Kas N Liidus oli ka midagi head?

[rbl]

Kollektiivne majandamine on ikka palju efektiivsem ja annab rohkem toodangut kui omaette nokitsemine. Mis selles siis halba oli? Sisuliselt see nõukogude aegne kolhoosikord oli oma olemuselt agraarnatsionalism, mis aitas säilitada ning elus hoida eesti rahvust ja kultuuri pärandit.

[Sho]

Kollektiivne majandamine on ikka palju efektiivsem ja annab rohkem toodangut kui omaette nokitsemine. Mis selles siis halba oli? Sisuliselt see nõukogude aegne kolhoosikord oli oma olemuselt agraarnatsionalism, mis aitas säilitada ning elus hoida eesti rahvust ja kultuuri pärandit.

Nõukogude aegse kolhoolikorra ajal olin ma pidevalt näljas.. ilma selle korrata aga pidevalt söönud.
Ju ma siis säilisin ja olin elus tol ajal paremini kui praegu..

[Lemet]

Näljast- lihtsalt ei meenu neid näljajutte 40-ndast aastast kuulnud olevat. Seda räägiti küll, et peale venelaste tulekut läks tööstuskaupadega raskeks. Aga et nälg oleks majas olnud... Pealesõjaaegset aega iseloomustati küll raskena. Aga kui ma taadilt ja tema kolm aastat vanemalt onult(kes siit 20-ndatel "punasesse paradiisi" lõiget pani ja kodutu lapsena kolmekümnendate näljahäda Ukrainas üle elas koos nendesamade kodutute punaste kasakate poolt likvideerimisega) küsisin(kui veel talt küsida oli- manalas nad mõlemad, nagu ka ema), kas peale sõda siis Eestis näljahäda oli, arvasid mõlemad, et ei, näljahäda ei olnud, mingil kombel sai ikka kõhusoppi varju. Talumehed toimetasid mingil määral turgudel, kaartdega sai samuti toiduaineid. Nii et ilmselt taandub see ikkagi sellele, kes mida näljahäda all mõistab. Sestap see praegune näljahäda jutt mind pisut kahtlevaks muudabki.

[rbl]

Mis see efektiivsus siia puutub? Kolhoosikord oli oma olemuselt agraarnatsionalism, mis aitas säilitada ning elus hoida eesti rahvust ja kultuuri pärandit. Eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine ei saagi olla finantsilist kasu toov eesmärk ega see pole mingi ettevõtlus. Ma ei tea kus me elame, nähtavasti Eestimaal elame, nimetad sa seda EW, ENSV, EV, Eesti Kuningriigiks või milleks iganes on ainult formaalsus.

Nõukogude aegse kolhoolikorra ajal olin ma pidevalt näljas...

Mis nälg see küll selline oli... ekspluateerimisnälg?

[Manurhin]

Mõnes mõttes võib öelda, et ega tänane ja Stalini-aegne olukord väga palju ei erinegi. Stalini ajal oli "näljahäda", sest inimene pidi lõviosa oma tööviljast riigile andma ehk teisisõnu, toitma suurt massi neid, kes oma käega midagi ei tootnud. Tol ajal olid need üha paisuv hiigelarmee, igasugused juhid ja juhikesed ja, mis salata, erilise tööinnuta kaaskolhoosnikud suurel kodumaal (et nood päris viimseni nälga ei kooleks). Tänapäeval ei peagi enam midagi ära andma, seda, mis tegelikult ausa tööga välja teenitud, ei anta inimestele kättegi. Ja taas laseb tohutu kamp muidusööjaid teiste turjal liugu.

[Lemet]

Niisiis hoidis Eestimaa kultuuripärandit...kolhoosikord.

Tea, kustkohast küll need nõukogudeaegsete laulupidude maakoorid pärit olid. Ega's need ometi mitte kohooside-sovhooside klubides harjutamas käinud...ja kohale sõitsid nad ikka hobuste ja vankritega, mitte kolhoosi bussiga.

[rbl]

Mõnes mõttes võib öelda, et ega tänane ja Stalini-aegne olukord väga palju ei erinegi. Stalini ajal oli "näljahäda", sest inimene pidi lõviosa oma tööviljast riigile andma ehk teisisõnu, toitma suurt massi neid, kes oma käega midagi ei tootnud. Tol ajal olid need üha paisuv hiigelarmee, igasugused juhid ja juhikesed ja, mis salata, erilise tööinnuta kaaskolhoosnikud suurel kodumaal (et nood päris viimseni nälga ei kooleks). Tänapäeval ei peagi enam midagi ära andma, seda, mis tegelikult ausa tööga välja teenitud, ei anta inimestele kättegi. Ja taas laseb tohutu kamp muidusööjaid teiste turjal liugu.

Omaaegne ENSV Stalinistlik kollektiviseerimine oli suht süütu maaelu reorganiseerimine. Praegune maaelu metoodiline likvideerimine sarnaneb üha enam Ukraina Holodomorile. Peagi võib Eesti natsionalismi kui probleemi lõplikult lahendatuks lugeda.

Niisiis hoidis Eestimaa kultuuripärandit...kolhoosikord. Ilma selleta oleks ta hääbunud? Palun kirjuta see nüüd vene keeles, pane oma eestisoost allkiri alla ja saada näiteks Impressumile... Neil juba ongi originaalideede vähesust märgata.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab sinu jutt üha enam sarnanema Goebbelsi fašistlikule propagandale! Alfred Rosenberg oleks sinu üle uhke...

[Lemet]

Noh, kui lugupeetavale niimoodi rohkem meeldib- siis säilisid laulupeod vaatamata kolhoosikorrale. Ehkki küll need õnnetud kolhoosiesimehed ei näinudki vist erilist vaeva nende laulupidude väljasuretamisega. Kuigi võimalusi oleks olnud ju küll ja küll. Mitte lubada näiteks klubis kooriharjutusi. Mitte eraldada sõiduks busse jne jmt. Aga niipalju kui ma tagasi mäletan, kuskil 60-ndate keskelt, olid maakoorid ikka laulupidudel olemas ja paljud ka majandi bussidega.

[rbl]

Arvuta kokku palju inimesi maalt, Eestist lahkunud on? Võid vabalt võrdsustada omaaegsete küüditatute ja nälga surnutega, eesmärk on sama meetodid ainult erinevad.

[Sho]

Mis nälg see küll selline oli... ekspluateerimisnälg?

Täiesti tavaline nälg.. oleks tahtnud miskit head ja maitsvat söödavat põske pista.. midagi praegu nii endastmõistetavat ja igapäevast. Ainult väljamaa filmidest oli võimalik suud vesistades vaadata pursuisid einestamas.
Ja ei maksa hakata mulle pajatama, et kusagil shveitseritega turvatud restoranides ja kohvikutes (või kolhoosikeskustes) võis süüa saada.. ma ei käinud sellistes "ligipääsmatutes eliitkohtades" ei lapsena ega praegu. Lihtrahvale olid töölissööklad sardellidega ning pooltühjade poodide lihalettides oli liha asemel vaid pekk.

Ekspluateerimisnäljast ei tea ma midagi.. kuigi just seda oleks "nõukogude korra viljakates tingimustes" olnud hõlbus rahuldada.

[rbl]

Palju neid siis on? Arv ja allikas. Ja palju neist tagasi ei plaani tulla? Kas nad lastakse seal rajataga maha?

Arvuta sina, kui võtsid vaevaks Stalinit nimetada siinse teema kontekstis "heaks".

Kui selline väide ei ole Impressumi vääriline, mida sa väidad, siis mis veel?

Kuidas on Lemet, kas nimetame Stalini ja kolhoosikorra meie laulupidude ja Eesti kultuuripärandi päästjaks?

Siberis pole samuti kõiki maha lastud ja pealegi tulid paljud neist tagasi. Kollektiviseerimise arvele võid panna 1949. a. Märtsiküüditamise aga nagu alati liialdad sa arvudega. Arvuta ise kokku palju neid on rahvaloendus on veel läbi viimata. Ma pole Stalinit heaks kiitnud aga arvan et omaaegne kollektiviseerimise ohvrite arv on väiksem kui käesoleval ajal maalt, Eestist lahkunud inimeste arv. Sundkollektiviseerimise ohvreid hakka lugema 21. maist 1947.

[Manurhin]

Tegelikult, kogu nõukogude aega ühe ajastuna võtta pole minu arvates päris õige. Ma arvestaks seda pigem nii:
1940-41 - paras segadus, elu jätkus veel paljuski EW-aegsetel varudel ja -rütmis.
1944 lõpp-Stalini surmani - jälle üpris kirev ja samas segane ajajärk. Kõige olulisem oli sõjapurustuste likvideerimine. Linnades oli omajagu probleeme inimeste majutamisega, sest kasvõi näiteks Tartus oli ca. 44% eluasemefondist sõja läbi tugevalt kannatada saanud või hävinenud. Seega päris algul oli inimeste represseeriminegi mõnevõrra tagasihoidlikum. Tuletagem meelde, et nii mõnedki hilisemad metsavennad käisid sel ajal täiesti ametlikult ja avalikult veel tööl. Metsa mindi mõned aastad hiljem, kui üldine olukord juba mingil määral stabiliseeruma hakkas ja NKVD-l oli rohkem aega uurida, kes on kes ja millega 1941-1944 tegeles. Kolhooside algusest ja küüditamisest pole mul vist mõtet enam pikemalt rääkida, sellest on siin teemas juba niigi juttu.
1953-1960 - Siberisse saadetud hakkasid tagasi tulema (viiekümnendate lõpu poole), kolhoosid hakkasid juba vähehaaval jalgu alla saama. Kui '50 aastate alguses tehti veel enamus töid hobustega, siis kümnendi lõpul oli autode-traktorite osakaal juba arvestatav. Kolhoosides hakati rahapalka maksma, linnades oli enamus sõjakahjusid likvideeritud ja üldjoontes inimeste elujärg paranes aasta-aastalt. Kui näiteks '40 aastate lõpul oli erasõiduk väga erandlik nähtus, siis viiekümnendatel juba tasapisi mootorratta-, Moskvitši- ja Pobedaomanikke tekkis.
1960-1970 - "Kuldsed kuuekümnendad". Elu ja tehnika arenesid hüppeliselt. Kümendi algul - esimene inimene kosmoses, kümnendi lõpul juba Kuul. Sel ajal ehitati ka suur osa neist tootmishoonetest, millest asutuste direktorid ja teised tippnomenklatuuri tegelased '90 aastate alguses, siis juba lugupeetud ärimeestena "nullist" oma ärisid alustasid. Mõned sovhoosid-kolhoosid elasid juba väga jõukalt, ehitati eramuid töötajatelegi. Ka linnades ehitati massiliselt kortermaju ja eluasemeprobleemid lahenesid järjest.
1970-1980 - Ühest küljest hakkas juba süvenema stagnatsioon, teisest küljest, jätkus elamuehitus, paljud, kes varem elasid perega nt. ühetoalises korteris, said nüüd suurema. Eraauto oli juba harilik asi. Kes vähegi tahtis, sai kasvõi Zaporožetsi ikka kätte. Või vähemalt kasutatud "muhu" või "küüraka mosse". Ärgem unustagem, et auto oli tol ajal ikkagi veel suht uue aja nähtus! Kuuekümnendatel valitsenud suhteline kaubaküllus aga hakkas juba asenduma defitsiidiga.
1980-1990 - Ühest küljest - uute elamute ja linnaosade ehitamine jätkus, kolhoosid-sovhoosid ja igasugu tehased ehitasid vägevaid klubihooneid, saunu ja puhkekodusid, teisest küljest oli eelnevate kümnendite kiire areng samahästi kui seiskunud. N. Liit oli jõudnud surnud punkti, kaupade defitsiit jätkuvalt süvenes. Sai alguse olukord, mis kestab siiamaani: nomenklatuur (kah siiamaani suures osas sama) ennast eriti töö tegemisega vaevata ei viitsinud (liiguta või ära liiguta, elu niigi hea), töö tegijates võttis maad samalaadne arusaam, ainult et vastupidisel põhjusel (pole mõtet nahast välja pugeda, keegi selle eest niikuinii rohkem ei maksa).

[rbl]

Niisiis hoidis Eestimaa kultuuripärandit...kolhoosikord. Ilma selleta oleks ta hääbunud?

Ütleme nii, et kolhoosikord andis märkimisväärse panuse Eesti rahva ja kultuuri säilimisse. Oleks kolhooside ja põllumajanduse asemel olnud puhtalt tehased ja muu tööstus, poleks täna eriti põhjust rõõmustada.

Ma olen küll arusaanud, et see sama kolhoosikord nagu üritas internatsionalismi meile venekeelsena-meelsena pähe istutada.

Ma olen küll aru saanud, et see sama praegune kord üritab samuti internatsionalismi meile angloameerika keelsena-meelsena pähe istutada.

Mäs sa arvad, kuidas kogu selle sadadesse tuhandetesse sisserännanud massi toitmine planeeriti?

Ma ei tea, et kolhoosnikke oleks sadades tuhandetes Venemaalt Eestisse sisse toodud. Põhilised põlluharijad kolhoosides olid siiski eestlased ise.

Meite omad hoidsid muudkui aga agraar natsionalismi ideedest lähtuvat kultuuripärandit?

Tuleb nii välja, rahvas ja kultuur siiski mingil määral hingitseb aga ei tea kuniks veel.

[Sho]

Ma olen küll aru saanud, et see sama praegune kord üritab samuti internatsionalismi meile angloameerika keelsena-meelsena pähe istutada.

Samast loogikast lähtudes aitab ka angloameerika internatsionalism (nagu varemalt kommunistlik internatsionalism) hoida Eestimaa kultuuripärandit.. läbi urban-natsionalismi. Idikatest skinheadid-nahkpead asendavad lihtsalt joodik-kolhooslasi nende raskes võitluses natsijunalismi rindel.

[rbl]

Samast loogikast lähtudes aitab ka angloameerika internatsionalism (nagu varemalt kommunistlik internatsionalism) hoida Eestimaa kultuuripärandit.. läbi urban-natsionalismi. Idikatest skinheadid-nahkpead asendavad lihtsalt joodik-kolhooslasi nende raskes võitluses natsijunalismi rindel.

Sellist asja nagu urban-natsionalism ei ole Eesti mõistes olemas. Kui mcdonalds, coca-cola, facebook, i-pod, madonna, sex, drugs and rock n' roll jne. on Eesti urban-natsionalism siis küll aga minu meelest see on hoopis urban-globalism. Eesti kultuurpärand, rahvuslik identideet on ikka läbi ajaloo olnud tugevas seoses maa ja loodusega.

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kultuur

Nõukogude ajal joodikuid ja nartkomaane vähemalt raviti sundkorras, täna on nad jäetud suuresti saatuse hoolde oma viimset elutundi ootama. Ei saa me päris omaaegset kolhoosnikku joodikuga võrdsustada suur enamus olid siiski tublid töömehed. Samuti ei maksaks idikast joodikut, skinheadi natsionalismiga võrdsustada, pigem on see globaaliseerumise otsene tulem.