Uued relvasüsteemid EKV-le

[rbl]

Me ei kirjuta siin eesti keele riigieksami kirjandit. Ma üldse ei eeldagi, et sa peaksid selle läbi lugema ja vastama. Siin foorumil peale sinu veel teisigi külastajaid nii, et ära võta vaevaks.

[tommy]

Kas Sa räägid ka nii nagu kirjutad? Ole nüüd kena ja loe ise oma jutt läbi ja kirjuta võimalusel ilma nende lõputute mõttepausideta ja reavahetusteta ümber. Siis võib juhtuda, et ma ka selle läbi loen ja sisuliselt vastata võtan. Rohkem liitlauseid ja selgelt vormistatud ja argumenteeritud mõtteid palun. Aitäh!

See oli vist mulle suunatud ja vaene rubla ei pea pahandama...

Pea on küll nädalavahetusest vähe sassis, kuid mõtlev olend oleks ikka pidanud aru saama....Mulle vähemalt tundub.

Mind huvitas, mis probleemid ikkagi selle snaiperrelvade arvu taga on...
Kas puhtalt hankealased(ja kommunikatsiooni), millest ma midagi ehk isegi jagan, või alasisesed organisatoorsed/struktuursed segadused/tegematajätmised.
Lisaks KV juhtkonna ebapiisav tähelepanu..

[allatah]

Jah, nende täpsuspüssidega on tõesti nii, et minu puhul ei jää hetkel puudu mitte relva võimekusest vaid minu enda suutlikusest. Uue ja uhke snaipripüssiga laseks ilmselgelt paremini, aga laskmine on kogu sellest asjast vaid üks osa. Ei ole nii, et anname inimesele maskeerimisülikonna ja relva, ning ongi snaiper valmis. Ilmselt tunnevad need sajad "hobisnaiprid" seda, et neil kulub veel mitu aastat enne, kui arengut hakkab pidurdama relva võimekus.
Ja vat selleks ajaks võiks küll olla mingi väheke parem relv, mille poole püüelda. Et rühmas oleks näiteks 3-4TP-d ja üks snaiperrelv.

[hummel]

See, kuhu uued FH-70 struktuuri paigutada saaks (ja oleks vaja), käis siit juba eelnenud postitustest ilusti läbi. üks lihtsamaid probleeme.
FH-70 on Eestis õpetatud süstemaatiliselt vist alates 2006/2007 lennust ja iga aasta vähemalt 1/3 pataljoni. Ei ole eriline saladus. Kokku liites saame, et meil oleks täna paugupealt tagataskust võtta 2 FH-70 pataljoni jagu reserviste ja kui hästi läheb ja "jumal jaksu annab", siis 2015 kevadeks ka 3. pataljon. Minumeelest täiesti piisavalt, et uued relvad täna ära küsida ja lähema aasta-paari jooksul riigivara listi kanda. Lisaks on meil 2 pataljoni jagu teisejärgulist D-30 relvastust, millele jääks katteks esialgu 1 pataljoni jagu vanemaid reserviste, kuid mõne aasta pärast juba tilguks uuemaid järjest peale. D-30 probleemina on aga õppustel ilmnenud ebarahuldav laskeulatus väekoondise tegevuse toetamise ja Eesti maastiku kontekstis. See oleks üks lisapõhjus, et 155mm juurde hankida.
155 on küll natuke kapriisne, kuid heades kätes ja korralikes-mõistlikes tingimustes (st mitte 24/7/52 lageda taeva all mädanedes) hoituna igati asjakohane, võimekas ning lisaks täpne riist. Ja tänapäevased ultramoekad relvasüsteemid oleks pigem veelgi keerukamad ja kapriissemad.

Kasutatud FH-70 hange Itaaliast omaks kokkuvõttes järgmisi põhiplusse:

- Tõuseks oluliselt Maaväe SA tuletoetusvõime ja koos sellega üldine lahinguvõimekus. Kõik koondised saaksid endale orgaanilise suurtükiväetoetuse.
- KV suurtükiväe relvasüsteemi standardiseerimine (sh väljaõpe, hooldus, laskemoon, võimed, mis tänases 122 vs 155 kontekstis on kõik kardinaalselt erinevad) lihtsustaks teenistust ja ülalpidamist.
- Kasutatud, kuid töökorras relvastuse soodne hind võimaldab väga väikese ressursiga suurt SA võime kasvu. Usun, et haubitsad koos hädavajalike eritööriistakomplektidega, aga ilma laskemoonata ja suurema varuosahunnikuta võivad osutuda hea õnne korral (kui itaallaased just juuti ei tee) sedavõrd odavaks, et nende laevatamine saapasäärest viru randa võtaks vb isegi kuni poole kogu tehingu hinnast.
- Meile tuntud (ja esmaprobleemid läbi elanud) relvasüsteemide lisandumine ei koorma teenistust ega nõua märkimisväärseid ajalisi-, personalialaseid- ega materiaalseid lisaressursse ümberõppeks. Hooldus ja remont, kasutusõpe, keerukad tugitegevused (laskeandmed, meteo, mõõdistus) on juba valmis. Vaid uus APU vajab uudistamist. Jällegi kokkuhoiukoht.
- Kui ostame meile hästi tuntud relvasüsteeme, teame täpselt, mida saame. Kindlustunne.


Aga peamine on hoopis kõrgete otsustajate terav mõistus, silmaring, tahtejõud ning otsustusjulgus. Pole lõpuni kindel, et kõiki neid asju jagub, aga mine tea!

[tommy]

See, kuhu uued FH-70 struktuuri paigutada saaks (ja oleks vaja), käis siit juba eelnenud postitustest ilusti läbi. üks lihtsamaid probleeme.

Sa hakkad ka selle 5 brigaadi jutuga peale või..??
Pea niigi lõhub....
Meil on üksainus.
Reaalsuses.
Küllap seegi veel puudustega.(Iseküsimus, palju brigaadisuurused üksused tänapäeval meie oludes üldse veel relevantsed on)
Arvutame kokku, palju reaalsuses ühe brigaadisuuruse üksuse formeerimine ja varustamine maksab.
Koos kogu vajaminema tehnika, relvastuse, logistika ja tagalaga. Lisaks nii 20 DOS-ks vajaminev nodi. Lahingumoon ja muu moon.
Siis hakkame selliseid struktuure moodustama...
Ma suhtun kahetiselt M.Hurda nimelise kaitseanalüütiku toimetustesse...
Kuid midagi tema viimasest kirjatükist, mida tasuks tsiteerida...

Ei täna ega ka peale mobilisatsiooni ei ulatu Eesti kaitseväe koosseis 35–40 tuhande meheni. Seda eesmärki ei näinud ette ka majandussurutise tõttu oma aktuaalsuse minetanud sõjalise kaitse arengukava
Kui mõõta riigi kaitsevõimet pelgalt meeste arvuga, siis on tulemused ühest küljest lihtsad ja arusaadavad, teisest küljest aga mittemidagiütlevad. Kaitsevõimet defineeritakse rahvusvaheliselt kui relvajõudude suutlikkust täita neile püstitatud ülesandeid erinevates olukordades, mille tekkimist on suuremal või vähemal määral hinnatud tõenäoliseks. Inimressurss on kaitsevõime üks olulisi sisendeid, kuid ilma teiste sisenditeta – varustus, lahinguvarud, individuaalne ja kollektiivne väljaõpe – ei ole kaitsevõimet, vaid ainult hulk inimesi.

Visalt kaduma kippuv tava seletada kõike pelgalt numbritega pärineb Nõukogude armee ajast, mil inimmassi kvantiteet oli peamine näitaja. Siiani põhineb Eesti iseseisev kaitsevõime eeldusel, et Eesti annab oma kodanikele sõjalist väljaõpet, aga varustus ja varud toodagu tasuta kohale valge laevaga, siis kui eestlased neid vajavad. Täna, mil kaitsevägi ja kaitseministeerium näevad kurja vaeva, et vabaneda kindral Laaneotsa kavandatud ja vaid paberil eksisteerivatest väeüksustest, oleks mõistlik vaadata tõele otsa ja tunnistada, et ka Eesti reaalse kaitsevõime loomine eeldab uutmoodi mõtlemist.

NB. Mitte et ma kuidagi vastu oleksin tasemel haubitsate arvu suurendamisele. Palju neil Itaalia torudel aga veel lahingulist väärtust on, tont teab..

[Leo]

[quote="tommy Mind huvitas, mis probleemid ikkagi selle snaiperrelvade arvu taga on...
Kas puhtalt hankealased(ja kommunikatsiooni), millest ma midagi ehk isegi jagan, või alasisesed organisatoorsed/struktuursed segadused/tegematajätmised.
Lisaks KV juhtkonna ebapiisav tähelepanu..[/quote]

Minu isiklik nägemus, ei ole kindlasti kogu tõde. Esimesed täpsusrelvad Galil SN tulid 1994 Iisraelist, enne seda oli näputäis SVDsid politseis. Väljaõpe oli stiihiline, peamiselt instruktorite oma nägemus erialast. Siis tuli näpuotsaga Prantsuse FRF2 skautidele. Oli 2004. või 2005. kui admiral Kõuts allkirjastas EKJ snaiprikontseptsiooni, mis on muidugi ametkondlik, kuid üldjoontes oli seal kirjas SN väljaõppe eri tasemed ja see, et nii väljaõpe kui varustus tuleb standardiseerida nii KV kui KL üksustes. Hea idee ja hakati teostama.

Asjalt kukkus põhi ära seoses 2007. a snaiprirelvade hankega, kus osteti sisse näputäis relvasüsteeme ja erivarustust, mis jätkus napilt skautide, sofi ja SP 1 rühma vajaduseks. Miks, küsi selleaegsetelt rahajagajatelt ja otsustajatelt, mina ei ole selget vastust saanud. On räägitud rahanappusest, kuid ma räägin pigem rehepaplusest ja mõistuse nappusest. Tehti minimaalne vajalik liitlastega koos missioonidel osalemiseks, kuid ajateenijate ja reservväelaste ning KLi peale, ei mõelnud keegi. NATO nõudis üksuseid Iraaki ja Afgaani, mille oli vaja osta korralik varustus ja relvastus. Ostetigi. Rohkem ei olnud vaja, sest Eestis ju lahinguid ei toimu.

See olukord jätkub siiani. Selle asemel, et asi korralikult ära teha, tegeldakse hädapäraste lahendustega, mattes selle alla palju inimtunde ja eurosid. Mida vaja oleks? Väljaõppekeskus KL kooli või maleva baasil koos kaadriinstruktorite ja infraga. Selektsioon baaskursusele, täiendõpe ja atesteerimine, erialane areng, kaasaegne erialane õpik, mitte see 2000 a vihik. See on kõik kirjas, kuid pole ligi 10 aastaga tehtud. Sama väljaõpe ja relvastus nii KV kui KL üksustele. Natuke raha ja viitsimist asjaga tegeleda. Seda ei ole näha. Sest paberi peal on ju kõik korras, võimekus on loodud, väljaõpe toimub ja relvastus ning varustus on olemas, Eesti snaipreid ISAF kiidab. See, kui paljud erialakohad on tühjad või ebapädevate inimestega mehitatud, kõva häälega ei räägita, see võib üldist klantspilti rikkuda.

[Leo]

[quote="allatah"]Jah, nende täpsuspüssidega on tõesti nii, et minu puhul ei jää hetkel puudu mitte relva võimekusest vaid minu enda suutlikusest. Ei ole nii, et anname inimesele maskeerimisülikonna ja relva, ning ongi snaiper valmis. quote]

Tegelikult optilise sihikuga relv isegi segab neid, kes on dioptriga korralikult laskma õppinud, hajuvus suurened kui sama harjutust oma automaadiga lastes. Sisuliselt tuleb õppida uuesti laskma õppida, seekord siis snaipripüssiga. Baaskursus kestab mõnest nädalast kolme-nelja kuuni, olenevalt sellest, kas keskendume ainult täpsele laskmisele üksuse koosseisus või õpetame natuke ka iseseisvat tegevust, jalaväeluuret, tulejuhtimist, pioneeriasjandust, esmaabi jne. Laskmine on sellest veerand kuni kolmandik. Selleks, et kõik teemad paika loksuksid ja saaksid iga ilmaga üksuse koosseisus läbi harjutatud, minimaalselt 3, kuid pigem 5-6 aastat nii, et iga kuu 1 nv ja kord aastas 1 nädal, USA rahvuskaardis toimib. Esimesed 3-5 aastat on 308 ja 800 m täiesti piisav, siis järgmised 3-5 a 300 või 338 kuni 1400 m ja alles 10ndal teenistusaastal 50 või 408 kuni 2 kilomeetrit. See oleks siis ideaalis.

Reaalsus on see, et eriala kohtadele kandidaatide järjekorda ei ole ja võetakse keda suudetakse. Personaalsete oskuste ja võimekuste kõikumine on suur, sõltuvalt inimese isikuomadustest ja pühendumisest, sest eelselektsioon ei tööta. Ei ole normaalne olukord. Kui USAs on nõue, et eksamil tuleb tabada 28 sihtmärki 35st ja sooritada 3 õnnestunud lähenemist, siis seda tuleb teha, muidu kukud läbi ja alustad uuesti. Meil lastakse läbi ka mitterahuldavad tulemused, et kedagigi oleks erialakohtadele panna ja ülemused rahule jääksid. RA ja isegi missiooni tingimustes pole suurt häda, kui mõni mees lasta või navigeerida ei oska, kuid reaalses sõjas saaksid need pooleteramehed kiiresti otsa ja viiks palju oma mehi kaasa

[tommy]

Selleks, et kõik teemad paika loksuksid ja saaksid iga ilmaga üksuse koosseisus läbi harjutatud, minimaalselt 3, kuid pigem 5-6 aastat nii, et iga kuu 1 nv ja kord aastas 1 nädal, USA rahvuskaardis toimib. Esimesed 3-5 aastat on 308 ja 800 m täiesti piisav, siis järgmised 3-5 a 300 või 338 kuni 1400 m ja alles 10ndal teenistusaastal 50 või 408 kuni 2 kilomeetrit. See oleks siis ideaalis.

On siis justnimelt TRG(ja suuremate) arv hetkel peamine probleem..??
Kui tundub, et enamuse tase tänapäeval on ikkagi täpsuspüss, 308 kaliiber.(siis M-14)
Pluss inimmaterjali kogus ja kvaliteet, struktuur ja suhtumine.
Hetkel.

Kui me praegu teeksime..

SN relvade olemasolev suurusjärk kahekohaline, vajadus kolmekohaline, ideaal neljakohaline

TRG(Hecate) kolmekohalise hanke, oleks meil neid kellegile ka kätte anda..??


Mitte lihtsalt poosetamiseks, vaid neile, kelle kogemus ja väljaõpe(lisaks ametikoht) näeb ette just selle tasemega relva.

Et snaiprirelvi juurde hankida tuleb nagunii, on selge.

[Kapten Trumm]

Sa hakkad ka selle 5 brigaadi jutuga peale või..??
Pea niigi lõhub....
Meil on üksainus.
Reaalsuses.
Küllap seegi veel puudustega.(Iseküsimus, palju brigaadisuurused üksused tänapäeval meie oludes üldse veel relevantsed on)
Arvutame kokku, palju reaalsuses ühe brigaadisuuruse üksuse formeerimine ja varustamine maksab.

Et brigaadisuurused üksused maastikul korraga tegutsema ei mahu, ei tähenda veel, et meie tänase relvastusega ilma suurtükkideta pääseks.
Sellisel juhul läheb see suurtükiväepataljon kuskile peasuunal liikuva pataljoni toetamiseks või jagataks nt patareideks, igale jalaväepataljonile üks seljataha.

Kui vaadata tänaseid olemasolevaid struktuure ja sõdimise põhimõtteid, siis de facto on meil tegemist 5 brigaadiga.
See, et KRK oma "vägedega" on nn territoriaalkaitse, ei tähenda, et ta tänase relvastusega suudaks tegutseda vastase vastu, kes massilist kaudtuld tarvitab.
Need "kohalikud" pole sugugi mingi väheväärtuslik kahuriliha.
Muidugi on nad ka võimalik relvastada igasugu juhitavate raketisüsteemidega (Spike-ER ja teised) suurtükiväe aseainena ja tegutseda väiksemate seltskondadena kui pataljon, et vastase divisjonidele mitte sihtmärke pakkuda.
Et selleks raha ja võimalusi pole, on teine küsimus. Üks küsimus: kas on suurtükiväerelvastust juurde vaja, siis vastus on jah. Teine küsimus: kas tänases ressursiraamistikus on see võimalik, siis vastus on ei, et katta Eesti juba olemasolevatest de facto struktuuridest tingitud kaudtulerelvastuse vajadus (mitte ainult suurtükid, vaid ka 81 mm MP-d), selleks vajalik hange ei saa olema miinijahtijatest või transalennukitest väiksema maksumusega (ikka mõned sajad miljonid kroonid tingimusel, et õnnestub kellegi külma sõja asju osta).

Kui selle teema üle natuke järgi mõelda, siis kas oli see kirutud "Laaneotsa D-30 tehing" ikka nii vale? Lihtsalt riistad olid valed, aga põhimõte tegelikult polnud.
Kogu probleem ongi selles, et KV ei koosne 1. jalaväebrigaadist, vaid üks normaalse suurusega jalaväebrigaad on KV SA koosseisust üks väike osake.
Kui nende FH-70'd annavad tuld 2000 km2 ulatuses, siis ülejäänud 44 800 ruutkilomeetril Eesti maismaast peavad ülejäänud vennad end hästi varjama ja lootma, et keegi juba nende pihta tuld tellimas pole, sest vastata (veel vähem seda maha suruda) pole millegagi.

FH-70 on Eestis õpetatud süstemaatiliselt vist alates 2006/2007 lennust ja iga aasta vähemalt 1/3 pataljoni. Ei ole eriline saladus. Kokku liites saame, et meil oleks täna paugupealt tagataskust võtta 2 FH-70 pataljoni jagu reserviste ja kui hästi läheb ja "jumal jaksu annab", siis 2015 kevadeks ka 3. pataljon. Minumeelest täiesti piisavalt, et uued relvad täna ära küsida ja lähema aasta-paari jooksul riigivara listi kanda. Lisaks on meil 2 pataljoni jagu teisejärgulist D-30 relvastust, millele jääks katteks esialgu 1 pataljoni jagu vanemaid reserviste, kuid mõne aasta pärast juba tilguks uuemaid järjest peale. D-30 probleemina on aga õppustel ilmnenud ebarahuldav laskeulatus väekoondise tegevuse toetamise ja Eesti maastiku kontekstis. See oleks üks lisapõhjus, et 155mm juurde hankida.

Järelikult peagi on olemas mehed olemasolevate lahingukõlbulike riistade taha (FH-70, D-30) - tegelikult arvestades, et vene divisjon (18 relva) on väiksem kui pataljon, siis võibolla venitab juba praegu täis. Mis tähendab, et 2015-2018 võiks hakata mõtlema neljanda pataljoni (divisjoni) riistade peale. Brigaadistiilis tegevuste peale mõeldes oleks ka vene 152 mm (D-20 jms) Jumalale meelepärane tegu, kui 155 miskipärast kättesaamatu on.

[hummel]

D-30 hange oli kindlasti selles osas vajalik, et lisaks brigaadile said endale suurtükitorud ka paar KRK-d, mis jah de facto on ka brigaadid, aga de jure hoopis miskid maa-ala koondised, mis vajaksid oma über-hiiglasliku vastutusala paremaks katmiseks suure laskeulatusega kaudtuld. D-30 seda eriti pakkuda ei suuda. Isegi brigaadi vastutusala ei rahulda korralikult. FH-70 rahuldab ära vähemalt brigaadisuuruse vastutusala ja on seega märksa efektiivsem.
Ehk siis näiteks idapoolsed KRK-d kannataks relvastada FH-70 ja läänepoole ja reservi jääks D-30.

Põhiküsimus aga hoopis raha/efekti väga positiivne suhe, mis avaldub neis punktides, mida eelnevalt välja tõin. Mõni miljon EUR oleks kogu lisanduva SA võime eest kommiraha. Ja kindlasti on ka taktikaline ning struktuuriline vajadus vastavat liiki relvastuse järele hetkel olemas.
Samuti on olemas reservistid, kuigi see poleks minumeelest primaarne. Kui 2003/2004 osteti FH-70 pataljon, siis ilmselgelt ei olnud ju kohe paugust personali võtta - need tuli loomulikult järgnevatel aastatel vastavalt järjest välja õpetada või mis? Praeguses olukorras oleks aga relva ja reservistide kokkuviimine eriti lihtne.

[Kilo Tango]

D-30 hange oli kindlasti selles osas vajalik, et lisaks brigaadile said endale suurtükitorud ka paar KRK-d, mis jah de facto on ka brigaadid, aga de jure hoopis miskid maa-ala koondised, mis vajaksid oma über-hiiglasliku vastutusala paremaks katmiseks suure laskeulatusega kaudtuld. D-30 seda eriti pakkuda ei suuda. Isegi brigaadi vastutusala ei rahulda korralikult. FH-70 rahuldab ära vähemalt brigaadisuuruse vastutusala ja on seega märksa efektiivsem.
Ehk siis näiteks idapoolsed KRK-d kannataks relvastada FH-70 ja läänepoole ja reservi jääks D-30.

Põhiküsimus aga hoopis raha/efekti väga positiivne suhe, mis avaldub neis punktides, mida eelnevalt välja tõin. Mõni miljon EUR oleks kogu lisanduva SA võime eest kommiraha. Ja kindlasti on ka taktikaline ning struktuuriline vajadus vastavat liiki relvastuse järele hetkel olemas.
Samuti on olemas reservistid, kuigi see poleks minumeelest primaarne. Kui 2003/2004 osteti FH-70 pataljon, siis ilmselgelt ei olnud ju kohe paugust personali võtta - need tuli loomulikult järgnevatel aastatel vastavalt järjest välja õpetada või mis? Praeguses olukorras oleks aga relva ja reservistide kokkuviimine eriti lihtne.

Lisaks sellele veel argumendi, et olemasolevad torud saavad varem või hiljem lihtsalt otsa. Suure viskelaenguga relvade raua kulumine on teatavasti üsna reibas.

[Kapten Trumm]

Eestis on see arusaadavalt välja rehkendatud, et odavaim armeevorm (rahuajal) on eri kaudtulevahenditega toetatavad kergjalaväe üksused.
Samuti on aru saadud, et kättesaadavaim "pika käe" tulevahend on külma sõja aegsed käsitsi opereeritavad suurtükid-miinipildujaid.
Kui sellel KRK kambal neid pole, siis edasi on küsimus, millega nad "rinnet hoiavad", kui neil pole ainsatki massi tõrjumiseks sobivat tõsisemat relva.
Peavad sissisõda? Seda ka nagu ei harjutata, ikka pataljoni konventsionaalse taktika harjutused.

Mulle jäi see silma juba siis kui tuli välja see 2009-2018 SKAK, kus oli juttu struktuuri märgatavast suurendamisest, kuid polnud muu tilu-lilu prioriteetide hulgas suuremat juttu kaudtulevahendite juurdemuretsemisest ning vastavate üksuste loomisest. Jutt on ainult täiendavate ÕT ja TT üksustest.

Normaalne kergjalaväe ja suurtükiväe suhe peaks olema 1 suurtükipataljon 3-4 jalaväepataljoni peale. Vastasel juhul on küsimus, kuidas nad oma konventsionaalset taktikat ellu viivad.
Muidugi võiks ka taktikat ju revideerida, aga täna näeb igaüks meil läbi viidamas arvukaid konventsionaalse jalaväepataljoni õppekogunemisi, kus pataljoni tegevust seljatagant toetab vist Jumal taevas. Külma sõja stiilis armee kohta oli ju ütlus, et "artillery conquers, infantry occupies" ehk siis jalavägi teeb suurtükiväe järel järelnoppimist.

[tommy]

Mulle jäi see silma juba siis kui tuli välja see 2009-2018 SKAK, kus oli juttu struktuuri märgatavast suurendamisest, kuid polnud muu tilu-lilu prioriteetide hulgas suuremat juttu kaudtulevahendite juurdemuretsemisest ning vastavate üksuste loomisest. Jutt on ainult täiendavate ÕT ja TT üksustest.

Normaalne kergjalaväe ja suurtükiväe suhe peaks olema 1 suurtükipataljon 3-4 jalaväepataljoni peale. .

Kui ma õieti mäletan, siis oli 2009-2018 SKAK-is planeeritud SA-struktuuri tõus 28 tuhande mehe peale...
Loomulikult ei eelda me ju, et kõik selle moodustavad jalaväekoondised.
Mind huvitaks küll, palju puhtalt jalaväepataljoni lahingugruppe sinna planeeritud oli...
Pakuks, et mitte rohkem, kui 12-15.
Võimalik, et vähemgi...
Sel juhul kataks olemasolevate torude baasil moodustatud 3 suurtükipataljoni isegi enam-vähem ära.
Küll aga ei jätkuks meil sinna ÕT ja TT üksusi. Nii struktuurselt kui materjaalselt. Mis täiendamist vajavad.
Vana SKAK on küll tänaseks aktuaalsuse kaotanud. Mida uus ütleb, aeg näitab.

[Kapten Trumm]

Neid "Laaneotsa torusid" üks eksasekantsler ei väsi tõrvamast ja ebaotstarbeka tegevuse näiteks toomast. Ometigi on selles tehingus ka oma iva sees.
Tegelikult on siis sellele 20 000+ mehele midagi hädapärast siiski olemas, arusaadavalt 2008 a kevadel vanade FH-70 pakkujate järjekordi ju polnud.
Avalikel andmetel (Jane's) on ainuke piisava arvukusega kaudtulerelv Eestis 120 mm rootsi miinipilduja. Ülejäänu osas suur puudus.
Seejuures pole veel arvesse võetud vajadust kaitsta sadamaid ja muid mereäärseid võtmekohti mere poolt (mis ei ole teostatavad maaväe kaudtulerelvadega, selle teostamisel suurtükiväerelvastusega eeldavad kahureid, mitte haubitsaid).

Seejuures tasub märkimist, et seda haubitsaäri ei olnud kavandatud ei KSAP-is ega hilisemas SKAK-is, tegelikult ei planeeritud suurtükiväe arvukust suurendada (seda tegelikult ei käsitle ka SKAK avalik osa). Ehk siis aegade hämarusest on asi jooksnud nii, et kõvasti nõrgalt toetatud jalaväge, lihtsalt 42 ühikut vene vanarauda sattus plaaniväliselt kaela ja õnneks läksid hädapärast asja ette. Nii naljakas kui see ka ei ole, üks olulisemaid võimekuslünki (peaks seda isegi tähtsamaks kui Mistrali hanget) lahenes kiirkorras läbi surutud plaanivälise juhuhankega.

Kunnase Iraagi-raamatus kirjeldatud 9 jalaväepataljoni kümnendi lõpuks oma üheainsa suurtükipataljoniga on ju tegelikult absoluutne nonsess. 9 jalaväepataljoni kohta peab siis ju suurtükiväge olema 2-3 pataljoni, vastasel juhul hakkavad osad pataljonid asuma kohas, kuhu tuli ei ulatu enam.

[Leo]

Kui tundub, et enamuse tase tänapäeval on ikkagi täpsuspüss, 308 kaliiber. (siis M-14)
Pluss inimmaterjali kogus ja kvaliteet, struktuur ja suhtumine. Hetkel. TRG(Hecate) kolmekohalise hanke, oleks meil neid kellegile ka kätte anda..?? Mitte lihtsalt poosetamiseks, vaid neile, kelle kogemus ja väljaõpe(lisaks ametikoht) näeb ette just selle tasemega relva. .

Juba täna oleks paljudele KL snaipritele voimalik TRG voi isegi pooletolline kätte anda ja paljud hakkaksid selle nimel pingutama, et nende praeguse optikaga AK4 voi M14 TP pealt edasi liikuda. Hetkel pataljoni jagu kaitseliitlasi eri nimetuste all snaiprikursuse läbinud viimase 10 a jooksul relvadele Galil SN ja M14 TP. Suur osa varjusurmas, sest käib pidev kummi venitamine relvastusega ja malevad pigem ei viitsi eriala laskeharjutusi ja oppuseid korraldada. Näiteks kui mitmel kompanii oppusel on väljas kompanii SN jagu, kes on komplekteeritud koolitatud meestega ja täidab eriala ylesandeid, mitte ei valva staabi perimeetrit ega keeda ylematele kohvi? Kui mitmes kompanii laskelaagris on laskeharjutused snaipritele. Need inimesed yles otsida, eksamineerida ja atesteerida on peamiselt personalihalduse teema.

Kaitseliitlast motiveerib korralik varustus, väljaope ja arenguvoimalused. Oma kogemus, snaiprite arengus on 1/3 reegel. Ehk 1/3 308 poolauto meestest areneb 338 poltluku peale ja nendest omakorda 1/3 50 BMG voi 408 Cheytaci peale. Sealt saame suurusjärgud, kui palju relvasysteeme ja erivarustust vaja oleks, kusjuures korralik laovaru kadude täiendamiseks. Ametikohad tuleb vähemalt 150%liselt komplekteerida relvasysteemide ning erivarustusega.