes dokumentides konstateeritakse meil eelneva okupatsiooni jooksul toimunud russifitseerimist, sovetiseerimist jne, kuid analoogselt Saksamaa, Austria, Taani, Norra jt. Euroopa riikidega, kus II MS ja sellele eelnenud aja jooksul toimunud natsifitseerimise järgselt käivitati DEnatsifitseerimise programmid, pole meil senini DErussifitseerimise ja DEsovetiseerimise alal mitte midagi tehtud. Isegi taolisi termineid pole kusagil kasutusel, rääkimata selle teema tõstatamisest ametlikul tasemel.
Ajab minu jutt kah iiveldama? Mis muud, kui tabletike Aeroon`i aitab. Edasi elama ju peab, või kuidas? Isegi iiveldusega.

[denis23]

Nii..siis järgmine küsimus -
Kui vaadata Saksa sõjavangi langenud punaarmeelaste numbrid, siis jaotus on enam-vähem järgmine:
10% hakkasid tegema koostöö sakslastega (ROA, HiWi, KaPo jne)
30% said koju tagasi
60% hukkusid.

Nii see, et 10% hakkasid tegema koostöö sakslastega, selle asemele et valida piinavat surma, seostatakse sellega, et rahvas tegelikult ei olnud Nõukogude korrale lojaalne - sellest on järeldus, kui s.tt see NLiit ikka oli.

Nüüd meie oleme jõudnud selleni, et tegelikult, tegi Eestis okkupantidega aktiivse koostöö ilmselt palju rohkem inimesi kui 10% (võttes arvese ikkagi aktiivse elanikkonna, ilma laste, vanurite jne).

Kas sellest teeb ka mõni järelduse?


Ning olgem ausad - vähemalt 70-80-ndates ei olnud vaja olla eriline kangelane, et KGB koostöö ettepanekule EI öelda - olen kasvanud meremeeste, kalurite ja nende laste sõpruskonnas, ning sellest on suht palju räägitud. KGB üritas tegutseda seal väga jõudsalt - nii poliitilise kontrolli osas, kui ka salakaubaveo tõkestamise eesmärgiga. Väga paljud said ettepanekud koostööle. Mõni nõustus, mõni mitte.

Aga fakt - kedagit töölt pole lahti lastud, korterist väljatõstetud ning Siberisse saadetud.
Kedagit kaptenisillalt pole minema saadetud ning meremehe passi käest pole ära võetud...

Erinevalt nõukogude sõjaväelastest saksa koonduslaagrites ei ole Lennart Merit, Andrus Ansipit, Arnold Rüütlit ja palju, palju teisi prominentseid isikuid ähvardanud ei nälg, külm, ega gaasikamber.

Mina ei pea nende üle kohut, reziimiga koostöö põhjusi võis olla mitu, ning ma täiesti usun et ka mõni "õige" eestlane tegi koostöö reziimiga, aga minu õiglustunne on riivatud, kui samal minule ette tuuakse fakti: "näed kui palju venelasi tehti koostööd okkupantidega, see on tähtis märk!"

See ei ole aus.
Nii et näete teiste silmis saepuru tükki, oma endal aga palgi jätate märkimata...

[metssiga]

Eriti vastaks denis23: eks sulle käib eriti hingepeale see teema "Jevgeni Nikonov" all lahtiläinud diskussioon, kus, minu arvates on kirjutatud lausa rumalusi ja samas ei ole mina nõus ka kõige sinu poolt kirjutatu-väidetuga. Väga teravmeelne on see teema seostada Lennart Meri ja tema (väidetava) kollaborantlusega. Aga, tahan ma küsida, miks pead sa lõplikuks ja täielikuks tõeks mingi Henn Põlluaasa ja tema raamatut reklaamiva Delfi arvamusi?? Minu enda teada pole küll mingit põhjust vähegi mõtlevatel inimestel Lennart Merd pidada KGB agendiks ja samas on juba ammu teada, et tema isa Georg oli agent ning ka seda, miks ta oli. Kõigest sellest on juba ammu põhjalikult kirjutanud tänaseks meie hulgast lahkunud ajaloolane Indrek Jürjo raamatus "Pagulus ja Nõukogude Eesti" (1996). Muuseas, tollane president Meri andis Jürjole pärast raamatu ilmumist Presidendi kultuurirahastust autasu 5000.- krooni. Mis see oli, kas autasu ausa ajaloo eest või altkäemaks millegi varjamise eest, võib igaüks ise arvata vastavalt oma rikutuse astmele.
PS lisaks ka oma viis kopkat sellesse vaidlusse, mis käis "Nõukogude isamaa" ja selle kaitsemise-mittekaitsemise ümber. Kui see panna rahvustesse, siis on kõik selge ja lihtne - ei tahtnud seda "isamaad" kaitseda, hoopis vastupidi, eestlased, lätlased, leedukad, lääne-ukrainlased ja veel nii mõnedki muud. Venelased, kes tegid koostööd sakslastega kuni võitlemiseni saksa sõjaväe ridades - neid oli arvuliselt kõige rohkem (või midagi ukrainlaste arvuga võrreldavalt), kuid venelaste üldarvust ikka väga vähe. Kõik on õige, mida denis23 kirjutab, vene rahvas võitles sakslaste vastu. Nii-et vaielda pole siin midagi II ilmasõjast, parem oleks vaielda, miks see rahvas 1917-1920 tegi seda, mis ta tegi. Ja palun, ärge hakake siin kirjutama, et tegelikult bolsevike võimu kehtestasid juudid või läti punakütid

[denis23]

tahan ma küsida, miks pead sa lõplikuks ja täielikuks tõeks mingi Henn Põlluaasa ja tema raamatut reklaamiva Delfi arvamusi?? Minu enda teada pole küll mingit põhjust vähegi mõtlevatel inimestel Lennart Merd pidada KGB agendiks ja samas on juba ammu teada, et tema isa Georg oli agent ning ka seda, miks ta oli.

Ma usun et see on tõde. Vastasel juhul, peaks nii Henn Põlluaas kui ka kirjastajal olema valmis päris tõsisteks kohtu hagideks - usun et selliseid inimesi kes oleksid huvitatud sellest, on päris palju.

Jah, võib kuulutada kõik võltsiks - raamatud, KGB ja VEKSA allikad, mälestused jne.

[metssiga]

tahan ma küsida, miks pead sa lõplikuks ja täielikuks tõeks mingi Henn Põlluaasa ja tema raamatut reklaamiva Delfi arvamusi?? Minu enda teada pole küll mingit põhjust vähegi mõtlevatel inimestel Lennart Merd pidada KGB agendiks ja samas on juba ammu teada, et tema isa Georg oli agent ning ka seda, miks ta oli.

Ma usun et see on tõde. Vastasel juhul, peaks nii Henn Põlluaas kui ka kirjastajal olema valmis päris tõsisteks kohtu hagideks - usun et selliseid inimesi kes oleksid huvitatud sellest, on päris palju.

Jah, võib kuulutada kõik võltsiks - raamatud, KGB ja VEKSA allikad, mälestused jne.

Kui sa lihtsalt USUD, et Henn Põlluaasa raamat on tõde, isegi enne selle raamatu ilmumist ja lugemist, siis siinkohal võid edasilugemise lõpetada. Aga, mina pean vähe solvavaks seda sinu väidet minu kohta: "Jah, võib kuulutada kõik võltsiks - raamatud, KGB ja VEKSA allikad, mälestused jne". Teatavasti ma viitasin sulle ajaloolase uurimusele vastava asja kohta, mitte ei kuulutanud "kõike võltsiks" . Täpselt samamoodi võiks ka mina kuulutada sind lihtsalt tib.aks, kes millestki aru ei saa. Seda ma ei tee, kuna pean sind siin foorumis loetu põhjal targaks inimeseks.

[metssiga]

Veel üks väike näide nendest paljastajatest ja ilmamaa tõe rahva ette toojatest:
Anti Poolamets kirjutas Kultuur ja Elu nr 3, 2009, lk 12 "Tiit Noormets on nimetanud seda tolleaegses Euroopas pretsedenditu kiiruse ja mastaabiga sõjaliseks organiseerimistööks". Tegelikult on Tiit Noormets kirjutanud raamatus "Metsavennad Suvesõjas 1941", Tln 2003, lk 64 "Omakaitse kui ülemaalise sõjalise organisatsiooni loomine ilma mingi keskse juhtimise ja planeerimiseta, nii-öelda "rohujuure tasandilt" alt-üles on märkimisväärne saavutus kogu maailma sõjaajaloo taustal". Eks nii nad töötavad ka Lennart Meri kallal, mitte midagi lausa valetades ja ikka otse olemasolevaid dokumente aluseks võttes, aga lõpuks ühte sõnulseletamatut plära tootes.

[metssiga]

Erinevalt nõukogude sõjaväelastest saksa koonduslaagrites ei ole Lennart Merit, Andrus Ansipit, Arnold Rüütlit ja palju, palju teisi prominentseid isikuid ähvardanud ei nälg, külm, ega gaasikamber.

Kui me nüüd päris lihtsalt, ajaloolasena, ja ilma mingi poliitikata seda asja vaatame - siis ega ühtegi Punaarmee sõjavangi mitte kunagi ega mitte kusagil ei ähvardanud mitte mingi gaasikamber. Jääme ikka faktide juurde! Nälg, mida denis23 kirjutas, oli hirmus asi, piisavalt hirmus, et sellele mitte mingeid "gaasikambreid" juurde luuletada. Väike isiklik mälestus ka - minu Punaarmeest vangilangenud vanaisa suri Ingerimaal talvel 1941/42 sõjavangilaagris nälga koos paljude teiste vangidega. Ei olnud seal mingeid erilisi Gestapo kuritegusid ega piinamisi ega mingeid hukkamisi, ainult lihtlabane nälg. Kes selles süüdi olid - no muidugi sakslased, et nad ei suutnud kogu seda vangilangenute massi toita. Ja miks ei suutnud - või ei tahtnudki, nagu Djukov väidab - see on juba omaette lugu.

[Lemet]

Ning olgem ausad - vähemalt 70-80-ndates ei olnud vaja olla eriline kangelane, et KGB koostöö ettepanekule EI öelda - olen kasvanud meremeeste, kalurite ja nende laste sõpruskonnas, ning sellest on suht palju räägitud. KGB üritas tegutseda seal väga jõudsalt - nii poliitilise kontrolli osas, kui ka salakaubaveo tõkestamise eesmärgiga. Väga paljud said ettepanekud koostööle. Mõni nõustus, mõni mitte.

Ja kes ei nõustunud, sellel pandi viisa kinni. Parimal juhul sadamapuksiiri kapten, tavaliselt aga ei lasknud muhhaboika sind enam pääslast edasi. Mitmed head mehed kukkusid sellise asja peale elu lõpuni pudelisse.

Kedagit kaptenisillalt pole minema saadetud ning meremehe passi käest pole ära võetud...

Seokest ullikesejama pole mõtet ajada...piisas poliitabi ettekandest, et kaptenikohalt lennata ja viisast ilma jääda.

[denis23]

Kui me nüüd päris lihtsalt, ajaloolasena, ja ilma mingi poliitikata seda asja vaatame - siis ega ühtegi Punaarmee sõjavangi mitte kunagi ega mitte kusagil ei ähvardanud mitte mingi gaasikamber. Jääme ikka faktide juurde! Nälg, mida denis23 kirjutas, oli hirmus asi, piisavalt hirmus, et sellele mitte mingeid "gaasikambreid" juurde luuletada. Väike isiklik mälestus ka - minu Punaarmeest vangilangenud vanaisa suri Ingerimaal talvel 1941/42 sõjavangilaagris nälga koos paljude teiste vangidega. Ei olnud seal mingeid erilisi Gestapo kuritegusid ega piinamisi ega mingeid hukkamisi, ainult lihtlabane nälg. Kes selles süüdi olid - no muidugi sakslased, et nad ei suutnud kogu seda vangilangenute massi toita. Ja miks ei suutnud - või ei tahtnudki, nagu Djukov väidab - see on juba omaette lugu.

Kui me nüüd "päris lihtsalt, ajaloolasena seda asja vaatame" siis esimesed gaasikambri katsetused olid toimnunud 3-5 september 1941, ning selle käigus olid tapetud 850 inimest, nende hulgas 250 poolakat ning 600 vene sõjavangi.
Ja kui me sakslaste enda andmed kasutame (Nachweisung des Verbleibes der sowjetischen Kriegsgefangenen nach dem Stand vom 1.05.1944), siis esimeseks jaanuariks 1944 oli sakslaste kätte langenud 5.1 milj. vene sõjaväelast, neist suri laagrites 1.053 milj, suri enne laagrisse jõudmist 770 000, ning olid hukatud 473 000 inimest.

No ja loomulikult, see et terved kategooriad sõjavange kuulusid hukamisele kohapeal (juudid, komissaarid jne) ei ole üldse mitte millega vastuolus - see on ilmselt selle tõttu et NLiit pole Geneva konventsiooniga liitunud, kui oleks - oleks kõik teist moodi, jah.

Ja eks ka loomulikult, selles et vene sõjavangidel kõige raskemate füüsilise tööde tegemisel oli ettenähtud päevane leivanorm 320 grammi (sama palju kui Leningradi blokaadis) oli loomulikult süüdi nõukogude kuritegelik reziim kes nii palju inimesi mängis sakslaste kätte. Sakslaste administratiivne ressurss lihtsalt ei olndu selleks valmis, et kõike need toitma. Kusjuures selleks et kõike need inimesi raskele tööle kamandada oli III Reichil administratiivne ressurs võimeline.

Aga igal juhul, härrased, need Vasjad ja Vanjad enne kui need nõustusid minna HiWideks elasid palju hullemaid asju, kui Lennart Meri enne kui ta nõustus KGB-ga koostööd tegema.



Nii palju siis ajaloost.

[Lemet]

esimeseks jaanuariks 1944 oli sakslaste kätte langenud 5.1 milj.

10% hakkasid tegema koostöö sakslastega (ROA, HiWi, KaPo jne)
30% said koju tagasi
60% hukkusid.

Kui nüüd numbreid vaadata, siis ei jookse need ju kokku...

10% 5,1 on 510 000, räägitakse aga erinevates allikates 1-1,5 miljonist.

60% 5,1 on ca 3 miljonit...

...neist suri laagrites 1.053 milj, suri enne laagrisse jõudmist 770 000, ning olid hukatud 473 000 inimest.

Ja antud juhul räägime me siin siiski ühest Lennartist(juhul kui üldse) vrs üle ühe miljoni saksa mundris nõukogude kodaniku vastu. Nii kurb, kui see denissi jaoks ka pole, on protsent pisut erinev...

[denis23]

Ning olgem ausad - vähemalt 70-80-ndates ei olnud vaja olla eriline kangelane, et KGB koostöö ettepanekule EI öelda - olen kasvanud meremeeste, kalurite ja nende laste sõpruskonnas, ning sellest on suht palju räägitud. KGB üritas tegutseda seal väga jõudsalt - nii poliitilise kontrolli osas, kui ka salakaubaveo tõkestamise eesmärgiga. Väga paljud said ettepanekud koostööle. Mõni nõustus, mõni mitte.

Ja kes ei nõustunud, sellel pandi viisa kinni. Parimal juhul sadamapuksiiri kapten, tavaliselt aga ei lasknud muhhaboika sind enam pääslast edasi. Mitmed head mehed kukkusid sellise asja peale elu lõpuni pudelisse.

Kedagit kaptenisillalt pole minema saadetud ning meremehe passi käest pole ära võetud...

Ei olnud see asi nii. Jõudsin omal ajal veel merel käia nende samade meestega ning oleme sellel teemal nendega palju rääkinud. Pelgalt sellest et sa lükkad koostööettepaneku tagasi ei olnud piisav et


Seokest ullikesejama pole mõtet ajada...piisas poliitabi ettekandest, et kaptenikohalt lennata ja viisast ilma jääda.

Poliitabi võiks küll olla, aga mitte KGB ohvitser. Võis olla, et kui inimesel oli mingi patt hinge taga ja siis KGB üritas teda santaseerida ning kui see ei õnnestunud - lasti asi suure kella külgele. Aga nii et pelgalt selle eest et sa nuhkiks ei tule pannakse viisa kinni või lendad oma kohalt minema, pole ma selliseid asju kuulnud. Mis ei tähenda, et neid pole olnud, aga keegi minu tuttavatest, kes ettepanekud tagasi lükkas, ei ole sellest pidanud hiljem mingit karistust kandma. Seda enam, et kompartei liikmed olid kõik nii kui nii, ning kuulumine parteisse oli ka oma moodi kaitseffektiga. See on muide huvitav teema, aga oma tuttavate endiste KGB ohvitseridega rääkides, jäi minul üleüldse mulje, et erilist probleemi koostööpartneritega neil polnud - soovijaid oli rohkem kui vaja, ning pigem probleemiks oli see, et pidi filtreerima ettekaanded, kuna paljud üritati KGB-le koputades oma isiklikud arvesid klaarida.

[Lemet]

Deniss, lõpeta mullipuhumine. Selleks, et viisa kinni panna, piisas õigete kõrvade kuuldekauguses sapisest märkusest nõukogude korra aadressil. Või millestki veel vähemast. Ettenähtud arvu asemel kahekaupa maalelaskmisest. Või muust taolisest pisiasjast. Madrustest rääkimata, seal võis olla põhjuseks isegi kajutisse ununenud pornoajakiri või kümmekond välismaise pildiga kilekotti.

Mis ei tähenda, et neid pole olnud, aga keegi minu tuttavatest, kes ettepanekud tagasi lükkas, ei ole sellest pidanud hiljem mingit karistust kandma

Vana sa deniss õigupoolest oled? Jääb mulje, et need sinu tuttavad "keeldujad" keeldusid kuskil 88-91. Ja lõhverdasid sest seejärel laia lõuaga. Enne seda hoiti oma suuvärki sel teemal ikka üpris tiidsalt koos. Eriti veel hirmus üliväärtuslik töökoht (ja seda oli kaugsõidumeremehe oma nõuka ajal kohe kindlasti) kaotada.

[denis23]

esimeseks jaanuariks 1944 oli sakslaste kätte langenud 5.1 milj.

10% hakkasid tegema koostöö sakslastega (ROA, HiWi, KaPo jne)
30% said koju tagasi
60% hukkusid.

Kui nüüd numbreid vaadata, siis ei jookse need ju kokku...

10% 5,1 on 510 000, räägitakse aga erinevates allikates 1-1,5 miljonist.

60% 5,1 on ca 3 miljonit...

...neist suri laagrites 1.053 milj, suri enne laagrisse jõudmist 770 000, ning olid hukatud 473 000 inimest.

Ja antud juhul räägime me siin siiski ühest Lennartist(juhul kui üldse) vrs üle ühe miljoni saksa mundris nõukogude kodaniku vastu. Nii kurb, kui see denissi jaoks ka pole, on protsent pisut erinev...

Praegu nende numbrite järgi, hukkus saksa vangis ca 45% nõukogude sõjaväelasi. Numbrid ei jookse kokku nõukogude numbritega sellepärast, et need on võetud 1.01.1944 aasta seisuga. Sõda kestis veel 1 aasta ning 4 kuud. Sõjavangide suremus sõja viimastel kuudel oli eriti kõrge. Näiteks, kindral-leitnant Karbõsev keda koos viiesaja muu sõjavangiga külmal ööl 19.02.1945 hoiti talveöö läbi platsil külma vee pritsu all Mauthausenis. Need asjad vist kõik said juhtuda, sellepärast et NLiit ei ole konventsiooniga liitunud, eksole? Nii et Stalin on süüdi.

Mis puutub Lennartisse,siis see pole lihtsalt üks inimene. See on kõige tuntum eestlane, kelle nimeija kuju näeb esimesena igaüks kes siia riigi lennukiga tuleb. Jah, üks inimene, kuid veel kolmkümmend aastat tagasi koostööd nõukogude võimuga tegid Eestis kümned tuhanded - k.a. meie praegune peaminister eksole? Ning erinevalt Dmitri Mihailovits Karbõsevilt, ei ole neid mitte keegi miinuskraadil tuletõrjevoolikul ööläbi kastnud, eksole?

[denis23]

Deniss, lõpeta mullipuhumine. Selleks, et viisa kinni panna, piisas õigete kõrvade kuuldekauguses sapisest märkusest nõukogude korra aadressil. Või millestki veel vähemast. Ettenähtud arvu asemel kahekaupa maalelaskmisest. Või muust taolisest pisiasjast. Madrustest rääkimata, seal võis olla põhjuseks isegi kajutisse ununenud pornoajakiri või kümmekond välismaise pildiga kilekotti.

Mis ei tähenda, et neid pole olnud, aga keegi minu tuttavatest, kes ettepanekud tagasi lükkas, ei ole sellest pidanud hiljem mingit karistust kandma

Vana sa deniss õigupoolest oled? Jääb mulje, et need sinu tuttavad "keeldujad" keeldusid kuskil 88-91. Ja lõhverdasid sest seejärel laia lõuaga. Enne seda hoiti oma suuvärki sel teemal ikka üpris tiidsalt koos. Eriti veel hirmus üliväärtuslik töökoht (ja seda oli kaugsõidumeremehe oma nõuka ajal kohe kindlasti) kaotada.

Ma olen 36. Merel käisin 1992-3, nii et jutude perioodiks võis olla nii 1988 kui ka varasem periood. Aga kindlasti siiski vist 80-ndad. Üldiselt, ma olen nõus sellega, et kaugsõidumeremehed olid tundlikumad igasuguste taustkontrollide suhtes, kuid sellist KGB laushirmu ei olnud - vähemalt ideoloogia osas. Salakaubavedu on teine asi, iga teine oli nibin-nabin oma välismaalt veetavate kogustega piiri peal, pluss siis valuuta, pluss asjade hilisem müük komisjonikauplustes.....läheb vist teemast mööda...