tankimootorid wwll.

[EOD]

On mis ta on, aga eks inimene õpib ja areneb ikka komistades ja kukkudes.
Iseenesest tema tekitatud teemad annavad ka arutlusainet.
Nii et jätka, väike rambo! Ära ainult väga üle pinguta, muidu läheb tüütavaks.

[Lemet]

sakslane mõtles,et marsib kohe,enne talve venemaa ühest otsast teise välja ja ongi venemaa okupeeritud

Isand Corvus vast võtab värsket foorumlast harida, millisele joonele plaanis Aadu 1941 aastal välja jõuda...see rahvahariduse osa rohkem kutselise ajaloolase teema.

[väike rambo]

Cleo ma ei sa aru mis siia see sünniaasta puutub,sul rohkem midagi öelda ei olnud vä.Lemetiga hoopis teine teema oskab anda soovitusi ja on üldse asjalik kellega suhelda.Saksa relvametall ei olnud ikka nii kvaliteetne,sest rindemehed pidid oma relvi 2 korda päevas puhastama muidu,korrodeerusid e. läksid kiiresti rooste.Vene püssidel polnud viga midagi võisid ka 2-3-me päeva pärast puhastada,minu enda teenistusrelv ak-74.

[väike rambo]

Eod. tänud sulle,et toetad mind.Cleole veel küsimus.Miks saksa insenerid otsustasid ikka Maybachi mootorite kasuks?

[väike rambo]

Leimer. Teie arusaam nii,et konjakist purju ja allkiri alla mootoritarnija lepingule.ok.

[väike rambo]

Erik mõne relvaliigiga võib nii olla.Saksa relvad ei olnud nii korrosioonikindlad.

[väike rambo]

Seletan ära miks sakslane valis bensiinimootori tankile,diiselmootor ri ole nii külmakindel kui -25-30 on väga raske käima panna,diiselmootorit,bensiinimootor veel nii külmaga ei tõrgu.Isegi võib näite tuua praegusel ajal autotega,kui ei ole plokisoojendust,läheb bensiinimootor paremini tööle kui diiselmootor.Saksa insenerid mõistsid palju vaeva on külmal ajal diiselmootoriga,tollel ajal nii otsustasid bensiinimootori kasuks ja varuosade suhtes olid insenerid üksmeelel,et enamus tankidele ühest firmast tarnida mootor.Diiselmootorite nõrk koht oli kütusepump,mille konstrueeris Tinkler,nii seda jubinat oleks saksa inseneridel hakata kallilt sisse ostma teisest firmast e. kompaniilt,või kuidas tolleajaseid tehaseid nimetati.

[Würger 190G]

Seletan ära miks sakslane valis bensiinimootori tankile,diiselmootor ri ole nii külmakindel kui -25-30 on väga raske käima panna,diiselmootorit,bensiinimootor veel nii külmaga ei tõrgu.Isegi võib näite tuua praegusel ajal autotega,kui ei ole plokisoojendust,läheb bensiinimootor paremini tööle kui diiselmootor.Saksa insenerid mõistsid palju vaeva on külmal ajal diiselmootoriga,tollel ajal nii otsustasid bensiinimootori kasuks ja varuosade suhtes olid insenerid üksmeelel,et enamus tankidele ühest firmast tarnida mootor.Diiselmootorite nõrk koht oli kütusepump,mille konstrueeris Tinkler,nii seda jubinat oleks saksa inseneridel hakata kallilt sisse ostma teisest firmast e. kompaniilt,või kuidas tolleajaseid tehaseid nimetati.

Ma ei usu oma silmi, taas uusi teadmisi tuli juurde. Lahe teooria! Nüüd siis selge, miks USA ei soosinud diiselmootoreid. Aastaid olen elanud pimeduses ja uskunud igasugu imelikke jutte. Nüüd saabus valgus!

[kordo]

The Soviet use of Diesal fuel was a very smart decision. The Soviets had oil but refinement was a problem. Refining diesal and low octane gasoline was within their capabilities. The US mostly supplied the USSR with high octane aviation fuel by the way. 

Ehk siis NSVL probleem oli 'rahvamajanduse' üldine tase. Näiteks TU-4 loomisel (kopeerimisel) oli suureks probleemiks hiigelrataste rehvide tegemine (ei osatud) ja kabiini akende pleksipaneelide tootmine (ei suudetudki nii suuri teha).
Nafta rafineerimine kõrge oktaanarvu juurde nõuab teatud insenerteaduslikku taset, mis kommunistidel tollal puudus.
Muide, need diislid 1942.a kestsid keskmiselt kuni 200 km, aga lagunesid tihti ka juba esimese 30 km läbimisel. Aga see oli ka sõja raskeimaid aastaid neile (tootmise korraldamisel).

[EOD]

Nafta destilleerimisel saadava toorbensiini oktaanarv (1942. a. "Automobiltecnisches Handbuch" andmetel) oli 40-50. Saksa normaalbensiinil 74, superbensiinil 78.
Toorbensiinil N. Liidus ilmselt samas suurusjärgus. Autobensiinil Saksa omast madalam.
Samas kui vaadata, mida tänapäeval bensukast müüdavale ollusele lisatud on - bensool, naftaliin, toluool, atsetoon, piiritus - siis neid aineid toodeti ka N. Liidus. Nõukogude mootorid poleks lihtsalt kõrget surveastet kannatanud ja seetõttu ei vajatud ka kõrgeoktaanilist bensiini.
Lennukibensiinile muidugi igasugust solki juurde lisada ei saa, seda nii karburaatori jäätumise kui aurukorkide tekkimise tõttu. Samas lennukimootorid pidid olema hea võimsuse/massi suhtega. Ellujäämise küsimus. Siin oli tõesti onu Sami abi vaja, kes oskas kvaliteetset kõrgeoktaanilist bensiini toota.

[kordo]

Päris hea ülevaate naftast bensiini (ja muude saaduste) valmistamisest saab siit:
http://www.eava.ee/opiobjektid/mto/aero ... sioon.html

Ja kes inglise keelt jagab, tasub kiigata siia:
http://www.matrixgames.com/forums/tm.asp?m=1103864

Muuhulgas ka kirjeldusi sellest mootorist, mis avavad just seda palet, miks venelased seda oma parimaks tankimootoriks pidasid. Mootor tahtis oskaja poolt hooldust, kuid oma lühikese eluea kestel töötas lollikindlalt, ja pidas väidetavalt vigastustele hästi vastu. Töötas nii külmas, kui kuumas, kõigi, aga ka vaid mõne silindriga jne. Väga sobilik suure koguse lühikese elueaga tankide tootmiseks. Samas oli see vastasele psühholoogiliselt karm - hävitatud oli tuhandeid tanke, kuid neid tuli ikka muudkui peale.
Kurski lahingud näitasid edukalt selliste tankide väärtust ja võimekust - nad lihtsalt ummistasid sakslaste võimekuse. Sellest piisas.

Aga nõukogude suutlikkuse kohta - üks asi on oskus toota mingit asja, teine on suutlikkus toota seda suurtes kogustes (ehk tagada vajaliku kvaliteediga tooraine, vajalikud seadmed tootmiseks, logistika, ohutus, jne), see ei olegi nii lihtne. Teatud mõttes oli sõjaeelne N.Liit üsna sarnane tänase Põhja-Koreaga. Alles sõda ja Hruštšovi sula aitasid venelastel tõelisse industriaalajastusse astuda. Seni püüdsid nad teha midagi, millest isegi õieti aru ei saanud.

[kordo]

Üks näitaja, mis seda mootorit hästi iseloomustas, oli õlikulu: õli jätkus vaid 145 km läbimiseks. Tegelikult, vaadates neid näitajaid koos, tundub, et keskmisel tankil vahetati mootorit iga paagitäie tagant...

 The engine of the T-34 which was tested at Aberdeen broke down at 72.5 hours, of which 58.45 were under load and 14.05 were while idling. The KV’s diesel lasted 66.4 hours. One of the deficiencies of the B-2, besides a short guaranteed life, was an increased fuel consumption (12% above norm), and, especially, a completely unacceptable over-consumption of oil, which exceeded existing norms by 3-8 times! Therefore the range of a T-34 in 1942 was limited not by fuel, but by oil: according to the averages at that time from the technical department of the People’s Commissariat for Tank Production, a T-34 carried enough fuel for 200-220 kilometers, but oil for only 145. At the same time German and American tanks didn’t require any additional oil; it was simply changed every 2,000 kilometers.”

[Leimer]

Leimer. Teie arusaam nii,et konjakist purju ja allkiri alla mootoritarnija lepingule.ok.

Mitte päris täpselt nii, pigem pidasin silmas otsustamist kui sellist. Alkohol on ajast aega seltskondliku ajaviite juurde kuulunud. Mehed, kes otsustasid mootoritarnijaid olid ilmselt natuke teisest kaliibrist kui lihtlabased joodikud.
Ma ei oska sulle seletada oma mõtet rohkemaga kui seda juba tegin.
Lihtsalt, tihtipeale sünnivad otsused lähtudes paljust muust kui pelgalt ratsionaalsusest.
Kõige rohkem ostetav toode ei ole enamjaolt kõige parem toode.

[vanahalb]

väike rambo - riskides Sinuga nagu OnuEnnuga vaidlema hakata siis 1973+18 on 1991 ja ülespoole... ning AK-74. Muidugi, kui kuskil internatsionaalset kohust täitsid, siis juba ette tuhat vabandust.

Mootoreid valides ei pruukinud otsustajad olla üldsegi insenerid ja konjak ei läinud kohe mitte. Hitler teadupoolest suurem asi napsumees ei olnud.
Albert Speer, kes Saksamaal tagalaasjanduse eest vastutas on oma mälestustes (ka eesti keeles) üht-teist kirjeldanud. Et päris mitmeid asju otsustas suur juht ja õpetaja ning mitte alati ratsionaalsusest lähtuvalt. Ei tule nüüd silma ette, kas tankimootorite koha pealt ka, aga selliseid lähteülesandeid, et tanki soomus peab olema x cm, masin kaaluma y tonni ja toru olema z millimeetrit püstitas ta küll.
Ja piisas kui talle tuli ilmutis, et diiselmootor on saatanast ning oligi see loll mõte maha maetud.

[EOD]

väike rambo - riskides Sinuga nagu OnuEnnuga vaidlema hakata siis 1973+18 on 1991 ja ülespoole... ning AK-74. Muidugi, kui kuskil internatsionaalset kohust täitsid, siis juba ette tuhat vabandust.

SOR ajateenijad näiteks olid rügemendi laialisaatmiseni relvastatud AK-74 ja RPK-74 tüüpi relvadega. Võistlustel osalemiseks ka paar AK-47. Need olid tegelikult kollektsionääri maiuspalad - 2. ja 3. modifikatsiooni relvad. Täispuit, mitte vineer, freesitud lukukoda, poleeritud lukuraam... Tassida raske, kuid laskmisel õndsuse tipp. Ülikvaliteetselt valmistatud relvad, arvestades tavalist nõuka taset.
Siseministeeriumi süsteemis oli ainus mitte-nõuka relv mini-Uzi. Need tunneb ära kuulsate vendade-relvaseppade tehtud tuleselektori modifikatsioonist.