Vaatleme pisut lähemalt netiavarustes juba ammu ja mastaapselt arutatavat küsimust nõukogude laevadevastastest rakettide ja USA mereväe õhutõrjekomplekside vastasseisust. Harilikult võrreldakse neid P-700“Graniit“ ja süsteemi AEGIS näitel. Kahjuks toimuvad sedasorti arutelud foorumites, omavad diskussioonivormi ning sealt informatsiooni väljasorteerimine on suhteliselt problemaatiline.
Seetõttu otsustasin teha analüüsiva võrdluse (loomulikult kättesaadava info ulatuses) ning koondada järeldused.
Kallaletungivahendiks on antud juhul P-700“Graniit“. Rakett tõepoolest muljetavaldavate andmetega, tegu on nõukogude ülehelikiirusega raskete laevatõrjerakettide valiku tipuga. Selle pikkus on kümme meetrit, tiivaulatus 2,6 meetrit, s.t. mõõtmete poolest ligineb rakett väikesele lennukile.
Raketi maksimaalkiirus ulatub pea 2,5 Machini (umbes 763 m/sek), seda suurel kõrgusel lennates. Vee kohal on raketi kiirus võrdne ligikaudu 1,5 Machiga (umbes 458 m/sek). Peame need numbrid meeles, neil on oma tähendus.
Kaitse püsib süsteemil AEGIS- lahinguinfo süsteem, mis koordineerib üldavastusradareid AN/SPY-1, sihtmärke osutavaid radareid AN/SPG-62 ning juhitavaid õhutõrjerakette SM-2.
süsteemi AEGIS kaitse välisel kaitsejoonel
Antud osas vaatleme AEGISe poolset vastutegevust „Graniitidele“ suurelt distantsilt. Olles veel täpsem- distantsil, kus „Graniit“ asub oma trajektoori kõrgemas etapis. Tähelepanu, see on tähtis!!! Kuigi kõigis allikates näidatakse „Graniidi“ tegevusraadiust 550 km, tuleb siiski silmas pidada, et tegu on kombineeritud trajektoori maksimumiga. S.t trajektoori, mille rakett oma teekonnast suurema osa kõrgel vee kohal lendab(kus takistus on väiksem ja samuti on tunduvalt väiksem ka kütusekulu) ja seejärel selle trajektoori osaga, mil rakett märgile lähenedes järsult sukeldub ja läbib ülejäänud teekonna suhteliselt väikesel kõrgusel.
A: Raketi P-700“Graniit“ lennukõrgus on trajektoori kõrgemas osas kuskil 14 000 meetrit. Rida allikaid väidab seda ka suuremaks, kuid need on kaheldava väärtusega. Hilisema väljatöötamiseaastaga P-800“Jahont“ jõuab igal juhul trajektoori kõrgemal etapil 14000 meetrini ning võib arvata, et selle numbriga arvestades palju ei eksi.
Arvestades radari AN/SPY-1 paiknemiskõrguseks 20 meetrit üle merepinna ning raketi lennukõrguseks 14 000 meetrit, saame kauguse raadiohorisondini ligi 438 kilomeetrit. Selle radari tabelijärgne vastuvõtukaugus võrdub kuskil 360 kilomeetriga. Järelikult võib kindlalt väita, et AEGIS suudab liginevaid „Graniite“ jälgida enam kui 250 km kauguselt.
P.S. Tuleb arvestada, et peale kõige muu avastatakse rakettide kogupauk esmalt ilmselt kaugluurelennukite poolt juba kaugelt. , mis omakorda tähendab, et number 250 pole mitte avastamiskaugus, vaid jälgimisraadius, vahemaa, milliselt liginevaid laevatõrjerakette hakkab jälgima AEGIS ise.
B: Niisiis teame, et raketid võetakse AEGISE poolt jälgimise alla kuskil 250-200 kilomeetri kauguselt. Mis edasi?
Raketi P-700“Graniit“ radaril on normaaltingimustes ristlejasuuruse sihtmärgi avastamiskauguseks umbes 70 kilomeetrit. Arvestades, et ristlejal puudub igasugune soov lasta end avastada ning ta kasutab aktiivselt erinevaid raadio-elektroonilise segamise vahendeid, võtame avastamiskauguseks 55 kilomeetrit.
Sellel distantsil- 55-70 km- avastab „Graniit“ laeva, ning sooritab „sukeldumise“ 14 000 meetri pealt väikesele kõrgusele, et märgile läheneda. Niisiis saame 200-55=145 km. See on maa, mille jooksul suurel kõrgusel lendavat „Graniiti“ saadab kindlalt ristleja radar. Ja maa, mille jooksul „Graniit“ on AEGISE poolt kontrollitavate õhutõrjerakettide tuleulatuses.
See on SM-2ER“Standart“( ER - extendent range, suure raadiusega) rakettide tähetund. Nende rakettide laskekaugus on vahemikus 150-180 km. Järelikult, raketirünnak sihtmärgile lendavate laevatõrjerakettide pihta võib alata kohe, kui need sisenevad 150 kilomeetri raadiusesse.
Kui kauaks jäävad „Graniidid“ ristleja õhutõrjerakettide tule alla? Vahemaa on 150-55=105 kilomeetrit, Graniidi“ kiiruseks on 0,763 km/sek, s.t. õhutõrjerakettide tule alla jäävad „Graniidid“ jämedalt 125 sekundiks. Veidi enam kui kaks minutit.
Selle aja jooksul suudab AEGIS süsteemiga varustatud laev välja lasta alates viiekümnest raketist(kaks kahe suunajaga laskeseadet Mk-26 laadimisintervalliga 10 sek, mis seisid esimesel neljal Ticonderoga klassi ristlejatel) kuni 65 raketti (Mk-41 lasketsükliga üks rakett kahe sekundi jooksul, mis seisavad hilisematel Ticonderoga ja Arleigh Burke klassi ristlejatel). Kuigi laevadel on piiratud kogus AN/SPG-62 tüüpi sihtmärke osutavaid radareid, pole antud juhul siiski tegu piirava näitajaga, kuna „Standardi“ konstruktsioon võimaldab tal vabalt „oodata“ järjekorras, lennates samal ajal inertsnavigatsiooni toel sihtmärgi asukoha poole.
Milline on ühe „Graniidi“ ühe „Standardiga“ allatulistamise tõenäolsus? 62-kilogrammine kild-fragmenteeruv SM-2ER omab täiesti piisavat võimsust, et lõhkuda või vähemalt tugevalt vigastada „Graniiti“(mis on antud lennuetapil võrdväärne allatulistamisega- raskelt vigastatud rakett sihtmärgini ei lenda). Järelikult on ainuke probleem tabamises.
Kuidas hinnata raketi tabamise tõenäolsust? Vietnami kogemusest teame, et tõenäolsus hävitaja tabamiseks ühe raketiga aktiivse segamise tingimustes on ligikaudu 20%. Kuid SM-2ER on siiski pisut „targem“, kui Vietnami sõja aegsed raadio teel juhitavad õhutõrjeraketid, liiatigi on ka piloodita raketi võimekus segamise vastu nõrgem. Võtame lihtsuse mõttes ühe raketiga teise raketi allatulistamise tõenäolsuseks 40 %. Arvestades selle numbriga, saame, et välimisel perimeetril allatulistatavate rakettide arv küünib kuskil 15-22 raketini.
Süsteem AEGISe kaitse sisemisel perimeetril
Distantsil 55 kilometrit sooritab rakett P-700 järsu laskumise ning väljub tabamisrežiimist. Rakett kaob raadiohorisondi taha ja jääb väljaspoole AEGISe radarite nähtavust. Liikudes kuskil 20 m kõrgusel, suundub ta madallennul kiirusel Mach=1,5 sihtmärgi poole.
Kui kiiresti ilmub rakett taas AEGISe radarite jaoks raadiohorisondi tagant välja? See vahemaa on võrdne umbes 30 kilomeetriga. Kiirusel 1,5 Machi või 458 meetrit sekundis läbib P-700 selle vahemaa 65 sekundi ehk ligikaudu minutiga.
Selles vahemikus tulistatakse raketti „Graniit“ SM-2MR (MR- keskmise raadiusega) kogupaukudega. Et antud juhul pole raketti näha enne, kui see väljub raadiohorisondi tagant, ei saa AEGIS ennetavalt, lastes rakette inertsiaalsüsteemi suunamisel õiges suunas, tuld avada ning sellega puudub võimalus „kohata“ „Graniite“ õhutõrjerakettide tegevusraadiuse maksimaalkaugusel.
Eeldades, et süsteem on täiesti valmis tule avamiseks, saame tulemuseks, et AEGIS avab tule hetkel, mil märkab P-700 väljumist raadiohorisondi tagant. Nüüd, arvestades, et SM-2MR kiirus on suurusjärgus 3,5 Machi, (ligi 1000m/sek) kohtab esimene kogupauk „Graniiti“ kuskil 20-ndal lennusekundil raadiohorisondist ning seejärel tulistatakse teda vahetpidamatult 25 sekundi jooksul, kuni rakett jõuab 5 kilomeetrini, mil ta muutub SM-2MR rakettida jaoks tabamatuks.
Mitu kogupauku jõuab anda AEGIS? Laevad seadmetega Mk-26 jõuavad anda kaks kogupauku(s.t lasta välja 8 raketti) laevad Mk-41ga jõuavad välja lasta 12 raketti. Loomulikult on tabamistõenäolsus madalal lendavate sihtmärkide pihta palju väiksem ja jääb vastavalt arvestustele kuskil 25% tuuri. Niimoodi saame, et madallennu etapil tulistatakse alla 2-3 P-700"Graniit"-i.
Lähikaitse
Kaitsevõimalused sellel etapil on piiratud. Mk-26 varustatud laevadel on selles staadiumis ainsaks adekvaatseks enesekaitsevahendiks universaalne 127-mm automaatsuurtükk(Ticonderogal on selliseid kaks tükki). Raketi tabamise tõenäolsust selle abil hinnatakse ligikaudu 0,8 suurtüki kohta. Mk-46 varustatud laevadel võib automaatsuurtükkidele lisada veel väikese raadiusega õhutõrjeraketid RIM-7VL "Sea Sparrow". CIWS "Vulcan" tuleb antud juhul lugeda vähevõimekateks.
Kuigi formaalselt omavad need raketid tegevusraadiust 25 km, pole nendega varem tulistada erilist mõtet, kuna see võtaks ära juhtimiskanaleid efektiivsematelt SM-2MR. Väiksemalt distantsilt on need raketid aga märksa tõhusamad kui SM-2MR. Arvestades, et suunatavate Sea Sparrow arv analoogiliselt SM-2MR rakettidega on piiratud juhtimiskanalite arvuga (4 tk) jõuab ristleja järelejäänud aja jooksul lasta välja kuskil 8 juhitavat õhutõrjeraketti. Tabamistõenäolsus jääb samasse klassi – 0,25.
Sel kombel, kasutades automaatsuurtükke ja juhitavaid õhutõrjerakette, suudab ristleja „Ticonderoga“ peatada lähiringil veel kuni neli raketti P-700.
Raadio-elektroonilise võitluse vahendid
Vahendidte efektiivsuse hindamine on keeruline. Harilikult on Ticonderoga klassi laevad varustatud süsteemiga AN/SLQ-32, mis on integreeritud häirete tekitamise süsteemiga Mark 36 SRBOC. Süsteemi efektiivsust hinnata on raske. Kuid oletada võib, et rakettide nagu P-700 sihtmärgist kõrvalesuunamise tõenäolsus ei ole üle 50%.
Järeldused:
AEGIS süsteemi võimalused seista vastu laevatõrjerakettide P-700“Granit“ rünnakule on küllaltki suured. Kolmel kaitsejoonel suudab ristleja edukalt tõrjuda 19-25 raketti. Efektiivsete raadio-elektrooniliste tõrjevahendite olemasolu võimaldab seda parameetrit märkimisväärselt tõsta, kuna eksisteerib suur tõenäolsus raketi suundumiseks valesihtmärgi pihta.
Kokkuvõttes lubab teoreetiline arvestus kinnitada nõukogudeaegset järeldust, et laevastiku õhukaitse efektiivsus kasvas AEGISe ilmumisega märkimisväärselt. Allveelaeva „Projekt 949A“ kogupauk (24 raketti P-700) EI GARANTEERI lennukikandja grupi õhukaitsest läbitungimist isegi patrullhävitajate tegevuse nullefektiivsuse puhul , kui grupi koosseisus on kasvõi üksainus „Ticonderoga“.
http://alternathistory.org.ua/p-700-gra ... s-kto-kogo
