Palgad

[Kapten Trumm]

Seega siis küsimused kaheks:
-ühiskondlikud-strateegilised - avalik arvamus omab rolli ja poliitikud painduvad selle järgi, mida neilt oodatakse
-asutusesisesed-taktikalised - nt kas meditsiinirühm on kompanii või pataljoni peale - sellised teemad ka laiemat avalikkust ei huvita nagunii.

Sinu enda tegevusest olen aru saanud, et ega ka su KV-s olek palju protsesse mõjutanud, kui ei taheta selle meditsiinivärgi vajalikkusest aru saada, siis ei tahetagi ja kogu lugu.
Ühel hetkel tüdined või rakendatakse uue KVTS mingit sätet ja tülikas probleem KV jaoks saab sellise lahendi?

[hillart]

-asutusesisesed-taktikalised - nt kas meditsiinirühm on kompanii või pataljoni peale - sellised teemad ka laiemat avalikkust ei huvita nagunii.

Just nii! Isegi, et kas seda meditsiinirühma üleüldse vaja on, on kaitseväesisene küsimus. Ja kui lõpuks Kaitsevägi jõuab arusaamisele, et seda meditsiinirühma vaja on, sellest väljapoole teatab ning selle saamiseks on vaja kaitseväevälist otsust (ja raha), siis asuvad mängu kaitseväevälised jõud. Ka eelpoolmainitud kirjasõna.
Nii, et ma arvan endiselt, et ka kaitseväesiseselt on mõtet, kas või hambad risti, punnitada millegi muutmiseks.

[Kapten Trumm]

Eks neid ole ka olnud, kes on teinud, üritanud ja midagi saavutamata lahkunud.
Maitse asi, kas selliseid nimetada äraandjateks-jooksikuteks, kel puudus kannatus või selgroogu omajateks, kes jätsid perspektiivitu töö sinnapaika.
Milleks ikka vastu tuult urineerida, eriti kui maailm ees lahti.
Erasektoris poleks firmal, kelle personalipoliitika tõttu on tohutu (järelkasvu ületav) asjatundjate äravool - pikka pidu.
Asjatundjate arvamust juhtkond lausa PEAB seal kuulama - kui kõrgesti makstud spets tunneb, et loll ülem matab teda bürokraatiasse - on alati konkurendid, kes heameelega su vastu võtavad. Riigisüsteemis saab talitada sellele vastupididest - eelarveraha eest ja "lüües massiga". Näiteid on nii avalikke kui mitteavalikke.

Peab tunnistama, et viimase buumi ajal õnnestus saavutada olukord, kus kaks aastat ei lahkunud ühtegi inimest paremale tööle.
Kuigi palgad antud sektoris olid kõrgemad (kohati 2-3 korda) ja Soomest lausa kutsuti.
Inimestele oli loodud hea ja meeldiv sisekliima - kuigi meie keskmine palk ei olnud suurem sellest leitnandi palgast, millest siin juttu.
Tööd oli parasjagu, töö oli ilma ülearuse närvikuluta, kõik vajalikud vahendid (autod, töövahendid, arvutid jne) osteti ilma liigse peavaluta.
Mõistlikud ettepanekud võeti arvesse ja viidi ilma liigselt venitamata. Kell 17.00 õnnestus tavaliselt ka lõpetada ja oma asjade manu minna.
Selline lihtne retsept. Juba V.I.Lenin ütles, et "kaadrid otsustavad kõik". Järelikult peab olema juhtkonna peamine jõupingutus olema suunatud
personali hoidmisele.

Hetke seisus on ainus käegakatsutav võimalus "lüüa massiga". Võtta mõnikümmend miljonit eurot ehitustelt ja relvastuse ostudelt ning lahmata palgafondi.
Aeg läheb ja järgmine majandustõus koputab uksele - viimane aasta, kõige mugavam poliitilise aadri laskmiseks - on juba läinud.

[soesilm]

Eks neid ole ka olnud, kes on teinud, üritanud ja midagi saavutamata lahkunud.
Maitse asi, kas selliseid nimetada äraandjateks-jooksikuteks, kel puudus kannatus või selgroogu omajateks, kes jätsid perspektiivitu töö sinnapaika.

- seega on alles jäänud selgrootud, perspektiivitut tööd jumal teab mille nimel tegevad inimesed. Ja mis peamine - palk on neil ka nigel! On ikka amööbid!

[Kapten Trumm]

Seda ütlesid sina. Mina pole seda öelnud.
Aga selge on, aktiivse(ma)te, sõnakate ka mõnes mõttes kärsitute tegelaste tsviiili minekuga kaotab KV palju.
Raske vaevaga koolitatud allohvitserkorpuse lagunemise probleemist on siin hulka juttu olnud.

[hmm]

Mõnus jututeema, hea oli kohe algusest peale 29 lehekülge läbi lapata ja tõdeda, et tõde pole olemas, on vaid võitluse küsimus.


Aga mis Te arvate, läheme uuele ringile, sest nutumüüri skeem on päris vallatu olnud.

Minule paistab (nagu öeldud, tõde pole olemas), et Kaitsevägi ei tea, mida tahetakse täpselt saavutada.
Tahetakse kõike... aga ei eesmärgistata.

Tsiviilmaailmas on üha rohkem hoogu saanud "pehmed väärtused" ja nende põhjal organisatsiooni kujundamine. Nendeks on siis visioon, missioon, väärtused... ja selle läbi töötajate efektiivsuse suurendamine (vt nt Elioni reklaami...). Seega soovitakse tõsta emotsionaalset sidet ettevõttega, et hingeline rahulolu oleks tugevam, kui materjaalne. Pole ju vahet palju palka tõstetakse alati on nurinat, et liiga vähe ja seda aitabki kompenseerida hingeline rahulolu...

Edukamad ettevõtted on arusaanud, et palgaga kompenseeritav töö või teenistus mingis asutuses/ettevõttes võrdub töötaja oma aja müümisega kokkulepitud hinnaga ettevõttele.

See kuidas ettevõte kasutab töötaja poolt talle müüdud aega on kriitilise tähtsusega ning iga jama kahjustab kasumi (ehk siis eesmärgi) saavutamist. ( ülemate roll alluvate suhtes...)

Inimesed lahkuvad ettevõttest üldjuhul sellel põhjusel, et tema poolt müüdud aega ei kasutata kokkulepitud hinna suhtes ootuspäraselt. (Loodab teises kohas paremat - seega on nõus kohati raskema tööga sama palju tasu saama...)

Siit järeldus, et palk ei ole peamine põhjus lahkumiseks, pigem palga ja teenistuse iseärasuste suhte vastuvõtlikkus on lahkumise põhjus.

Kas palka peaks tõstma - nii ja naa... Pigem kaardistama kitsaskohad, eesmärgistama ettevõtte vajadused, sellest lähtuvalt ülseannete jaotus (töötajate ametikohtade vajalikkuse defineerimine), hindama iga töökoha olulisust organisatsioonis ning sellest lähtuvalt rakendama töötasusid. Siin juures arvestada palgaklasse, töötaja panust ja arengu võimalusi.

Ilus, eks?
Kuid kuidas see Kaitseväega seotud on - ametikohtade hindamine... vou, kas seda ikka saab teha, kuidas... kas on vajalik... küsimusi on veelgi - vastus on lihtne - JAH SAAB, KUI TAHETAKSE.

krt jälle pingutasin üle aga järgmised 29 lehte on teie päralt...

[Kapten Trumm]

Et seni härrasmehe-elu elanud kabinetitegelased oma mantrat muudavad, oleks ülimalt naiivne loota. Ei hakka nad seda "leitnandi arvamust" eales küsima ega targemaid pabereid tegema. Pigem tõmbutakse enesealalhoiuinstinkti ajel latentsesse seisundisse ja peale ministri vms vahetust jätkub elu vanaviisi.

Muidu erasfääris lahendatakse selliseid (kellegi arvates-nt juhtkonna vahetusel) tarbetu kõhutuule tootmise probleeme kirurgiliselt - enamasti seda tootvate üksuste likvideerimisega ja vajadusel selle ümberorganiseerimisega juba teiste inimestega. Ehk siis ametliku või mitteametliku hierarhia (nt omadel jopedel põhineva) julma ära lammutamisega. Vastasel juhul probleem lihtsalt ei kao, vaid kaob ajutiselt ja ohjade lõdvenedes tõstab taas pead. Sõjaväes süvendab seda asjaolu (ja kultuur), et otsesest ülemast üle astumine niiväga lihtne pole.

Siin tommy kirjutas eespool suurtest muudatustest ja lühikesest ajast, mis kokku ei sobi. Vastupidi - arvestades segadust, mis selline asi tekitab, planeeritakse sellised muudatused põhjalikult ja viiakse ellu kiiresti ja jõuliselt, et omi kohti kaotavad asjamehed ei jõuaks sisekliimat põhjalikult ära rikkuda. Sellist elementaarset asja õpetatakse igal kursusel teemal "muudatuste juhtimine". Et asi venib ja venib, näitab lihtsalt tahtmise vähesust ja jõulise eestvedamise puudumist.

[hillart]

Tsiviilmaailmas on üha rohkem hoogu saanud "pehmed väärtused" ja nende põhjal organisatsiooni kujundamine. Nendeks on siis visioon, missioon, väärtused... ja selle läbi töötajate efektiivsuse suurendamine (vt nt Elioni reklaami...). Seega soovitakse tõsta emotsionaalset sidet ettevõttega, et hingeline rahulolu oleks tugevam, kui materjaalne. Pole ju vahet palju palka tõstetakse alati on nurinat, et liiga vähe ja seda aitabki kompenseerida hingeline rahulolu...

Mida oligi tarvis tõestada. Aga ... Kaitseväes on sellest arusaamiseni veel oi-oi kui pikk tee käia. Kahjuks.

[Kapten Trumm]

Järelikult on küsimus, kuidas tõsta moraalselt rahulolu.
Kui ka kogu ehituste ja võetud kohustustest vaba eelarve jagada valdkonna palgatõusuks, siis Soomes saab oskustööline ikkagi märgatavalt rohkem. Nii see on.
Pealegi - tegutsedes 15 a tagasi natuke kõpitsetud hoonetes ning vibutades humanitaarabi kergerelvastusega on seda va rahulolu keerukas saavutada.
Eeldades, et eelarve märkimisväärselt ei kasva lähiaastail on vältimatu vaadata ikkagi kriitiliselt peeglisse ja küsida, et kas on jõukohane igasugu arengukavades taotletud pompöössed palgaliste juurdekasvud (mida nagunii ei saavutata) ja kas kõik tegevused peavad olema korraldatud palgasaajate poolt või peaks kaader oma ego alla neelama ja õppima toime tulema ajateenijaid, reserviste ja vabatahtlikke kasutades. Peaks ilmutama natuke loovust ja mõtlema, kuidas teisiti ikkagi saaks.

Sellel teemal - esimene valimiste järgne aasta ehk poliitiliselt sobivaim aadrilaskmise periood on kahjuks raisku lastud minna ja valitsuskoalitsioon võiks leppida reaalsusega, et Laar ministriülesandeid tulevikus täita ei suuda. Stressirohke vaimne töö peale insulti toob kaasa paratamatu kordusinsuldi, kus väljatuleku võimalused on märksa kehvemad. See on üsna väär, et igasugu liigutusteks kõige sobivamal ajal on ministrita jäetud valdkond lastud vegetatiivsesse seisundisse. Kui igasugu aadrilaskmised jäävad järgmisse ja ülejärgmisse aastasse, siis iga poliitik pelgab puhkevat pasatormi ja sedasi venib asi edasi järgmist valitsust ootama. Plaanid olid ministril ju head (need 4 väljakutset).

Minu tähelepanek - töö tegijatel peaks olema head riistad. Katsed hoida personali kinni logude arvutite, pidevalt lagunevate vanade autode ja iga pisiasja ostmisega kaasneva ajude nöökimisega on määratud läbikukkumisele. Osta kontoritöö tegijale hea arvuti koos vajalike programmidega on oluliselt odavam kui üritada püüda kohalt kohale jooksjaid ("veerevaid kive") kõrgete palkadega. Näiteks 30ndates aastates töölisi ei õnnestu enam püüda mingite vanade ja pidevat putitamist vajavate autodega ja konditsioneer kabiinis on juba elementaarne. See asi muidugi toidab mingi hetkeni, aga tõin lihtsalt illustratsiooniks, et ehituste-relvade ostult palgaraha võtta on üks vägagi lühinägelik tegevus. Kui on kohti valida, siis tõsiseltvõetav töötegija ei lähe tööle sinna, kus pole korralikke vahendeid.

[hmm]

Tsiviilmaailmas on üha rohkem hoogu saanud "pehmed väärtused" ja nende põhjal organisatsiooni kujundamine. Nendeks on siis visioon, missioon, väärtused... ja selle läbi töötajate efektiivsuse suurendamine (vt nt Elioni reklaami...). Seega soovitakse tõsta emotsionaalset sidet ettevõttega, et hingeline rahulolu oleks tugevam, kui materjaalne. Pole ju vahet palju palka tõstetakse alati on nurinat, et liiga vähe ja seda aitabki kompenseerida hingeline rahulolu...

Mida oligi tarvis tõestada. Aga ... Kaitseväes on sellest arusaamiseni veel oi-oi kui pikk tee käia. Kahjuks.

Seda ja ainult seda ongi püütud KV-s juurutada aga valest otsast. Ega muidu ütlust poleks - "Isamaalisust ma leivale ei määri"
Siinkohal ma tahan väita, et ka palk on oluline ja minu tekstis on see suhtena välja toodud.

Palga kohta öeldakse veel seda, et inimese toimetulek materjaalses mõttes peab olema tagatud (ärge mõelge konkurentsivõimelisest palgast... see on ettevõtte positsioneerimise küsimus).
St tähendab üldjuhul:
1. rahuldava eluasemekulu kaetud
2. söök laual
3. võimalus lõõgastuda. Mis iganes selle alla ka ei lähe - Hobi, lihtne automatk kuni suurejoonelise puhkusereisini välja.
Seda kõike siis terve mõistuse piirides (et ei peaks iga päev sente lugema) - mida on väga rakse numbritesse määrata...
Mina ütleks seda, et kaitseväes: 1000€ miinimum, 1500 oleks hea, 2000 rahuldav... - üle selle ei tunneta inimesed enam töötasu tõusu vajalikkust/väärtust

[Kapten Trumm]

Tagamaks KV-s minimaalse palgataseme 2000 eurot bruto kuus (mis tähendab, et kõrgemate auastmete puhul tuleb rohkem maksta) tähendab tänases ressursiraamistikus, et kõik ehitused (sh need, mis aitaks senist tuvisita-majandust koondada - nt Jägala) ja veel lepinguta relvahanked tuleb aastani 2018 unustada.

Mingit kõrgemat matti siin pole, kaitsesektori tööjõukulud kokku olid krooniajal ca miljard.
Ehitusteks ja relva-moona-varustushangeteks läks kummalegi mõned sajad miljonid.
Kanaliseerides need palgafondi, oleks keskmine bruto 2000 eurot vast saavutatav.
Kahtlen selle teostatavuses esiteks ühiskondlikult (oh seda õpetajate ja päästjate kisa) ja teiseks perspektiivi mõttes.
Soomes saab hea spets igal juhul rohkem. Helsinki bussijuht saab keskmiselt 2300 eurot bruto - see on alles töölise tase.
Ja siis oleks head palgad koos arhailise rootsi relvastuse ja infraga umbes selles seisus nagu täna on.
Isegi võiks öelda, et planeeritava operatiivstruktuuri elementaarne-relvastamine varustamine (25 000 meest) jalaväerelvade tasemel oleks enam kui kahtlane.

Seega pole lahendus. Palja laialijooksmisega praegu kedagi ei veena, sest täpselt samad protsessid on aktuaalsed ka sisejulgeolekuvaldkonnas.

Muidugi oleks ka võimalus teha sellist nalja, et vähendada ajateenijate võtmist.
Sest väike matemaatika ütleb, et 16 000 mehele 9000 lisamiseks pole teps mitte vaja aastas 3000 meest nullist välja õpetada, piisab 1500-st.
1500 mehe väljaõpetamiseks piisab kahest suuremast VÕK-ist (Kup, Tapa). Ülejäänud kaader jääb lihtsalt..... üle.
Sellega hoiab kokku vast mingi 500 miljonit vana raha.
Kompenseerimaks reservi suhtelist "vanenemist" tuleb muidugi tõsta vastukaaluks RÕKide tempot ja mahtu - see on odavam ka kui nullist rividrilli teha.

[hillart]

... ja kas kõik tegevused peavad olema korraldatud palgasaajate poolt või peaks kaader oma ego alla neelama ja õppima toime tulema ajateenijaid, reserviste ja vabatahtlikke kasutades. Peaks ilmutama natuke loovust ja mõtlema, kuidas teisiti ikkagi saaks.

Vaat, see jutt võtab mind küll parajalt muigama. Olin toona, nimelt juba Kaitseväes, kui tuli see ajateenijate kasutamise keeld. Et tsiviliseeritud maailmas, ja Läänes, ja ... nii ei tehta ning muu sarnane retoorika, mis sellega kaasnes. Ajateenija tegevus tohib olla vaid väljaõpe ja, et mitte üht lille kah ei tohi kõrvalt liigutada. Ja oi-oi kui karmilt hakati seda jälgima, ning karmilt karistama, kui ajateenijat miskit tegema panid, mis väljaõppetegevus polnud, või siis mida ei osanud piisava veenvusega väljaõppetegevusega põhjendada. .
Nii, et ei miskit kaadri hiigelsuurt EGO-t ei ole selle praeguse süsteemi taga, kus näiteks rivi- ja muruplatsid prügisse upuvad, kuid ajateenijaist kodumaakaitsjad sealsamas kõrval rahumeelselt suitsu teevad. Eelpoolnimetatud tegevus on nimelt koristusfirmade pärusmaa, kes lepingute alusel kas või pe...se puhtaks pühivad.

[Kapten Trumm]

Hillart, ma viitan pigem siingi teemas avaldatud arvamustele, et palgaline kaadrikaitseväelane või ametnik (või erafirma lepingu alusel) ongi ainuvõimalik lahendus ning aja-, töö-, asendus- vms teenistuslase tööpanuse elik riikliku sunni rakendamine laos sokkide ülelugemisel või köögis supikeetmisel üks 21. sajandisse ja tänapäeva ühiskonda äärmiselt vastunäidustatud nähtus oleks. "Orjatöö", "tööpataljonid" jne jne.

Kui seda teemat natuke laiemalt vaadata, siis umbes samasuguse umbusu otsa põrkume ka selle palju kirutud VIP-reservohvitseride teemal. Siin tehti mustvalgelt selgeks, et X ühikut kaadrit mis iganes rahuagses vormis (staabis, laos, ministeeriumis) on hädavajalik selleks, et mobiliseeritud reservistide mass ikka mingeid elementaarseid sõjapidamise asju suudaks teha. Et siis lööklaused "alates KÜ-st ja KV-st kaader" ja nii edasi - ja selleks peabki rahuajal sellist arvu ülal pidama. Selmet panna see reservi asi toimima - ei ole need KSK lõpetajad midagi nii erilist, sama taseme saavutamiseks tuleb lihtsalt kõvasti harjutada ja saadakse kah hakkama.

Ise sa ju lingid siia teemasid Iisraeli armeest - arvan, et kui IDF lahendaks kaptenist madalamat auastet eeldavaid ameteid 24/7/365 teenistuses ja palgal olevate kaadrisõjaväelastega, siis oleks see ammuilma lõppenud nende armee rahalise pankrotiga. Või kui vaadata kaadri ja reserväelaste suhet nt Sveitsi armees?

Me oleme ise rajanud sellise kuluka (kuigi võibolla sõjas hea ja professionaalse) süsteemi, kus iga liigutuse eest tuleb raha lehvitada. Isegi sõdurini välja (kas peale ajateenija toetuse loomist kadusid kuskile need maanteede ääres reede õhtul hääletavad ajateenijad?). Ja nüüd oleme jännis, et loodud süsteemi ei õnnestu rahaliselt suutlikuna säilitada - pädeva kaadri saldo on aastaid suures-suures miinuses.

Kordan taaskord seda linki:
http://www.parnupostimees.ee/233005/eri ... nii-rikas/
Miks pole näha, et selliseid küsimusi esitataks ministeeriumi, peastaabi, peastaabi personaliosakonna tasemel?
Siiski maksaks meilgi mõelda sellele, kas poleks ökonoomsem rakendada riigikaitses senisest märksa rohkem kaitseliitlasi ja reservväelasi ning vähendada olulisel määral kutselise komponendi osa.

[hillart]

Ise sa ju lingid siia teemasid Iisraeli armeest - arvan, et kui IDF lahendaks kaptenist madalamat auastet eeldavaid ameteid 24/7/365 teenistuses ja palgal olevate kaadrisõjaväelastega, siis oleks see ammuilma lõppenud nende armee rahalise pankrotiga. Või kui vaadata kaadri ja reserväelaste suhet nt Sveitsi armees?

Ehh-hee!? See on juba hoopis teine teema. Arvestades kogu elu jooksul saadud väljaõpet (ja selle intensiivsust, stabiilset perioodilisust jne.) ja teenistuskogemust, siis võib täie tõsidusega väita, et valdav osa neist Iisraeli ja Šveitsi armee reservlastest on peajagu üle meie sama taseme reservlasest. K.a. reservohvitseridest. Nii, et - reservlasel ja reservlasel on ikka väga suur vahe. Ja see, millega saab näiteks hästi hakkama Iisraeli resrvleitnant, on meie VIP-leitnandile raketiteaduse viimane vint.
Pole vaja võrrelda võrreldamatuid.

Aga see nii - muuseas. Siirduks õige taas palkade juurde. Kuigi! Nagu me tegelikkuses juba piisavalt targaks saanud oleme, siis palk on siiski vaid üks osake (kuid hädavajalik ja vältimatu) sõduri motivatsioonikompleksis.

Me oleme ise rajanud sellise kuluka (kuigi võibolla sõjas hea ja professionaalse) süsteemi, kus iga liigutuse eest tuleb raha lehvitada. Isegi sõdurini välja (kas peale ajateenija toetuse loomist kadusid kuskile need maanteede ääres reede õhtul hääletavad ajateenijad?). Ja nüüd oleme jännis, et loodud süsteemi ei õnnestu rahaliselt suutlikuna säilitada - pädeva kaadri saldo on aastaid suures-suures miinuses.

Aga see ongi ju selle kasvatustöö, või õigemini riigipoolse kasvatustöö puudumise, tulemus peale taasiseseisvumist, kus riigil pole kodanikega mitte emotsionaalne, vaid riigi ja maksumaksja suhe. See tähendab vaid rahalist suhet ja konkreetseid rahanumbreid jne. Raha ja indiviidi vabadus kõigeks prevaleerivad riigi ja rahvuse säilimise ning arenemise, kui eesmärgi ees. Just-just hõiskas raadiost, et Eesti olla rahvusvahelises poliitiliste ja inimvabaduste tabelis pea-aegu-et maailma esirinnas. Aga annab veel edasi minna. Nii kaugele, et kodanikuks olemine vaid nimetus on ja seda riiki enam miskit koos ei hoia. Siis on vabadus maksimumis. Kahjuks on aga maailmas sedasi, et vabu alasid pole olemas - kui pole siin meie riiki, siis laieneb siia mingi teine. Teadagi missugune.
Ausalt öelda, siis mina küll eriti valgust selle tunneli lõpus ei näe, sest taolise kasvatamatuse on saanud juba terve põlvkond. Ja nemad omakorda kasvatavad samasugusteks oma lapsi jne. Ja nemad on juba ka poliitikat tegemas ning kohalikes omavalitsustes. Kust see valguskiir peaks tulema?

Aga loomulikult võiks seda ja teist oma jõududega ära teha, aga proovi sa msikit rahasid tagasi tõmmata, kui see kord juba välja antud on. Pean silmas seda nn. ajateenija toetusraha. Oli ka toona selle üle suurt poleemikat, et sügavalt mõttetu asi, aga Ligi väänas ikkagi käsa ja tegi oma ära, lausa jonni pärast vist.

Ja muidugi on selle rahaga lehvitamise taga suures osas siiski ka juba jutuks olnud (noh, vähemalt mina olen sellest rääkinud küll meelemõistuse kaotuseni, sest seda ma igapäevaselt näen) vastutuse kartus. Ise tehes kaasneb protsessiga alati tegija vastutus tegevuse tulemuse eest. Kui seda või teist teeb aga keegi teine, siis ju ise ei vastuta. Olete kuulnud ju piisavalt argumente igasuguse isetegemise vastu, et - milleks teha, me ostame. Ja nii me ostamegi meiendi palgaraha eest.

[Kapten Trumm]

Ja see, millega saab näiteks hästi hakkama Iisraeli resrvleitnant, on meie VIP-leitnandile raketiteaduse viimane vint

Tegelikult ei ole ju raketiteadus. Täiesti õpetatav ja õpitav, harjutatav ja külge harjuv oskus-kogemus. Küsimus on lihtsalt ajas, inimestes ja rahas.
Oleks meilgi aeg sellega algust teha. Elu näitab, et mitte-vip reservleitnandid, kes on viitsinud KL-s mütata, saavad vähemalt rahuldavalt hakkama kui vaja (paremini kui need, kes õhtuvormi eelistavad). Siin pole vist mõtet ka Ligi, kaminat või rahvusvahelist vabamüürlust süüdistada, reservidega tegemata töö on ikka KV enda süü.
Eriti arvestades neid suht marginaalseid summasid, mis RÕK-idele kulub (muus kontekstis).
Meedias välja käidud 8 miljonit krooni reservpataljoni RÕK (ohvitserid 3, seersandid 2 ja sõdurid 1 nädal) on ju absoluutne kommiraha meie transpordilennukite aktsiate ja tont teab mis summade kõrvale. Võrdluseks: ajateenijate toetus on ca 70 miljonit krooni aastas.

Ise tehes kaasneb protsessiga alati tegija vastutus tegevuse tulemuse eest. Kui seda või teist teeb aga keegi teine, siis ju ise ei vastuta

IDF propageerib väga eri tasandi ülemaid vastutama ja eksimise korral ei järgne klaperjaht ja süüdlase poomise kampaania, vaid arutelu ja lessons learned.
Tegelikult ei pidanud olemagi asja nimega kangelaslikkus, on vaid teadmine, et sind ebaõnnestumisel hätta ei jäeta ja iga hinnaga taritakse sind koju tagasi, kas elavalt või surnult. See andvat jõu teha asju, mida selle puudumisel ei teeks (viiliks kõrvale). See kangelaslikkus, mida idanaabri meedia 50 aastat promos ja promob tänagi - kannab hoopis nimetust "mõttetu surm". Siit koorub välja hoopis koledam asi - mida kultiveerib mittevastutamise propageerimine ja süüdlaste otsimise kirg.

Muideks - see IDF alustalaks olev traditsioon pärineb.....preisi ohvitserikultuurist ja on kontrollitud II Maailmasõja hiilgavate võitudega. Auftragstaktik on selle nimi.