Jah, Koidulale ja Kreutzwaldile pakutigi kahte kuni kolmepäevast tüüpmarsruuti. Üks läks Tartust Võrtsjärvele kuni Suislepa ja Jõgevesteni välja. Teine aga üle Peipsi Želtsa jõele kuni Velino järveni. Nii et see on jama, et Pegasust Peipsile ei lubata, või õigemini lubatakse, aga siis peavad kaasas olema signaalraketid, päästeparved jms.
Jätkan nüüd sovetiaegsete linnalähisõitudega. Lapsena oli mul suur huvi mitte autode, nagu poistel tavaliselt , vaid laevade ja merendustemaatika vastu, nii et sai päris palju vastavat kirjandust loetud. Ülikooli ajal 80-tel pidin mingi ülevaate jaoks töötama läbi terve hulga nõukaaegset ajakirjandust. Nende hulgas oli kõvasti Edasi aastakäike. Kasutasin siis juhust ja otsisin suurema osa Tartu laevanduse artiklitest üles. 50-te aastate lehtedes on jõenduse teema juhukülaline. 60-tel aga väga sage, siis kirjutati kõigest, millest andis- uutest laevadest, liivatoomisest Peipsi äärest, suurtest plaanidest kuni purjus laevameesteni ja isegi sellest, et Praaga elanikud sõitsid Tasujaga linna valimistele ja et Vanemuise puhvetis puudus konservikarbi avaja ja pere jäi nälga, sest nad ei saanud laevalt ostetud konservi lahti
70-tel hakkas teema jälle harvenema, aga neid aastaid mäletasin päris kenasti ise. Nii et siin foorumis osalemine on omaaegse huvi reinkarnatsioon.
15 aastat tagasi oli Postimehes üks korralik artikkel ülesvoolu sõitudest nii EW kui nõuka ajal. Seal oli küll mõni pisiviga a´la Joala segiajamine Ukuga, aga muidu ülevaatlik. Artikkel siin
http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/ ... htm#neljas
Paar lehekülge tagasi on mul üles pandud jõetrammide pildid, eks neid ole hää seostamiseks vaadata.
Esimene märge regulaarsest väljasõidukohast hakkas mulle silma ühes vist 1953. aasta Edasis, kus kirjutati, et jõetramm Tasuja hakkas Jänesele puhkajaid vedama. Ei tea, kuidas selle Jänesega oli, võib-olla nupu autor ajas Rannaga segi. Muidugi kasutati allavoolu külades (Haaslava, Mäksa jt) mõnikord pühapäeviti toimuvatel rahvapidudel jõetrammidena ka teisi, tavaliselt pikemaid liine sõitvaid laevu eesotsas Joalaga.
Igal juhul 50-te teisel poolel oli regulaarseks sihtkohaks Ranna. Tõsi, Ranna ehitised olid sõja ajal kadunud (ja Jänese kõrts ka suuresti varemeis.)
Nii et 50-te lõpus kujunesid tosinaks aastaks põhilisteks lähiliinideks Oktoobri(Vabaduse) pst- Ranna ja Oktoobri pst- ujula- Rannapaviljon (ehk vabaujula). Viimast liini sõitis enamjaolt teistest väiksem Narva, aga mõnikord on sõitnud ka suurem alus. Lauristin kindlasti, aga olen ühe ajalehefoto peal näinud Koidulat ujula peatuses seismas. Võimalik, et suurem viidi liinile mõne ürituse/võistlusega seoses. Neid ujulas ja Tähtvere all ikka teinekord korraldati.
Nüüd üks pilt Rannalt 1961. aastal
Pildiallkiri: Jõesüvendaja Peipsi 3 Rannal töötamas
Mõne aasta jooksul rajati siis Rannale korralik u 100 meetri pikkune liivarand ja kaevati ringkraav, milles Joala põhjajäänused siiani vedelevad. Rannast sai koht, kus 60-te keskel korraldati mitu Tartu linna jaanipidu. Jõetrammid said öö otsa edasi-tagasi sõeluda, samuti veeti rahvast kohale bussidega, kuigi maanteelt sinna viiv kruusatee oli päris kitsas. Reede õhtuti toimusid kuni 1968.aastani tantsupeod, siis need ühe tapmise tõttu lõpetati.
Minu visuaalsed pildid Rannast hakkavad 60/70 vahetusest. Mina ei mäleta seal ühtegi rajatist, vanemad inimesed on aga rääkinud, et oli korralik tantsupõrand ja lastele olid kiiged ja turnimisredelid. Võib-olla olidki, aga siis jõekaldast eemal kusagil puude varjus, seal ma kooserdamas ei käinud. Riietuskabiine minu mäletamist mööda ei olnud, aga võsa oli ümberringi piisavalt.
1960-te aastate algul oli Edasis kurtmine, et laevad ei jõua soovijaid Rannale ära vedada. Peeti plaani panna ühele liivapraamile suveks istmed peale ja Ranna vahet kulgema. Olukorra lahendas lõpuks viimase jõetrammi Lauristin ilmumine. See võimaldas hoida liinil korraga kolm laeva väljumistega kl 10-20 iga poole tunni tagant. Üks jõetramm sõitis ujula liini ja üks muid liine või ekskursioone või puhkas.
60-te teisel poolel seati sisse regulaarne ühendus Ihastega, kuna sinna olid hakanud suvilad kerkima. Vanadest ajaleheteadetest on ette jäänud, et laev väljus vaid üks kord päevas kl 19.30 õhtul. Ma ei tea, mis laev seda siis sõitis, millegipärast arvan, et ujula liin oli selleks kellaajaks sõidud lõpetanud ja Narva tegi päeva lõpetuseks Ihaste tiiru. Aga võib-olla hoopis Lauristin.
1970 seoses pontoonsilla looga toimus liinides muutus. Kevadel alustati kuna mingit takistust jõel polnud, nagu tavaliselt mõlema ülesvoolu liiniga, aga suvel tekkis ette sõjaväelt laenatud ülimadal pontoonsild. See pani tavalistelgi mootorpaatidel tee kinni. Sealtmaalt läksidki Ranna sõidud ainult nädalavahetustesse väljumistega kl 10- 19.45 iga kolmveerand tunni tagant, ujula liin lõpetati üldse ära ja Ihaste liin läks tööpäeviti Koidula ja Kreutzwaldiga igapäevasõiduks sama graafikuga kui nädalalõpu Ranna sõidud. Nädalavahetustel sõitis Ihaste vahet Narva väljumisega kl 10-19 iga pooleteise tunni tagant. Kui tööpäeviti Koidula või Kreutzwald mõnel ekskursioonil olid, siis asendas äraolevat Narva. Tasuja, mis 1970 kevadel kindlasti sõite alustas, tõmmati keset suve slipile ja lammutati kiiresti. Lauristin oli juba aasta-kaks varem seisma jäetud.
Tegelikult hakkas Rannale päeva jooksul sõitjate arv kohe vähenema. Rannal ju puudus pärast avalike ürituste lõpetamist igasugune infrastruktuur. Kui kuuekümnendatel oli kolmel laeval tegemist, et ilusate ilmadega inimesi ära vedada, siis 70-tel tulid Koidula ja Kreutzwald kahekesi kenasti toime. Alates 1974-st tuli Tartu suplusalternatiivina mängu Anne kanal, kus linnapoolsesse otsa rajati väike supelrand. Eks see võttis sõitjaid veelgi ära.
Rannaga tehti edaspidi mõnda aega plaane. Olen lugenud , et Tartu Linna generaalplaanis(oh, mis nimi) oli ette nähtud ehitada Ranna puhkekoht 1977-79 välja. Leiti veel , et laevade asemel saaks bussid käima panna. Aga kavadeks need jäidki.
1980 sattusin ühe lõbusa seltskonnaga mootorpaadiga sõites üle mitme aasta Rannale. Siis oli liivarand täitsa alles, seal mõni inimenegi ja kraavisopis lösutas Joala (Santa-Maria). Alus oli küll juba räämas, aga nägi selgelt parem välja, kui Vanemuine praegu.
15 aastat tagasi sõitsin huvi pärast jälle Rannalt läbi. Liivaranda enam polnud ja Joalast olid vaid riismed.
Ega Ihaste alternatiiv väga paha variant ei olnudki. Ranna sõitudega oli see häda, et kui kehvem ilm, siis sõitjaid lihtsalt polnud ja laevad seisid. Ihastesse sõitis küll ühe raksuga palju vähem inimesi, aga ärajäänud sõite oli vähem, ka kehvema ilmaga leidus neid, kellel oli vaja suvilasse minna. Ihastega oli muidu kesklinnast iga tunni tagant bussiühendus, aga Ihaste lõpp-peatus oli kusagil ühe serva juures, laev aga sõitis asula teise äärde, nii et osadel oli jõge mööda mugavam. Sõiduhind vist oli ka võrdne- kummalgi 15 kopikat (või oli bussiga 10?) Laevapeatuse juurde ehitati lõpuks isegi reisijate ootekoda.
1977.a. liideti Ihaste ametlikult Tartu linnaga. Sinna hakkas käima linnaliinibuss 3 kopikalise sõiduhinnaga ja nüüd jäi Ihaste laevaliin põhimõtteliselt lõbusõiduatraktsiooniks. Peatuses mahaminejaid-pealetulijaid oli edaspidi väga vähe.
1990(või 89?) asendati Ihaste liin Kabina marsruudiga. Laev sõitis karjääri sisse, tegi seal tiiru ja tuli tagasi Tartusse. Vahel harva tahtis mõni väljuda või peale tulla, siis aeti laeva ninaots kaldasse. 1991 oli karjääri siiski paigaldatud randumissild.
Paar pilti
Pildil Koidula ja peaks olema 50/60 vahetus
Valisin selle kahe asja pärast. Esiteks on näha, et laev on ilma kapteniruhvi katuseta. Aga siin on seletus. 50-te algusest kuni 1963. aastani olla Emajõel olnud nö kõrge veeseisu aastad. Selleks, et hooaja algupoole Koidula-Kreutzwald pontoonsilla alt läbi mahuks, võeti ruhv maha. Kui suve jooksul veetase langes, pandi tagasi.
1964-77 olid väga madala veeseisu aastad, siis polnud katust üldse vaja ära võtta.
Teiseks- noorem rahvas vist ei tea, et põhiline laevapeatus jõetrammidele oli praeguse Kalevipoja ausamba juures. Vanasti seisis seal Kreutzwaldi kuju. Laevadele olid rajatud kaks sildumiskohta, esimesest väljus Ranna liin, tagumisest ujula reis.
Tegelikult oli kasutusel ka turuhoone juures olev peatuskoht. Paar lehekülge tagasi pildil väljub Tasuja just sealt, sõidusihiks Praaga ja peatused mitmes Emajõe äärses asulas alates Haaslavast. See liin toimis viimati 1968.aastal. Väljumine õhtul kell 19, tagasi linna hakkas Praagalt tulema varahommikul. Millegipärast arvan, et ka 60-te lõpu õhtune Ihaste sõit väljus sealtsamast.
Aga see peatuskoht langes aastateks mängust välja. Nimelt vist 1969 vajus kusagil Võidu silla juures kaldakindlustus sisse. Tulemusena lõhuti kogu kallas Võidu sillast Kaarsillani maha ja tehti uus. 70-te lõpupoole sai kompleks valmis ja jõetrammi peatus toodi Kreutzwaldi samba juurest turuhoone kõrvale.
Pildil Kreutzwald uues peatuses 1980.aastal
1990 pandi Kreutzwaldi kuju juurde üheks hooajaks üle pika aja pontoon. See pidi jääma samanimelise aluse peatuseks. Nimelt oli üks firmake laevale korraliku remondi teinud ja korraldas temaga sellel aastal ise lõbusõite.
Veel üks pildike. On näha, et laev istub sügavalt vees ja Rannale reisijaid on päris palju.Ometi pole veel tipphooaeg. Pilt on tehtud 1969 juuni algupoole. Jõevesi sel ajal tavaliselt ülisoe pole.
Tipptundidest 60-te lõpul on mul kaks mälupilti. Esimene on selline, et seisan väikse lapsena puupüsti täis Kreutzwaldi tagatekil, nina vastu kellegi tagumikku. Ja teine laevapeatusest- järjekord teeb jõekaldal paar tiiru ja tuleb siis trepist üles ausamba juurde.
Reisijate arvust. 60-d ongi sovetiaja tipp. Muidugi kuuma suvega rohkem, jahedaga vähem.
1963.a. olla Tartu jõesadama laevad vedanud kokku 237 tuh. reisijat.(ajaleht Edasi mingi sügisnumber) Arvata, et ca 200000 siis kahel ülesvoolu linna(lähi)liinil.
1968 veeti 204,8 tuh reisijat (vana ENE II kd)
1969 sõitis 195 tuh. reisijat (Tartu ajalugu 1980.a.) Sel aastal muide ei sõitnud enam Turist/Uku, väiksed raketad ja vist ka Lauristin. Praaga liini ka enam polnud. Nii et algas väike kokkutõmbamine.
ps! Retti, hakkasin korraks kahtlema selles, et oli jõetrammiga võimalik ühe päevaga edasi tagasi ca 200 km maha sõita, aga ilmselt on Sul õigus. Kui laeva väljumine oli hommikul kell 7, siis ta oli kuue tunni pärast õnnelikult Velino järvel ja kui kella nelja paiku tagasi hakata liikuma, siis oli hilisõhtuks kindlasti Tartus.
Laevad panid siis mööda jõge ja järve hirmsa tinnaga, mootoriruumi juurest ajas täiskäigul parasjagu tossu välja. Minu poolt eespool kirjeldatud konservikarbi avaja episood on pärit Vanemuise puhkepäevareisist Rannapungerjale, mis vahemaalt vist pisut pikem! Varahommikul Tartust välja, keskpäevaks Peipsi põhjakaldal ja õhtupoole Tartusse tagasi. Puhast sõiduaega ca 10 tundi ja kohapeal mitu tundi rannas peesitamist.
