Artikkel TTÜ üliõpilaste ajakirjas

[mzd]

http://www.ttu.ee/public/u/uliopilasesi ... tuseks.pdf
Lk 4 on noorsand maha saanud väga tuliseid tundeid tekitanud teosega. Mida arvate?

[TTA]

Nooh, iseenesest klassikaline eneseõigustus miks ajateenistusse mitte minna. Lihtsalt tavapärasemast paremini läbi mõeldud kujul. Artiklit lugedes on ka selge et hoolimata autori väitest, ei tea ta tegelikult siiski ajateenistusest eriti midagi, või on tal lihtsalt vale ettekujutus tekkinud.

Ja ikkagi ei saa välistada võimalust et tegelikult nii ongi nagu ta väidab, vähemalt tema puhul.

[Lemet]

Õppejõu seisukohalt-juhul, kui minu õpilaste hulgas peaks olema selliseid vaateid avalikult propageeriv seltsimees, peaksid ta olema minu erialas erakordselt põhjalikud teadmised. Et ainega ühele poole saada. Kui aga on tegu riigi poolt kinnimakstava kohaga, siis sealt tuleks noorsand küll kiiremas korras minema lüüa. peale õiguste peaks ka kohustused olema nimelt. Kui kohustusi endale kohustusteks ei tunnistata, siis pole ka õigusi.

[Some]

Mis seal ikka. Üheksakümnendate alguses oli võimalus ka alternatiivteenistuseks, näiteks haiglas. Pidi olema kaks korda kauem kui tavalises ajateenistuses. Võib-olla sobiks talle rohkem? Muidugi väljendid - ta "ei sobi ajateenijaks", "kaitsevägi pole minu ala" ja "vaielda selgeks ülemustega maailmavaatelisi probleeme" kuuluvad huumori valdkonda. Tõenäoliselt oligi see artikkel psühhiaatrile diagnoosi aluseks. Kujutletavas maailmas elamine või nii...

[mzd]

Mis mulle endale enim närvidele käib, on tõsiasi, et riikliku kõrgkooli väljaanne (küll tudengite tehtav) sellise kirjatüki üldse ära trükkis.
Saatsime suurema grupiga nii autorile kui toimetajale ka vastavasisulised kirjad. Autoril on nii palju õigust üle, et pole lihtsalt sõnu. Toimetaja pole vastanud...
Kahju muidugi, et KRA käsi siin ka enam sekkuda ei saa (?).

[Tundmatu sõdur nr.2]

Milleks inimesi sunniviisiliselt ajateenistusse ajada? Mis mõttega raisata väljaõpperessursse tulevaste desertööride peale?

[kangelaspioneer]

Milleks inimesi sunniviisiliselt ajateenistusse ajada? Mis mõttega raisata väljaõpperessursse tulevaste desertööride peale?

Asi muutub, kui nad juba teenistuses on. Päris suur protsent tänaseid kaadrikaitseväelasi võeti kunagi teenistusse vastu tahtmist, mõned tegelesid lausa kõrvalehoidmisega.

[Tundmatu sõdur nr.2]

Asi muutub, kui nad juba teenistuses on. Päris suur protsent tänaseid kaadrikaitseväelasi võeti kunagi teenistusse vastu tahtmist, mõned tegelesid lausa kõrvalehoidmisega.

Räägime konkreetsetest arvudest. Mitu protsenti värvatakse vastu tahtmist ja kui paljud neist uuestisünni läbi teevad?

[Madis22]

Et viimastel aastatel on vabatahtlikult ajateenistusse minejate hulk moodustunud 40-45% ajateenistusse võetute hulgast, võib ülejäänud 55-60% lugeda sunniviisiliselt võetuteks. Kuipaljud neist ajateenistuse vältel asja otstarbekusse uskuma hakanud on, väljendub ehk reservõppekogunemistest osavõtjate protsendis. Ühes siin hiljuti tulises arutluses olnud teemas toodi välja, et 2010a kutse saanutest umbes veerand ei andnud end näole. On võimalik, et nende seas oli ka neid, kes kunagi vabatahtlikult ajateenistusse läksid ja siis süsteemis pettusid, kuid väga lihtsustatult võime öelda, et vähemasti 55-60% vastutahtmist ajateenistusse võetutest reageerivad reservõppe kutsele tõrkumata. Nemad on need, kes tõenäoliselt reageerivad ka mobilisatsioonikutsele. Kui mitte isamaa-armastusest või sisemisest veendumusest, et nad ühiselt suudavad paremini oma peresid ja vara kaitsta, siis vähemasti ühtekuuluvustundest nende poistega, kellega koos sai aega teenitud.

Tõenäoliselt on neid "ümberkasvanuid" aga märksa rohkemgi, kuivõrd 2010a reservõppekogunemistele kutsutud mehed on eeldatavalt varasematest aastakäikudest, kus vabatahtlikuna ajateenistuse läbimine ei olnud veel nii massiline. Selline tore artikkel väidab nimelt, et aastatel 2007-2010 on positiivne meelestatus kasvanud 27lt 48le protsendile. Siit võib järeldada, et 2007a suhtusid ajateenistusse kutsutuist ligi 73% asjasse pigem vastumeelselt. Et 2010a reservõppekogunemisele kutsutuist moodustasid enamuse nemad või veel varasemate aastakäikude ajateenijad, võib järeldada, et kutsele reageerinutest julgelt 2/3 olid kunagi vastu tahtmist ajateenistusse läinud.

[Tundmatu sõdur nr.2]

40-45% vabatahtlikke ei pruugi tähendada, et need inimesed oleksid avalduse esitanud ka vabatahtliku kaitseväeteenistuse korral; ma kaldun arvama, et seal on paljudel juhtudel tegu endale sobival ajal valitud läbimisega, et pärast ei peaks töö või kooli kõrvalt KRA suva järgi relva alla minema.

Õppekogunemised võrdlusaluseks eriti ei sobi, sest need on kohustuslikud. Isegi kui need oleksid täiesti vabatahtlikud, ei annaks võrrelda - üks asi on rahu ajal end näole anda ja teine asi sõjaohu korral. See on päris sünge, et juba rahuajal ja kriminaalasja ähvardusel veerand kohale ei ilmu (kohati hoiab kõrvale lausa 37%).

Aga räägime ajateenistusest laiemas kontekstis. Kõige pessimistlikum rahvastikuprognoos, mille Statistikaameti andmebaasist leiab, eeldab, et aastani 2013 kestab väljaränne, seejärel puhkeb aga sisseränne, mille tipp on 3000 inimest aastal 2016, ja ränne jõuab tasakaalu 2026. Teisisõnu, hästi optimistlik stsenaarium.

Selle mudeli andmed rahvastiku koosseisu kohta:

1990
<20: 459 900
20-64: 929 700
65+: 181 000

2010
<20: 284 100
20-64: 827 000
65+: 229 000

2030
<20: 305 100
20-64: 723 200
65+: 265 700

2050
<20: 287 400
20-64: 653 800
65+: 301 400

Nagu näha, siis iga põlvkonna jooksul kaob ca 100 000 tööealist ja lisandub ca 40 000 pensionäri, st ülalpeetavate arv kasvab dramaatilises tempos, mis paneb ainuüksi majanduslikest alustest lähtudes kahtluse alla, kas taolise rahvastikuga riik lähitulevikus enam eksisteerida suudab, rääkimata luksusest nagu omaette kaitsevägi.

Rahvastikupüramiidi lähemalt vaadates ilmneb, et 2030 paiku on fertiilses eas meeste arv nii väike, et kui sinna arvestada sõjaoludega kaasnev sündivuse kukkumine, ei jää eestlastest midagi alles. Kas keegi on kunagi rahvastiku taastootmise kontekstis analüüsinud, kas Eesti üldse suudab sõda pidada, ennast seejuures omaenese kätega hävitamata?

Ma kardan, et sõja puhkemise korral - olgu me kuitahes hästi varustatud ja välja õpetatud - kaotame ainuüksi põgenike näol võimaluse rahvusena edasi kesta rohkem kui paar inimpõlve. Klassikaline Pyrrhose võit, mis vähemalt minu jaoks näitab ära, miks kaitseväe olemasolule ei ole õigustust.

[Madis22]

40-45% vabatahtlikke ei pruugi tähendada, et need inimesed oleksid avalduse esitanud ka vabatahtliku kaitseväeteenistuse korral; ma kaldun arvama, et seal on paljudel juhtudel tegu endale sobival ajal valitud läbimisega, et pärast ei peaks töö või kooli kõrvalt KRA suva järgi relva alla minema.

Täpselt! On piisavalt suur tõenäosus, et ka neist vabatahtlikest suur osa jätaks väeteenistusse minemata, kui see täiesti vabatahtlik oleks. Seega on nende osakaal, kes vaatamata oma ajateenistuse eelsele mõningasele või täielikule vastumeelsusele siiski kodanikukohust täidavad ning ennast, oma peret ja vara kaitsma asuksid, veelgi suurem.

Õppekogunemised võrdlusaluseks eriti ei sobi, sest need on kohustuslikud. Isegi kui need oleksid täiesti vabatahtlikud, ei annaks võrrelda - üks asi on rahu ajal end näole anda ja teine asi sõjaohu korral.

Üsna hästi sobivad, kuivõrd ka mobilisatsioon ei ole vabatahtlik, vaid märksa kõrgemagi karistuse ähvardusega sund. Rõhuv enamus inimesi allub sunnile harjumusest ja arusaamast, et nii on lihtsam.

(kohati hoiab kõrvale lausa 37%).

Sellistest numbritest on siin foorumis juttu olnud. Et oodatuist 63% tulid kohale, ei tähenda mitte, et ülejäänud 37% hoidsid kõrvale. Neist 37-st on üsna mitu %% tervislikel või muudel põhjustel vabastatud ja üsna mitu %% neid, kelleni kutse ei jõudnudki.

Ma kardan, et sõja puhkemise korral - olgu me kuitahes hästi varustatud ja välja õpetatud - kaotame ainuüksi põgenike näol võimaluse rahvusena edasi kesta rohkem kui paar inimpõlve. Klassikaline Pyrrhose võit, mis vähemalt minu jaoks näitab ära, miks kaitseväe olemasolule ei ole õigustust.

Ei ole asi nii hull ühti. Meenutagem, et näiteks Liivi sõja ja sellele järgnenud katkuepideemiate tõttu kaotas eesti rahvas 9/10 oma rahvaarvust ning napilt poolteist aastasadat hiljem Põhjasõjas 2/3 aga me oleme ikka siin. Rahva regenaratsioonivõime ei sõltu niivõrd fertiilses eas meeste, kuivõrd naiste arvust.

Muuseas see statistikaameti rahvastikupüramiid on päris mitu aastat vana, arvestab rahva sisse ka meie venekeelsed külalised, ega ole veel märganud, et näiteks eestlaste iive on viimased kolm aastat olnud positiivne*. Rände puhul on arvestatud näiteks väljarändajaiks kõik need, kes on ajutiselt Soomes tööl, kuivõrd seal töötamiseks peab end kohalikus rahvastikuregistris (või mis iganes asi see neil seal on) arvele võtma, kes omakorda info kohe Eesti rahvastikuregistrisse saadab. Seda on statistikud isegi tunnistanud, et Eesti elanikkond on tõenäoliselt märksa suurem, kui statistika seda näitab. On ju kõik need, kes ükskõik millal on Soomes ametlikult tööl olnud ega ole hiljem Eestis rahvastikuregistri toiminguid sooritanud, ametlikult Soome elanikud, kuigi võivad olla seal tööl olnud ainult ajutiselt ja tegelikult juba aastaid Eestis tagasi olla.

Statistikaameti andmeil eestlasi:
aasta| sündis | suri
2007 | 11195 | 11372
2008 | 11578 | 10983
2009 | 11442 | 10526
2010 | 11866 | 10165

[Kapten Trumm]

Vaadake kodaniku nime. Sellist päritolu nimesid võib tihti näha väeosades ambulantside ukse taga järjekorras. Sassiks end nimetada oleks upitamine, Sassid on ikka eestimeelsed mehed olnud

Tegelikult, ka ise ülikoolis mõtlesin umbes samamoodi. Ise pean seda lapsepõlve lolluseks, mis elu kogemustega peagi unustatakse. Kodanik bensiin, sellise attitude peale soovitaks sul kasutada kasutajanimelist vedelikku ja tikke.

Asi muutub, kui nad juba teenistuses on. Päris suur protsent tänaseid kaadrikaitseväelasi võeti kunagi teenistusse vastu tahtmist, mõned tegelesid lausa kõrvalehoidmisega

Pean siinkohal kaks esijäset tõstma klaviatuurilt poolt hääletamiseks. Ma pole kuskil kohanud nii palju (nii suurt %) rõõmsameelseid, teotahtelisi ja omakasupüüdmatuid inimesi kui KV-s. Ka minu arvamus pöördus 180 kraadi oma kogemuse põhjal. Selleks tulebki inimestele seda kogemust anda ja selle andmiseks mitte koonerdada. Kas 8 või 11 kuud, aga selle peaks saama kõik, oleks valimistel neid riigivastaste populismide poolt hääletajaid kõvasti vähem.

Seega - seda kõhutuult peaks tõlgendama kui sotsiaalse kogemuseta logardist üliõpilase uitmõtet ja ei enamat

[Some]

Eriti vahva on statistika kus võrreldakse demograafilist situatsiooni aastal 1990 ja hiljem, saadakse kohe sadu tuhandeid riigist lahkunuid. Samas unustatakse et suur osa neist olid nõukogude sõjaväelased oma pereliikmetega.

[Qtec]

Mul on muidugi kahju, et tipikate lehes selline artikkel veel sedavõrd eriliselt välja toodud on. Seda, et TTÜ's sellelaadsed tobedused levivad, tean juba oma tudengiaegadest ning mis siin salata, eks ka ise polnud ma tollal väga huvitatud ajateenistusest. Minu õnnetuseks aga meie aastakäike ei kutsutudki. Viimase 10-15 aastaga pole sealjuures TTÜ's midagi sellel alal muutunud. Viimati veel eelmine aasta, kui pidin vastumeelselt pealt kuulama, kuidas üks meestudeng praalis teisele, kui mõttetu see EKV ikkagi on ning kuidas ajateenistusest kõrvale hiilida. Siis ikka lõpuks ei pidanud närv vastu ning sai öeldud poisile paar sõna, mis venna näost punastama pani ning mõned toonid vaiksemaks võttis. Pealtkuulajaid oli nii mitmeidki teisi ja vend lausa nautis, et sai oma tõde kõigile kuulutada. Eks samavõrd ei nautinud ta oma hilisemat häbi.
Kuhu aga tahtsin välja jõuda on see, et elu paneb prioriteedid paika. Proovi sa gümnaasiumi õpilasele selgeks teha, et vene keelt on vaja õppida. Sind saadetakse pehmelt öeldes kuu peale ning eks sai ka endal omal ajal saadetud teisi vastava mõtte avaldajaid. Kuid möödus vaid 5-6 aastat, kui ise vabatahtlikult ning omal käel vene keelt õppima hakkasin. Nii on ka ajateenistusega. Kui riik jätab teatul tasemel mõningad asjad tegemata, siis ei taha keegi ülikooli ajal mingist ajateenistusest kuuldagi. Hiljem aga ei pruugi sind enam keegi tahtagi või on asi komplitseeritum koos laenude, laste ja naistega... samas aga sisimas tahaks just minna. Kusjuures, ma ei räägi seda vaid oma näitelt. Ainuüksi minu tutvusringkonnas on valdavalt enamustel sarnased etapid läbi käidud. Nagu ma ütlesin, elu paneb prioriteedid paika.

[Taux007]

See on täpselt selle tulemus, et võtame igasuguseid kooli õppima, laiendame ülikoolihariduse kättesaadavust (akadeemiline inflatsioon, s.t. igal tüübil on juba baka, osavamatel magister ning väga headel doktor) ning arvame, et tänu haridustaseme üldise tõusuga on meil kõik korras. Ma ei arva, et ülikoolihariduse jagamine niivõrd halb on, kui et võiks olla ülikooli ja kutsekooli vahepealne kergem õppeasutus (CNC pinkide treialid, sekretärid ja muu selline oskustöölisem, kes väga mulda ühest hunnikust teise aastaringselt visata ei taha). Las nemad siis mulisevad, aga lipulaevadega seotud inimesed võiksid küll ennem mõelda kui öelda.

Qteci arvamust jagan 90% ulatuses.