Lendav lahingulaev.“Objekt G-52“
“Objekt G-52“
Vaadake tähelepanelikult teie ees oleva pommitaja TB-3 tiiva pilti. Just, 1927 aasta 76-mm välisuurtükk, keres aga, kus ruumi rohkem, paiknes samuti 76 mm, kuid õhutõrjesuurtükk, 1931 aasta mudel. Kolme suurtükiga varustatud „lendav lahingulaev“ oli ette nähtud üliraske hävitaja rolli ning pommitajate eskaadri juhtlennukiks. Võis muidugi töötada ka ründelennukina. Nimetati seda imet „Objekt G-52“.
1927. aasta suurtükiga varustatud tiivaseade.
1934 aastal riputas Gorohovski konstrueerimisbüroo polgu suurtüki TB-3 kere alla ning asus seda maa peal ja õhus katsetama. Seda üpris lootustandvate tulemustega.Suurtükk kinnitus lennuki külge 10 toruhoidiku abil, mis moodustasid fermi. Ruumiline torukonstruktsioon võimaldas lasu hetkel tekkiva energia ühtlaselt lennuki konstruktsioonielementide vahel ära jagada. Katsetused toimusid 1934 aasta 15-18. detsembrini ning laskmise ajaks paigutati meeskonnaliikmete istmetesse koerad. Hiljem aga, kui veenduti kahjulike mõjude puudumises, siis ka lendurid.
Katsetused näitasid: Relva kinnitamise ruumiline torukonstruktsioon talub tagasilööki normaalselt. Samas põhjustavad torust väljuvad gaasid kohati kerekatte neetide rebenemist ja väikeste lõhede teket. Defekt kõrvaldati raua suudmeosa piirkonda täiendava tugevduse paigutamise abil.
1934 aasta 17 detsembril katsetati lennukile paigutatud suurtükki õhus. Ekipaaži kamandas Gorohovski ise. Lennukit piloteerisid lendurid Holobajev ja Afanasjev, tüürimeheks oli Šchmidt, suurtükiväelase rollis esines aga Šamirov. Lask sooritati 500 m kõrgusel lennukiirusel 150 km/h Noginski polügooni suunas. Peale maandumist mingeid vigastusi lennukil ei avastatud. Katsetuste järeldustes märgiti, et kuni 76-mm välisuurtükkidest tulistamine lennuki pardalt on võimalik.
Edust tiivustatud konstruktorid saatsid 1935 aastal õhku juba terve lendava patarei- kolme suurtükiga varustatud masina. „Objekt-52“ nimetatud masinat katsetati juba 1935 aasta keskel.
Mootoritega M-17F varustatud seerialennukile TB-3 paigaldati kolm suurekaliibrilist maavägede suurtükki, mis olid küll lafettidelt maha võetud, kuid millel oli säilitatud tagasilööki neelavad seadmed koos alusega, millel raud lasuhetkel liikus. Pärast mitmete variantide kaalumist paigaldati keresse 1931 aasta 76-mm pika toruga õhutõrjesuurtükk. Siiski tuli selleks kere ninaosa lõigata, kusjuures läks kaotsi ka tüürimehe kabiin. Suurtükk paigaldati kere keskossa, toru paiknes kahe piloodiistme vahel ning ulatus 250 mm mahalõigatud ninamiku kontuurist välja. Suurtükk ise kinnitus tiiva keskosa lonžeronide ülemiste ja alumiste tugede külge reguleeritavate varraste süsteemi abil. Ninas asuva ava ja pilootide ees asuva vaheseina vahel asuv toru kaeti silindrilise kattega, mis vähendas püssirohugaaside sattumist lendurite kabiini.
Kaks teist suurtükki paigaldati tiivakonsoolidesse mootoritest ning propelleri pöörlemisulatusest väljapoole. Arvestades piiratud ruumi, paigaldati tiibadesse lühikesetorulised 1927 aasta 76-mm polgusuurtükid. Toruraam suurtükkide kinnitamiseks valmistati terastorudest mõõtmetega 34x22 mm. Tiiba tugevdati suurtükkide paigutamise piirkonnas nii alt kui ülalt nelja pealepandava duralumiiniumist profiiliga, tiiva sees aga toruraamiga.
Sihtureid relvad ei vajanud, küll aga oli iga suurtüki juures laadur ja laskemoonavaru. Tiivasuurtükkidele 12 lasku, keres asuvale aga 20-nd. Tõsi küll, päästikusüsteem oli läbi mõtlemata- laadijate nina all olid signaallambikesed, mida sai lennuki komandöri juurest spetsiaalse lüliti abil süüdata, kui too arvas, et on õige hetk laskmiseks. Loomulikult polnud sellise süsteemi juures sünkroonsusest mingit juttu ning kui keskmisest suurtükist oli veel võimalik sihikuliselt viisakale kaugusele tulistada, siis kogupauk tiivasuurtükkidest oli vaid pooleldi efektiivne- teine mürsk lendas garanteeritult mujale, kuna asümmeetriline tulistamine pööras lennuki kursilt kõrvale(üldiselt oli küll nii, et kui esimesena jõudis tulistada lennuki pikiteljel asuv seniitsuurtükk, siis lendasid sihtmärgi suunas kaks mürsku, kui aga tiivasuurtükk, siis üks kolmest). Mõeldi küll trossikeste süsteemile, millest pidi tõmbama keskmine suurtükiväelane (tal oli vähemalt oma koht, kust seda teha, teised kaks istusid tiiva sees küürakil seljaga lennusuunas), kuid millegipärast see tross-süsteem tõrkus. Globaalselt arutledes polnud aga idee iseenesest üldsegi halb. Kogupauk šarpnellidega kolmest suurtükist oli täiesti suuteline hävitajate lüli taevast minema pühkima- ning tööd programmeeritava sütiku automaadi loomise kallal erikiiruseliste mürskude üheaegseks õhkimiseks juba toimusid Sõbralike kogupaukudega vaenlase aerostaatide allatulistamine ahelkartetši abil oleks samuti jumalale meelepärane asi. Maapealsete sihtmärkide pihta oli ninas paiknev õhutõrjesuurtükk suuteline tulistama ligi 18 km kauguselt, kaugel väljaspool PVO ulatust.
Lendava lahingulaeva projektsioon
Huvitav oli ka PVO hävitaja variant, millise puhul šarpnellide ja õhutõrjemürskude kogupaugud pidid tabama ning purustama vaenlase pommitajate lahingurivistust kaugelt väljaspool nende kuulipildujatule ulatust. Toimusid tööd süsteemi kallal, mille põhjal pidi lennukile paigaldatama kolm õhutõrjesuurtükki, mõeldi ka lahingukomplekti suurendamise peale, seades pommisektsioonis sisse laskemoonakeldri(esmases variandis pidi lennuk suutma kaasa võtta ka tonni pomme, mis suurtükimürskudesse ümberarvestatuna oleks mitte vähem kui poolsada unitaarlaengut). Olid isegi plaanid 1935 aastal eelseeria tootmiseks 12 masinast G-52, kuid…
Kahjuks oli masin juba hilinenud- ilmusid reaktiivmürsud, mis suutsid teha sama tööd, kuid mida oli võimalik suvalise hävitaja alla riputada. Ning olgem ausad, ka sihtida oli neljamootorilise pommitajaga siiski pisut ebamugav. Seesama reaktiivmürskudega varustatud hävitaja suutis rünnata igast asendist ja niimitu korda järjest kui pähe tuli, G-52 kordusrünnak sai toimuda aga minimaalselt alles paari minuti pärast. Ja kui veel arvestada, et isegi kõige nobedamate suurtükiväelaste puhul sai kogupauk toimuda mitte sagedamini kui 12-15 sekundi järel, mille kestel lennuk läbis 700-900 meetrit, siis oli lendava lahingulaeva kasutegur suht küsitav…
G-52 tiraaž oli täpipealt üks masin…
http://strangernn.livejournal.com/498784.html
.
