Antud tööle põhinedes oleks see nii, et sisuliselt võib meie kaheksa tanki vastaste tankigrupi sodiks teha, aga kohe tuleb uus tankiüksus ja kui sul nende vastu pole enam kaheksal tankil moona, siis ei ole see elneva tankigrupi hävitamise võimalus heidutus, millega venelased arvestaksid.
Seda olengi siit tükk aega seletada üritanud, et tankide kasutamise vastase tankikiilu peatamiseks ehk kohtumislahingu võidab see, kellel on rohkem tanke.
Ainus võimalus tanke tõhusalt kasutada on teha nii, nagu Guderian, Kleist ja teised tegid 1941 - üritada võimalikult väheste kaotustega pääseda vastase seljataha ja rüüstada seal.
Kui Panzerid oleks tol suvel asunud agaralt venelastega tankilahingutesse (tükati ja seda juhtus), oleks see lõppetud saksa tankide otsa saamisega võibolla juba Kiievi all.
Seega - peab olema tõhus (meil on selleks territoriaalne) ja hästi relvastatud jalavägi, kes suudab vastase pealetunge tunduvalt aeglustada või seisata ja siis ilmub nende seljatagant hommikusest udust see tankide ja IFV-de kiil, mis lõikab ära maantee vastase selja taga, lömastab moonavoorid, staabid ja vastane osutub kotis olevaks. Siis tuleb kähku ligemale tuua humanitaarabi D-30d ja ta võimalikult ruttu teovõimetuks pommitada.
Küll aga ma natuke kahtlen selles ratas-IFV-de kasutamise mõttes, teede kasutamine manöövriks on lihtsasti "keelatav" vastase tankide ja TT raketimeeskondadega (kelle tabamusi ükski IFV ei kannata) ja maastikust on meil 50% metsa ja 25% sood.
Manööverbrigaad ei saa meie võimaluste juures mingil juhul olla "rinde hoidmiseks", juhtub nagu Kunnas kirjutas, vastane seob selle lahinguga ja sellega on kogu initsiatiiv käest antud.
Veoautodel jalaväepataljonid ei suuda arendada aktiivseid manöövreid (sellest oli selles materjalis ka kaudselt juttu). Selleks, et soomusbrigaadi saata kohtumislahingusse, peab meil veel selja taga olema teine, kolmas ja neljas samasugune, et kui esimene läbi kulub, saadetakse järgmine. Kogu asja võlu ongi selle hästirelvastatud territoriaalse jalaväe ja soomuskiilu koosmõjus. Kui vaadata ostunimekirja, siis tundub, et sinna poole ka liigutakse.
Lähtuvad selliselst loogikast: kui rindelõik on kilomeeter, kus vastasel (meil) on x arv tankitõrje rakette/mürske või mida iganes, siis nemad (venelased) arvestavad sinna 1 km lõiku 2 x X arvu tanke, mis tagab nende arust võimaluse läbimurdeks 50% terveks jääva tehnikaga , kui arvestavad aga 3 x X arvu tanke, siis on terveks jääva tehnika protsent juba 75%. Väikeriigid oma piiratud tankidega ei suuda autori arvates kunagi tekitada kaotusi rohkemalt kui 50 või vähem protsenti, mis ei ole piisav venelastele kõhkluste tekitamiseks
Teoorias oleks ainuke meile taskukohane võimalus hävitada sadu või tuhandeid soomusmasinaid juhitavad raketid. Selliseid kaotusi kustide ja vanade rootsi TT kahuritega tekitada tähendab tohutuid inimkaotusi meile endale. Selleks, et hävitada vastase tanke sadades jääb ikka 1 pataljonist Leopardidest lootusetult väheks. Tõhus territoriaalne jalavägi (see on ka KRK pataljonid, mitte KL) tähendab ka tuhandeid juhitavaid rakette, mitte seda, et ostame 300 raketti ja ülejäänu eest kalleid Strykereid (sest rohkemaks pole raha).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
