Mehitamata luurelennukeid on erinevat liiki.
Kõige tillukesemad on sellised Raven tüüpi ja need sobivad oma alla 10 km tegevusraadiusega nii pataljoni tasemele. 24/7 iseseisvaks tegevuseks on vaja nii 1 jagu. Võimalik, et see jagu peaks olema luurerühma koosseisus. Meil võiks need olla pm JvBr pataljonides. Lendamiseks ei ole minuteada vaja õhukoordineerimist, kui lennud toimuvad mõnesaja m kõrgusel.
Swan/Shadow stiilis UAV komplekt oma 50+ tegevusraadiusega on juba vähemalt brigaadi taseme masin. Teenindamiseks 24/7 kulub rühm. Ühe variandi järgi peaks sellised UAV-d kuuluma suurtükiväeluureallüksusse, teise variandi järgi brigaadi luure- või staabiallüksusse. Suurtükiväega on see side, et lennu ajal on võimalik viseerida ja määrata maapinnal koordinaate, mis teeb võimalikuks kohese tulejuhtimise vastase tagalas. See tähendab ühtlasi ka info jagamist lahingüksustele. Samas võib ka olla nii, et brigaadi luurevõimed on koondatud ühte üksusse/allüksusse, kust siis toimub luureandmete koorineeritud jagamine ja edastamine suurtükiväele. Kindel, et sellise UAV lennud vajavad juba õhukoordineerimist suurtükiväe ja õhuväega.
Siis on veel suuremad UAV-d, mille lennuulatus on 100 või 200+ km ja diviisi-armee teema. Taoline masin maksab vast juba samapalju, kui pärislennuk.
Meie tingimustes saanuks Eli Swan olla brigaadis kas suurtükiväepataljoni luurepatareis, luurekompaniis või staabikompaniis. Brigaadi otsealluvuses ei oleks vb administraiivselt ja logistiliselt hea. Iseasi, kas väga kõrgete pagunitega otsuste langetajad olid nii maalähedastes teemades (nagu pataljoni-brigaadi lahingupilt) piisavalt pädevad, et nende nüansside peale tulla. Üks tuntud pagunikandja tahtnud saata seda lennukit kuulu järgi luurepataljonile, mis on ilmselgelt ebavajalik, sest luurepataljon (reaalselt on tegemist pigem luurekeskuse, kui pataljoniga) tegeleb strateegiliste, mitte taktikaliste-operatiivtaktikaliste luureteemadega, üks aga tahtnud anda Scoutspataljonile, mis on ilmselge overkill. Suurtükivägi arvatavalt ise ei tahtnud seda endale kaela peale, sest tegemist endalgi ja kaadrit vähe.
Samuti suunati nii ka personali väljaõppesse siit-sealt, kust juhtus ja tundus, et kedagi juhtivatest isikutest see UAV teema nagu ülemäära ei huvitanud. Mingit konkreetset struktuuri ega allüksust ei moodustatud ega taktikalisi tegevusjuhendeid-funktsioonikirjeldusi ei arendatud. See viimane natuke kivi ka firma kapsaaeda. Ei ole mõtet toota lihtsalt kallist aparaati ilma toetava kontseptsioonita! Niisiis koolituse käigus järjepidevust ei tekkinud ja lõpuks ei osatud kummalise, kuid kalli süsteemiga ka midagi peale hakata. Tegi vaid katselende. Jäi mulje nagu mingi kamp tegeleb vahepeal muu töö arvelt oma huvist hobi-lennumudelismiga.
Leiti vist lõpuks põhjendus, et ei vasta nõuetele, pole vaja, Eli toodab saasta vms. Otsustati, et kui juba raha makstud, vaja kuhugi anda. Nagu siin kirjutati, anti lõpuks hoopistükkis... õhutõrje sihtmärgiks. Kuna aga seal puudus koolitatud personal, jäi lattu seisma. Raha uuesti firmale koolituse kinnimaksmiseks ka ilmselt pole. Võimalik, et osa juurdekuuluvast tehnikast on võetud kasutusele muul igapäevasel õppe-eesmärgil.
Kokkuvõttes oleks saaga märksõnad, et "vasak käsi ei tea, mida parem teeb", "luik-haug-vähk", "parem karta, kui kahetseda" ja no lihtsalt üleüldine ... .
Aga tundub, et gruusias asjad toimivad. Eks vahepeal ole ka toimunud firmas areng ja seadmed on töökindlamad, kui algusaastail.
Igasuguste taoliste tehnikavidinate arendamine ja upgrademine peab käima armees käsikäes ajaga. Ei saa nii, et käime täna välja korraga summa X ja saame selle eest tutika äsjavalminud eksklusiivse überasja igaveseks. Projektid peavad olema pikemaajaliselt jätkusuutlikud.
Meie kääbuskaitseväes puudub aga isegi toimiv koordineeriv nö arenduskeskus, mis saaks arendusasjadel kätt pulsil hoida. Projekte tehakse muu töö kõrvalt, kuidas aega jääb ja kuidas osatakse. Eraldi on suudetud teha vaid SIVAK.