Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Jaanus2]

Üks nõukaaja anomaaliatest oli siiski see, et kasutatud auto oli uuest kallim (üsna vana võis olla uuega samas hinnas). Täna kaotab auto tubli osa hinnast kohe salongist välja sõites. Mingite kõrgendatud hindadega autode vabamüügil olek kuskil võis olla tehaste isemajandamise ilming lõpuaastail (võisid müüa mingi hulga autosid "turuhinnaga" ja raha jäi tehase töötajatele). Ei tähendanud seda, et autosid toodeti piisavalt. Tallinna vanalinnas oli ka Gorba ajal pood, kus müüdi "turuhinnaga" suitsuvorsti ja sinki (vabrikukraam, mitte eraettevõtjate toodang). Ametliku riikliku hinnaga oli poodides samal ajal tühjus igasugusest lihakraamist.
Lõpuaastail oli veel üks huvitav nähtus - siit kasutatud Žigulide Soome viimine ja seal markade eest müümine. Soomlased siis veel sõitsid nendega. Valuutaomanik oli kunn! Valuutapoed tekkisid ka siia - ainukesed normaalse kaubavalikuga poed, lihtrahvas (kellel valuutat ei olnud) käis vahel läbi ja vaatas nagu näitust, ila tilkumas.

[OnuEnn]

"sest Volgale juppe nii vabalt ei liikunud"

koerus oli suur tehas, mis ainult gaz24 kapremondi ja taastamisega tegeleski. kui mu mälu ei peta, siis lõpuks ostsid vennad sõnajalad selle ära ja tegutsesid seal mõnda aega.

[OnuEnn]

"Volgade ehitamine läks moodi päris viimases otsas"

seitsmekümnendate lõpus - kaheksakümnendate alguses muutus gaz24 (moskva taksode põhiliselt) eestisse toomine ja koerus kapremontimine massiliseks. kui isal oli seitsmekümnendate alguses gaz69 ja keskel gaz21, siis nimetatud perioodil sõitis iga endast lugupidav töödejuhataja või muidu spetsialist mööda maaparandusobjekte ringi gaz24-ga.

isal läks muidugi hästi, kaheksakümnendate keskel õnnestus uus uaz-i kastikas tööautoks saada. seda oli võimalik tööandja käest rentida ja nii sai mõndagi suurt ja vajalikku veetud.

aga oma õppesõidud said esimesed tehtud volgaga.

[Lemet]

Koerust juppide kättesaamine oli suht problemaatiline, lihtsam oli Venemaalt pulki hankida. Lisaks oli Koeru kap-remont suht-koht nigela kvaliteediga, kui oli valikut, eelistati sealseid mootoreid mitte kasutada. Või siis käisid kaaned "igaks juhuks" enne pealepanemist korra maha ning kontrolliti kõik üle.

[OnuEnn]

"lihtrahvas (kellel valuutat ei olnud)"

küll seda valuutat ka rahvale jagus. isegi markade eest eestis tööd teinud ja dollarite eest jauza220 kassetika maha müünud.

[OnuEnn]

"Lisaks oli Koeru kap-remont suht-koht nigela kvaliteediga"

firmadel olid muidugi oma töökojad ja spetsid olemas, kui vaja lasti koeru töö üle vaadata ja korda teha. mis seal koerust rääkida, ka otse tehasest tulnud masinad käidi oma töökojas enne töölelubamist põhjalikult üle.

sellest on ka mingi linnalegend, kus eestlased käisid mersu veoautot veidi uuemal ajal esindusest toomas ja kukkusid kohe sealsamas parkimisplatsil mutreid-kruve üle pingutama. sakslased olla hämmingus olnud.

[karrvik]

Jagus ta sul jee lihtrahvale oluliselt enne perestroikat. Valuutaga hangeldamine oli kriminaalkuritegu ja nii mõnedki pisteti puuri selle va valutsi eest. Ok, peale 1985 oli olukord teine, siis oli segadusteaeg.

[OnuEnn]

ma pidasingi silmas kaheksakümnendate lõppu, aga liikus seda soome marka ka muidugi tallinnas varem. kaheksakümnendate alguses oli viru ümber suht tihe ja suht leebelt kontrollitav sebimine.

[karrvik]

Noh, see ,,leebus,, oli näiline. Kontrolliti. Ja mitmelt poolt. Ja puurigi nii mõnedki kukkusid. Ilmselt siis need kes kontrollijatega koostõõd ei teinud, obrokit ei maksnud või mingil muul põhjusel. Aga marka, jah, pealinnas ikka natuke liikus. Aga tõepoolest natuke. Ja eks ta lihtsurelikule ka kallis oli. Tuletagem meelde või oma esimesi välisreise.........eriti veel need kes seda vene ajal said teha. Pakisupp, moonakott, keeduspiraal jne....see oli ju vältimatu varustus. Sest kõik oli meie mõistes ju välismaal haigelt kallis.

[mx77]

Muideks: kas Eestis oli mingeid suuremaid tervisejamasid, mis tõendatult tulid sellest piimapukindusest?

Irv. Mine uuri nõukogude "statistikat" õnnetustest ja mürgitustest. Tollal oli ju kõik avalik ja lehtedes oli lausa ruubriik "nõukogude maa õnnetused".
Aga tõsisemalt, kui ma käisin toiduhügieeni kursustel, siis toodi mulle päris kenasid päriselulisi näited koduhoidiste ja -konsvervide kontekstis, mida teinekord ka turul leida on. Aga ei peaks. Seni kuni asi puutub ühte või kahte inimest, ilmub vaid uudisnupuke kuskil lehe viiendal küljel, kui sedagi. See on tänane praktika. Sai ka selgemaks, miks mõned normatiivid on mõistlikud. Mõned lähtuvad täna sellest, mida EILE ei olnud. Ja näiteks EILE, piimapukinduse seisukohast, ei olnud intensiivset saastavat liiklust; nagu ka niisama vedeleva äravedamist ootava kauba tahtlikku rikkumist jne.jne. Piirkonniti on probleemid erinevad, kuid meil ei ole kahjuks föderatiivne riik ja tervishoidu kontrollitakse meil keskvõimu tasandil (sealt pärinevad ka normatiivaktid). Samas, lähtuvalt enda empiirilistest kogemustest, on ülereguleerimine meil mõnes valdkonnas sümptomaatiline (eralasteaiandus; toidukäsitlemine restoranides jne.jne) ja harimatu ametnik versus heade teadmistega nö klient = katastroof.

Aga jah, NSVLi ajal said sa kindlasti aga kogu vajaliku informatsiooni ühe või teise katastroofi ulatusest hukkunud isikute täpsusega teada "Vremjast". Taaskord homeeriline naer!


Tegelikult on ikka nii, et ühiskonnal on rumal komme areneda. 19.sajandil oli umbes 98% elanikest siinkandis seotud maaeluga. 20.sajandi aluguses umbes 90%. Ja edasi pojehhali. Toimus see areng ka esimes EW's (30'ndad) ja eriti hakkas protsess kiirenema nõukaajal. Nimetatakse seda tööstuse arenguks ja riigi urabniseerumiseks. Kui me oleks jätkuvalt agraarmaa, siis pakun, et EL'i oleksime näinud nagu oma kõrvu. Arvatavasti kügeleksime mingil Armeenia tasemel subjektina. Ja vaevalt, et EL'i armul.

Liigselt üksteiselt teenuse ostmisele keskendunud liikmetega ühiskond hävib suurkatastroofi tingimustes - on üks tuumasõja (ja suurema sõja) planeerimise põhitõdesid.
Kõige elujõulisem ühiskonnakorraldus on see, kus valdav osa ühiskonnast on suuteline end autonoomselt toitma. Eestist käis 2 maailmasõda üle, kuid mingit näljahäda, nagu NSVL-s esines, siin ei olnud. Oli kitsikusi, kuid mitte nälga. See põhines asjaolulul, et sõjategevus ei suutnud peatada toiduainete hajutatud produktsiooni ja laialivedu.

Selle väite kohta tahaks küsida, et on see üleskutse muuta riigikorda; soov naiivselt keerata ajalooratast tagasi või lihtsalt soov meile õpetada Kapten Trummi naivistlikku nägemust ajaloost?
Mingi kriitikameel võiks seoste konstrueerimisel, enda teksti puhul, ikka ka eksisteerida? Puudub veel klišeelik väide Mart Laarist, kui Eesti "maaelu" hävitajast.


PS!
Ja kõigile nö väikemaapidamiste ihalejatele (mille alla käib ka väikelehmapidamine), mis kui ma tohiks meenutada tähendab ju sisuliselt väiketalumajapidamiste-Eestit, meenutaksin et meie seadusandluse esimene ring maaelu kontekstis 90ndatel lähtuski nn Talu-Eesti taastamisest.

Kuna:
a) kolhoosikorra viljastavate tingimuste tõttu (mis KT järgi oli nii kuradi efektiivne majandamise vorme, et lausa pisar tuleb silma kui ma loen tema tekste ja mõtlen tagasi "kadunud ajale") oli kasvanud peale põlvkondade kaupa kuidas-iganes-me-neid-nimetame, siis enamus neist üksiktalupidamiste projektidest kõrbes. Ellu jäid vaid need, keda ka täna võib tõepoolest maa soolaks nimetada.

b) kuna puudus tung talupidamiste taastamiseks, mida saanuks, Eesti kontekstis käsitleda kui põllumajandust (sest, nn pühapäeva talupidajad sellele kategooriale ei kvalifitseeru), mis toidab, siis ilmusid välja kolhoosiesimehed ja muud asjapulgad, kes (efektiivsete meistrimeestena ju hindamatud) omade farmidega, mis sisuliselt matkisid endisi mudeleid, jõudsid kapitalismi tingimustes kui kaugele? Isegi ühe teatava partei nomenklatuurina ei suutnud nad endale kaubeldud toetustega eriti vist miskit märkimisväärset korda saata?


c) et tegelikult neid, kes suurfarmidega ka miskit oskasid peale hakata (a la Lahe Talu) oli liialt vähe ja et me lahkusime suletud ühiskonnast, siis sel hetkel kui me jõudsime ELi lävele jäi nende tublide ja töökate meeste hääl marginaalseks ning täna oleme me nende puhul sealmaal kus me oleme. Lisaks ametnikele, on suur osa süüd nende meeste nö allalaskimisel, meil teiega. Valmiste kaudu.

d ) rääkimata, sellest et nõukogude (viljastavates) tingimustes oli muutunud kogu taristute süsteem ning administratiivsete keskuste paiknemine (mis meie igapäeva elu maapiirkondades koormavalt mõjutab siiani).

siis 2000aastate alguses, mil Talu-Eesti idee oli pankrotis, alustasime teise ringiga (maa ja põllumajanduse)seadusandluse kontekstis, aga tegime seda ilma mingi kontseptsioonita, sest tõsist maameeste parteid meil kahjuks ei eksisteerinud ja ei eksisteeri ka täna.

PPS! Mina tunnen ühte ühe lehmaga majapidamist, mis asub Õismäel. Peretuttava vanaema juhtimisel. Pole probleeme söödaga ja pole ka probleeme koduse piimaga. Tundub mulle, et tahtmine ja harjumus on need märksõnad, mis tema puhul on prevaleerivad. keegi pole minu teada tema tegevusele, mis muuseas toimub linna piirides, kätt ettepannud.

Ah mine sa Corvus ka P tähega algavasse oblastisse. Kas sul on nagu selles rabi anektoodis kui rabi käest küsiti, et miks teil juutidel on komme igale küsimusele küsimusega vastata, siis rabi vastas, et "miks me ei tohiks küsimusele küsimusega vastata".
Mu ema töötas 40 aastat ühe maakonna haiglas, sealhulgas ka kiirabi valved, siis ainuke tõsisem veneaegne jama oli kui tulid Zhigullid ja sellega koos ka Neva pidurivedelik ja BSK-ga harjunud parmatid hakkasid seda jooma.

[mx77]

Minu ema sai 1982.aastal palka 95 rubla kuus. Preemiatega koos õnnestus 120 saada. Kõrgharidusega Harju Rajooni Rahvakohtu kantselei juhataja!

Võiks ju väita, et n... ta sinna tööle ronis, aga
a) kes selle töö siis pidi ära tegema?
b) töö meeldis ja ta tegi seda südamega

Lõpuks pidigi sealt ära minema kellasepa ja kullasepa tootmiskoondisesse arvestustööliseks. Sisuliselt 8 kl haridusega inimese tasemega töö, palk umbes 150 rbl kuus ja võimalus tegelda sellega, mida nõukaajal sümptomaatiliselt tehti. Tema puhul kuulus ta teise ringi "rehitsejate gruppi" (esimesed olid meistrid, kes teadagi mida ja kust "näpistasid"), kes käisid tööpäeva lõpus üle põrandad ja mõne kuuga kogusid mitmed setmed grammid kulda endale. Mis siis kokkuostus realiseeriti. See on sulle nõukaaja enamiku reaalsus, mitte jumalteab kust karu..p välajaimetud 200 rubla keskmine palk!
Keskmine palk töölisel-teenistujal ENSV's oli 1975-1985 tinglikult: 150-170 rbl. Kolhoosis 190 rbl.
ENSV's ei olnud "keskmist inimest" olid vaesed (enamik, kes tegelikult seda eriti ei tajunud - harjumus) ja siis olid teised. Taksojuhid, baarmenid, šveitserid, kullaseppad, toruluksepad, isegi prügiauto juhid kuulusid nn linna eliiti. Lisaks partei ja ministeeriumi eripajuki ja erisoodustustega nomenklatuur. Siis oli külaeliit, kolhoosi ja sohvoosi (enamasti igatsugu "näidised") paremad tegelased, kelledest veel omakorda eristus eliitide eliit. Ning lisaks väljasõiduõigusega töölisklass (meremehed näituseks).

Viimaseks pürgisin ka mina, merekoolis õppides sain stippi rbl 3.75 (1986-1989).

su ema sai siis väga väikest palka. Mina sain koolis õppides 50 rubla kõrgendikku ja veel 50 rubla aspirandi poole koha eest, mis ma kateedris tööd tegin. Kusjuures aspirandi palka loeti siis ikka kõige-kõige madalamaks palgaks. See oli nagu tudengi stipist järgmine aste.

[mx77]

1984 - no big difference

[mx77]

Ah mine sa Corvus ka P tähega algavasse oblastisse. Kas sul on nagu selles rabi anektoodis kui rabi käest küsiti, et miks teil juutidel on komme igale küsimusele küsimusega vastata, siis rabi vastas, et "miks me ei tohiks küsimusele küsimusega vastata".
Mu ema töötas 40 aastat ühe maakonna haiglas, sealhulgas ka kiirabi valved, siis ainuke tõsisem veneaegne jama oli kui tulid Zhigullid ja sellega koos ka Neva pidurivedelik ja BSK-ga harjunud parmatid hakkasid seda jooma.

Ma võin ju p.. minna, aga isegi su ema 40 aastat karjääri maakonna kiirabis ei veena mind, et ENSV's olid ainsad toidumürgituse- või haigusepuhangud seotud pidurivedeliku tarbimisest.. Kui see tõesti nii oli, siis võin ma öelda vaid, et NSVL oli seljuhul üüberriik - milles ma isegi tolleaegse kontrollituse kontekstis - sügavalt kahtlen. Usun, et meie statistika (kui seda oleks eksisteerinud) oleks üsnagi sarnane Soomele (vaevalt, et meil nüüd päris Poola siin oli, see võis rohkem seal Kesk-Aasias nii olla):

Soome (1983—1990)
Puhangut kokku: 279
Puhangute arv (%), kus osales piim ja piimasaadused:
8 (3%)

Ei usu mina, et kolibakter, mis näiteks 1950.aastal saatis voodiravile umbes sadakond Tallinna saabunud spordimeest oli vaid episoodiline juhus. Ehk kui sa nüüd natukene oma peakse aga mitte pudrumulguga suudaksid mõelda, siis usun, et ei vaide sa vastu, et ka ENSV's esinesid salmonella typhimurium'ist ajendatud suuremad jamad koolides, tööstuskollektiivides ja (minu enda mälestustel põhinedes eelmine vahetus) pioneerilaagrites.
Palju selliseid sündmusi tollane Edasi või Rahva Hääl (noorte omast rääkimata) kajastas?

ajalehed võib-olla ei teavitanud, küll info rahva seas liikus ja piisavalt hästi, vähemalt nii pisikese vabariigi piires kui ENSV oli.
Aga varemkirjutanutel on siin muidugi õigus, et praeguses EW-s täidetakse EL direktiive hoolikusega ruudus. Nagu seesama direktiiv, millega peaaegu maakohtade söögikohad ja turismitalud õnnestus välja suretada - õnneks tulid EL toetused appi, ehk siis see köökide teema, kus kohalikud ametnikud nõudsid terve köögi plaatimist, tegelikult EL direktiiv sätestas, et peavad olema pestavad seinad, ehk siis oleks kõlvanud ka pestav värv seinas.
Selles samas Austria mägikülas, mida ma iga talv külastan on võrratu tirooli rahvusköögil põhinev restoran, kus maja põiroad serveeritakse puust taldrikutel ja erinevalt söögipulkadest ei ole iga kord steriilsest pakendist tutikad, vaid pestud. Ei usu et EW-s see võimalik oleks tänu ametnike usinusele. Kusjuures ma usun et see tirooli söögikoht on igati kontrollitud (Austria ei ole hispaania ega kreeka) ja vastab igati standarditele.

[Lemet]

Seitsmekümnendate lõpus Vergis toimunud kalurite päeval halvaksläinud lõhest sündinud massiline toidumürgitus leidis mäletamist mööda toonases ajakirjanduses küll äramärkimist...

[mx77]

aspirandi palk oli 100 rubla, mina olin tudengina poole kohaga tööl, seega sian teise stipi juurde. Ema teenis mul arstina ligi 200 ja isa projeteerijana üle 250-ne.
palk oli 80-date esimesel poolel ikka suht stabillne, käest läks ta ära alates kuskil 90-dast (vist).