Geopoliitika vallast

[Kapten Trumm]

Jääb vaid kõige lihtsam osa - leida piisavalt suurte testiikulitega poliitiline jõud, kes selle ära teeb (ja seejuures nõustub praeguste pensionäride häälte kaotusega)

[Lemet]

Praegused pensionärid polegi veel see kõige suurem probleem, märksa rängem saab olema praegu paljude parimas sünnituseas olevate emainimeste vastupanu murdmisega, kes leiavad, et ka üks laps on liiga palju ja segab neil eneseteostust ja olemasolu nautimist. Sest nemad maksavad sotsmaksu ja riik PEAB neile tulevikus pinsi välja käima. Ma siin olen mõnikord ühelapselistelt tuttavatelt uurinud, et miks nad oma ainukest last niimoodi vihkavad, et lasevad tal tulevikus üleval pidada ligi seitset inimest(tegelikult veel rohkemat). Päris pikka seletamist on nõudnud...ja ega see neile ei meeldi, sedasorti tõdemine. Aga tahad sellise publiku reaktsiooni teada, võta mõni kommentaarium lahti ja loe, mida vox populi arvab. Suurel osal rahvast on sellise elementaarse tõdemuse, et 1+2+4=7 ikka suuri probleeme. Aga sitemal juhul saab see ju olema mitte seitse, vaid kogunisti 15. Arvestades seda, et keskmine eluiga kasvab sedavõrd, et tööturule siseneja peab hakkama ka vana-vanaemasid-isasid ülal pidama.

[deemoowoor]

(Alustan offtopicust, palun ära näkku löö! )

Üks väga tähtis osa globaalsest strateegilisest ja geopoliitilisest pildist on energiaallikad. Üks kõige tähtsam XX (ja ilmselt ka XXI sajandi alguse) energiaallikas on olnud nafta. Sellega aga kaasneb nn "tootmise tipp", kus kõige lihtsamalt (ja odavamalt) kättesaadavad nafta allikad lähevad tühjaks ning rohkem ja rohkem energiat on vaja kulutada ülejäänud nafta maa peale väljatoomiseks. "Peak oil" on inglisekeelne termin. Sellega kaasnevad mitmed probleemid, millest väga hästi räägitakse allpool antud blogis ühe ameerika astrofüüsiku poolt.

http://physics.ucsd.edu/do-the-math/

Kõige huvitavamad ja populaarsemad artikklid on järgmised:

Can Economic Growth Last?
Galactic Scale Energy
The Energy Trap

Need blogipostid räägivad sellest, et majanduskasv ei tohi olla lõpmatu (füüsika järeldusena, maksimaalsete võimaluste arvesse võttes), et nafta kui tähtsaima energiaallika kadu kaasneb selle ohuga, et ei suudagi me pärast mitte mingit alternatiivi ehitadagi, kui ärkame üles liiga hilja ("The Energy Trap"). Sellega kaasnevad, loomulikult ka teatud majandus-poliitilised ohud. "Galactic Scale Energy" seletab seda, et ainult 2.3% aastast majanduskasvu tähendab tänapäevase energiakulu järgi, et 400 aasta pärast ületab meie energiavajadus Päikesest Maale saadavat energiat. Ainult 250 aastat sellist kasvu on vaja selleks, et energiakulu ületaks 20% maapinnale saadavat päikeseenergiat.

Teised artikklid seletavad veel seda, miks ükski alternatiivenergia allikas ei suuda täiesti toetada isegi 25% meie tänapäevasest energiavajadusest.

Tagasi peateemale -- Hiina on selle kõige üks väga tähtis osa, sest on juba maailmas esimene energiavajaduse poolt ning selle riigi kiire majanduslik ja seda enam energiakulu kasv ainult toob need probleemid lähemaks. Juba täna on Hiinal probleemid nafta sisseostmisel. Üks peamistest põhjustest miks nafta hind on lähiaastatel nii üleskerkinud on see, et Hiina poolt drastiliselt kasvanud nõudlus hakkas pakkumise ülempiirideni lähenema. Kõikumised on seotud aga sellega, et paljud suured naftatöötlemistehased on naftahinnale väga tundlikud ning see, et too tehased olid ehitatud ajal, millal nafta hind oli väga madal ning keegi ei mõelnudki sellest, et see võib kasvada 50 või 100 või isegi 120 dollari üle.

See, et mingisugune ebameeldiv tulemus sellest tuleb, on minuarust päris ilmselge. Küsimus ongi selles, et milline? Selles Lemeti poolt tõlgitud artikklis on üks võimalus hästi seletatud. Mis veel võib juhtuda? Või mis teie arvates juhtub, kui Hiina seal kirjedatut ei tee?

[Lemet]

Venemaa naftatoodang oli möödunud aastal Nõuka-järgse ajahetke suurim. Samas on olnud kuulda ju kurtmisi, et tootmise raudvara pole selle aja jooksul eriti uuendatud. Mis omakorda võib peagi põhjustada toodangu langust .

[deemoowoor]

Kudas see antud teemat puudutab? Ja veelgi, kuidas nii, et ei ole uuendatud? Kas ei tõstetud seda tootmist just uute allikate töötlemisega? Ja see nõuabki palju uut tehnikat. Näiteks Navalnõi vs Rosneft süüasjas oli näha, et oli küll Hiinast ostetud mingi tohutu hulk nafta ekstraheerimiseks tehnikat (iseasi, et kas seda kasutati või mitte). Ehk seda ilmselt tehakse küll. Ei kujuta ette, kuidas veel saab tootmist taastada, ilma, et sellesse tohutu raha investeerida. Just sellepärast, et NSVL lagunemise pärast vana ebakasutatud tehnika ilmselt väga kiiresti ära lagunes.

[Lemet]

Ega otseselt ei puudutagi. Või kui, siis vaid sedavõrd, et mingil ajahetkel võib Venemaa naftatootmine tehnosüsteemide kokkuvarisemise tõttu kollapseeruda(nagu venelased seda ise on kurtnud) ja sellevõrra toodang väheneda. Ja Hiina sellevõrra ka vähem toorainet saada. Väga seda teemat ei ole uurinud, aga vene meediast on selleplaanilised kurtmised lihtsalt meelde jäänud.

[deemoowoor]

Minu point oli just selles, et isegi kui Venemaal nafta tootmine endiselt kasvab, et saa sellest Hiina tiiger kõht piisavalt täis. "Galactic Scale Growth" artikkel, mida mainisin ennem, seletab seda, et kasv on ju eksponentsiaalne. Kui 50 aastat tagasi oli Hiina 10% majanduskasv absoluutarvudes väga tagasihoidlik väärtus, siis tänapäeval võib isegi 5% kasv ületada nt pool 50-aastatagust SKPd, ehk ka mõni väiksema riigi SKPd küll ja küll.

Ma räägin sellest:
http://www.google.com/publicdata/explor ... =china+gdp

Võrrelgem sellega (ka absoluutarvudes):

http://www.google.com/publicdata/explor ... russia+gdp

Tänapäeva Venemaa GDP oli Hiinal aastas 2002. 1990-l oli Venemaa GDP suurem kui Hiinal, aastas 2002 oli need võrdsed. Nüüdseks on Hiina GDP on 4 korda suurem, ja Venemaa oma ei oma isegi stabiilset kasvu ka. (vaata allpool)

Nad lihtsalt liiga kiiresti kasvavad. Ja 'peak oil'-i pärast ei suuda mitte ükski ja isegi kogu maailma nafta tootjad sellele järgi.

[deemoowoor]

Vabandust, läksid mul arvud sassi: Enne 1991-t oli Hiina GDP väiksem kui Venemaa oma. Siis Hiina GDP jõudis 2010. aasta Venema GDPd aastal 2002. Tänapäeval on Hiina GDP 4 korda suurem kui Venemaa oma, ja see vahe kiiresti kasvab. Aga vaadake ise ja tehke omad järeldused.

See et Hiinas ei toimu uurimistööd on tõesti minu arust vale. Nad küll siiamaani ei häbene sellest, et asju kopeerida, ehk teiste riikide uurimistöö järele natuke õppida. Samad R&D Hiinas areneb küll. Probleemesid on samuti palju, aga kui võtta demograafiat arvesse, siis need probleemid ei oma minu arust suurt tähtsust, nad eriti palju tõelist arengut ei pidurda, ainult peidavad. Suutsid omapäi kosmosesse inimest saata, suudavad ka muid asju küll. Samuti oskavad nad tegema ka piisavalt kvaliteetseid asju. See et Hiinas toodetakse ka tohutu hulk igasugust rämpsu jällegi ei näita midagi. Know-howd on Hiinas selleks piisavalt ning nad aktiivselt otsivad seda ka juurde.

[Kapten Trumm]

Riigi tehnoloogilise võimekuse kõige käegakatsutavam näitaja igaühele on autotööstus.
Vähemalt need Hiina autod, mida senini tuluult (Landwind ja Brilliance) on püütud meil (edutult) müüa, olid tehnoloogiliselt varastatud 90ndate alguse jaapani tootjatelt ja koostatud kvaliteediga, mis on Lada vääriline (jäädes suuresti alla nendele korea autodele, millega 90ndatel Euroopa turgu vallutama tuldi).
Need asjaolud ei räägi küll mingist suurest R&D võimekusest. Samamoodi on suht vähekõlblik kraam Hiinas toodetud (mitte seal asuva lääne firma tehases) tööpingid ja seadmed. Pleki lõikamiseks peab lõiketera olema ikka natuke kõvemast materjalid kui pajaraud.

Minu arvates on hiinlastel suured võimalused, kuid ka mitte väiksemad väljakutsed, eelkõige kuidas tuumasõjata rahuldada oma energiavajadusi ning seejuures oma elukeskkonda elamiskõlbmatuks muutmata. Mulle ütles meie automaatika insener, et hiinlased suudavad täna toota rahuldava kvaliteediga eraldi elektri- ja elektroonikajunne, kuid kui jutt käib automaatikakilbist, tuleb seda ikka ABB-st tellida või ise leiutada, sest selle töötava asjaga hakkama ei saada - katsetati ja rohkete kvaliteedijamade (ning valmistaja poolse saamatuse tõttu garantiiga tegeleda) loobuti juba ammu.

Need hävitajad ja kosmoselaevad on selline läikiv fassaad, mis 50 meetri kauguselt pildi peal on vägev. Tänu oma nõuka kogemusele teame me täna ju, et vene lendav tehnika vs lääne oma vastab enamvähem võrdlusele nendele kehvadele autode (OK, erandeid on ka), mida me 50 aastat sundkorras ostsime ja lääne autode vahel.

Omaette teema on ühisettevõtted ja Hiinas asuvad tuntud firmade filiaalid - seal on R&D emafirmast ja kvaliteet on vähemalt rahuldav. Hiina tossud on tänaseni meil müügil ja kvaliteedilt ei konkureeri Hiinas Adidase tehases toodetuga.

Eksisteerib selline teooria - nimelt rahvastiku arvu ja tehnoloogilise tasemel seos. See ütleb, et optimaalne rahvastikuarv kiireks tehniliseks progressiks on kuskil 50 miljoni kandis. Alla selle pole ressursse millegi arendamiseks ja üle selle tegeletakse tünni põristamise ja enese imetlemisega. Kui vaadata Saksamaal ja Suurbritannias saavutatut WWII perioodil, siis tundub, et see ütlus peab paika. Et P-51 saaks maailma parimaks hävituslennukiks WWII perioodil, oli vaja ikkagi Rolls-Royce Merlin mootorit.

[deemoowoor]

Autotööstus näitab hästi tehnoloogilist võimekust seal, kus autod on tähtsad, ehk demokraatlikes puhtalt kapitalistlikes riikides, kus on ühiskonnas piisavalt suur keskklassi kiht. Hiina on selliseks alles saamisel. Ja Korea autod ei olnud küll alguses niivõrd head, eriti kui vaatame neid nüüd (mis asi on Hyndai Galloper? Seesama vana Mitsubishi Pajero kloon, kusjuures mõnes mõttes lihtsamalt ja kehvema kvaliteediga tehtud).

Lisaks viidan veel sellele: http://en.wikipedia.org/wiki/Automotive ... c_of_China Nimelt on 2008-2009 aastal Hiina autode tootmine kasvanud 30% -- 13,79 miljonist 18,06 miljonini, ehk arendus on ülikiire. Kopeerimine iseenesest ei ole probleem. Kui seda tehakse targalt, siis on tulemuseks kiire tehnoloogiline arendus, mis poleks muidu võimalik olekski. Sest justnimelt arendus on aeglane ja vä-äga kallis värk. Seda tasub teha ainult siis, kui oled juba kõige parim ja kedagi, kelle käest õppida polegi.

Samuti ei peagi olema Hiina tehnoloogiliselt esimesel kohal. Ega Venemaa täna esimesel kohal ka ole. Samuti nagu Punaarmee T34-d ja ka Ameerika M4 Shermanid ei pidinudki olema igast küljest paremad kui Saksa Tiigrid jne, et Saksa armeega lahingutel võitjaks jääda. Neid pidi olema lihtsalt piisavalt rohkem, et Tiigrid ei suudaks neid hävitada ennem, kui neid paremad Tiigrid ära hävitatakse. Seesama kehtibki ka tänapäeval Hiina kohta. Kui nende armee on piisavalt kaasaegse värgiga varustatud, siis nad ongi juba vallutamatud (eeldades, et nad ka rumalusi ei tee), sest neid (inimesi ja tehnikat) on lihtsalt tohutult palju. Ja kuna meie räägime just Venemaast, mitte USAst, siis on tõesti Hiina on Venemaa jaoks tänapäeval juba väga võimas vastane.

Minu arvates on hiinlastel suured võimalused, kuid ka mitte väiksemad väljakutsed, eelkõige kuidas tuumasõjata rahuldada oma energiavajadusi ning seejuures oma elukeskkonda elamiskõlbmatuks muutmata.

Selle väidega olen muidu täiesti rahul! Aga julgen väita, et igal esikohale pretendeerival riigil tulevad ilmselt samasugused väljakutsed. Seda just sellepärast, et tehnoloogia ja tootmine vajavad palju energiat, mida jääbki üle seda vähem, mida rohkem majandust arendatakse. Ühesõnaga, suured riigid, ja seega ka kogu maailm üldse, lähenevad selle piirini, millal ei suuda nad enam majanduslikult kasvata. Mis selle tagajärg on? Seda ma ei julgegi ette kujutada, ette tulevad aina kohutavamat pildid... Hiina värk võib seda kiirendada, aga isegi kui Hiinas toimub siiski kollaps, siis sama probleem ootab sellele järeletulijat (India? USA? Venemaa?)

[mx77]

Eks ikka ülimalt loogiline oleks eeldades ka Hiina praeguse juhtkonna pragmaatilisust, et relvastatud konflikti venemaaga ei tule, sest Venelased vaevalt selle asja niisama jätaks ja korralikuks vastulöögiks neil ka ressurssi on. Kuna Hiina majandus sõltub meeletult ekspordist, siis on võimalike rakendatavate sanktsioonide eeldusel ka majandusele tekkiv kahju mõõtmatu.
Hiinal on ees keerulised ajad aga sõjalist konflikti vähemalt venemaaga küll ei usuks.
Mis puutub tehnoloogilisse võimekusse, siis nii naljaks kui see ka ei ole on see mingi rahva geenides olev omadus ja jaapanlased, hiinlased ja korealased, kuigi meie jaoks väga ühesusgused on oma olemuselt väga erinevad. Ja hiinlased on natuke venelaste moodi lisaks oma väikeste kiiksudega. Selle hea näide on näiteks hiljuti loetud lugu sellest kuidas inglased üritasid salaja hiinast välja viia teetaimeid ja üks oluline põhjus sellise suure riski (vahele jäämisel ähvardas surmanuhtlus) võtmiseks oli see, et hiinlased lihtsalt petsid kaupmehi meeletult.

[Kapten Trumm]

Nendest Hiina lennukitest ei maksaks väga palju järeldada. Kindlasti on nad tegijad. Kuid mäletame meiegi neid aegu, kus MiG-29 oli lennundusnäituste staar ning eestikeelne tehnikakirjandus kirjutas "lennuki luurajasilmast, mille eest ei jää ükski sihtmärk varjatuks" (tollane Tehnika ja Tootmine) - siis täna, tänu idabloki lagunemisele ja üldisele infovabadusele on tõde ka meieni jõudnud ja selgus, et asi polegi nii nagu räägiti, vaid tegelikkuses oli tegu F-4 plaaneritehnoloogiat ja ebakvaliteetseid komponente kasutava masinaga, mis põhinäitajais jäi siiski ameeriklaste konkurentidele alla (ja mille tegelikud kulud selgusid hiljem). Ka siis oli Lääne ajakirjandus pöördes ja "juhtivad asjatundjad" ülistasid vene lennukitööstust taevani. Aga kuskohast said Lääne juhtivad asjatundjad näiteks 1990 infot? Vastus - seda nad kirjutasid, mida tootja neile ette söötis.

[deemoowoor]

Oot, kuidas nii, et Mig-29 kasutab F-4 plaaneritehnoloogiat?.. Kas sa Mig-23 või F-15 silmas ei pida, äkki? On sul selle kohta viiteid ka, või?

[Lemet]

Leo Kunnas: Üks sõda kahe asemel

USA uues kaitse-strateegias, mida president Barack Obama möödunud neljapäeval Pentagonis tutvustas, on Ameerika Ühendriikide sõjaliste jõupingutuste raskuspunkt nihkunud Aasiasse ja Vaikse ookeani piirkonda.

Viimastel aastatel pole see kusagil mujal olnudki. Ühtlasi tähendab see, et USA sõjalise kohaloleku vähenemine Euroopas jätkub ning vägede väljatõmbamise tempo kiireneb.
Kui NATO tagalas paiknevate Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide jaoks ei ole sel suuremat tähtsust, siis Eesti-sugusel keeruka geopoliitilise asukohaga väikeriigil on põhjust muretsemiseks. Olen sama meelt USA ekspresidendi Jimmy Carteri julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinskiga, kelle arvates muutuvad Ameerika Ühendriikide globaalse kohaloleku vähenedes nõrgemad riigid võimsatele regionaaljõududele kergemaks sihtmärgiks.

Uue strateegia väljatöötamise põhjus on väga proosaline – raha. Töö selle kallal käivitati eelmisel kevadel, kui president Obama külmutas Ameerika Ühendriikide kaitsekulutuste kasvu järgmiseks kümneks aastaks. See tähendab, et Pentagon saab järgmisel kümnendil üle 480 miljardi dollari vähem raha, kui eeldati. Lisaks ähvardab Valge Maja ja kongressi riigivõla vähendamise kava kaitsevaldkonda uute, umbes 500 miljardi dollari suuruste kärbetega.
Põhiosa säästust on kavas saavutada personali vähendamisega. Kui palju tegevteenistuses olevat isikkoosseisu täpselt vähendatakse, pole veel otsustatud, suurusjärk võib jääda 8–14% vahele. Igal juhul annab sedavõrd suur vähendamine tagasilöögi maaväe võitlusvõimele.
Siin pole midagi uut. Pärast Teist maailmasõda on USA maaväge vähendatud kuuel korral. Sõdureid on püütud asendada kõigega – alates tuumapommidest ja lennukitest kuni infotehnoloogiani välja –, aga iga kord on järgmises sõjas võitlejatest puudu tulnud.
USA uues kaitsestrateegias on veel üks aspekt, millele tasub pöörata erilist tähelepanu. Kui senini oli Ameerika Ühendriikide strateegia nurgakiviks võime pidada korraga kahte regionaalse ulatusega sõda, siis uues kaitsestrateegias sellest ambitsioonist loobutakse.

Miks peaks USA globaalsete ambitsioonide vähenemine meile muret valmistama? Võime pidada korraga kahte regionaalse ulatusega sõda tähendab Eestile seda, et kui Ameerika Ühendriigid satuksid sõtta Korea poolsaarel, Taiwanil või veel kusagil, oleks neil siiski piisavalt palju vägesid, et meid või teisi liitlasi võimaliku sõjalise kallaletungi korral abistada.
Säärase võime olemasolu on juba iseenesest heidutava ja ennetava iseloomuga, samal ajal annab selle puudumine vastupidise efekti. Geopoliitika ei salli tühja kohta. Mingi riigi (praegusel juhul USA) geopoliitiliste ambitsioonide ja sõjalise kohaloleku vähenemine kutsub teistes riikides (meie kontekstis Venemaal) paratamatult esile püüdlusi seda tühikut täita.
USA kaitseminister Leon Panetta on öelnud, et uus kaitsestrateegia põhjustab Ühendriikidele mõningast lisariski, mis jääb vastuvõetavuse piiridesse (some level of additional but acceptable risk). Oma kodumaa suhtes peab tema riskihinnang ilmselt paika, aga kuidas mõjutab USA globaalsete ambitsioonide vähenemine Eestit?

Poliitilise toetuse olulisust ei saa alahinnata, aga sõjalise konflikti korral on võtmetähtsusega liitlasvägede, eriti USA vägede saadavus. Eesti sõjalise abistamise kiirus ja ulatus sõltuvad sellest kõige otsesemalt. Kriitilises olukorras loeb ainult see, kas vägesid on või neid pole.
Kas Ameerika Ühendriigid suudavad jääda ka pikemas perspektiivis globaalseks suurvõimuks või langeb riik mõnekümne aastaga praeguste regionaalsete suurvõimudega samale tasemele? Paradoksaalsel kombel on see küsimus meile isegi tähtsam kui ameeriklastele endile. Ameerika Ühendriikidega ei juhtuks midagi katastroofilist, USA oleks sel juhul lihtsalt üks suurriik teiste seas, täpselt samamoodi nagu enne Teist maailmasõda.
Kas USA-l on ka tulevikus globaalsele suurvõimule omaseid poliitilisi ambitsioone ning sõjalist võimekust sekkumaks ameeriklaste jaoks teises maailma otsas asuvate tähtsusetute väikeriikide kaitseks? Kui vastus peaks olema ei, tekib sellest Eestile ja teistele Balti riikidele eksistentsiaalne probleem.
Alati võib väita, et USA uus kaitsestrateegia ei tähenda sisuliselt midagi ega muuda midagi, et Ameerika Ühendriikide kaitse-eelarve on suurem kui real järgnevatel riikidel kokku, et hetkel ei ole USA regionaalsete rivaalide relvajõud ameeriklaste omadega ligilähedaseltki võrreldavad jne. Aga kui see nii poleks, ei oleks põhjust käsitada Ameerika Ühendriike ka globaalse suurvõimuna, vaid peaksime selle riigi staatust määratlema kuidagi hoopis teistmoodi.
USA uus kaitsestrateegia on sammuke Ameerika Ühendriikide kui globaalse suurvõimu nõrgenemise suunas. Ühtlasi on see ka järjekordne samm Eesti ja teiste Balti riikide julgeolekuolukorra halvenemise suunas.

Probleem ei ole ühes sammus või selle põhjustatud negatiivses nihkes. Probleemiks on negatiivne suundumus tervikuna. Pärast Venemaa-Gruusia sõda on aset leidnud ainult üks Eestile julgeolekupoliitiliselt positiivne sündmus – NATO on saanud valmis plaani Baltikumi kaitseks.
Venemaa korraldab suurõppusi, mille käigus harjutatakse konventsionaalset sõjategevust Baltikumi ruumis, paigutab meie lähiümbrusse uusi relvasüsteeme, suurendab sõjalisi kulutusi. Euroopa riigid vähendavad üksteise järel kaitsekulutusi ja relvajõude. Läti ja Leedu kärbivad kaitsekulutusi umbes 1%-ni SKT-st. Isegi Soome, kes on aastakümneid järjepidevalt sõjalisse riigikaitsesse panustanud, lõikab kaitsekulutusi nii valusalt, et riigi kaitsevõime kannatab. Lõpuks on järg jõudnud Ameerika Ühendriikideni.
Lääneriikide kaitsevõime languse negatiivne trend on valdav. Kui kõik need sammud ja sammukesed pole andnud piisavalt mõtteainet, siis USA uus kaitsestrateegia peaks ka kõige muretuma meele letargiast lahti raputama – peame oma julgeoleku nimel senisest palju tõsisemalt pingutama.

http://www.epl.ee/news/arvamus/leo-kunn ... d=63753520

[aest]

Aga miks peakski USA olema lõputult niisuguse maailmaosa kaitsjaks-vihmavarjuks, mis ise oma kaitsevõime prügikasti on visand?