Meediku eriala ja militaarmeditsiin

[Lemet]

Sedasorti "Pragad" olid vene ajal ka liikuvateks kopsupildistamise masinateks, tervelt kaks tükki. Üks neist vedeleb siiani toonase kuldsete kätega motoristi suvilaõuel Viimsis. Autojuhid kirjeldasid "sõidumõnusid" selle tranduletiga ülivõrretes, peale Pärnu otsa kulunud ülejäänud päev taastumiseks. Ja suured kõrvaklapid olid kohustuslikud, ilma nendeta kippus Pärnusse jõudes kurtide ühingu liikmekandidaadi seisus tagatud olema. Külmades ja muidu santides oludes käivituseks oli armatuurlaua peal spets kronsa, kuhu õuhkaballoon sisse käis. Peaks minema perra kaema, kas ja mis olukorras see aiakaunistus ka on.

[Lemet]

Õed ja ämmaemandad hakkavad saama sõja- ja katastroofimeditsiini alast väljaõpet.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=65067038

Eile allkirjastasid kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem ning Tartu tervishoiu kõrgkooli ja Tallinna tervishoiu kõrgkooli rektorid Tartus sõja- ja katastroofmeditsiini alase õppe läbiviimiseks koostöölepingu. Leping hõlmab lisaks õppetöö korraldamisele ka lõputööde juhendamist ja retsenseerimist ning teadustööd.

Lepingu kohaselt on sõja-ja katastroofmeditsiini kursust võimalik läbida esialgselt valikainena, alates 2014. aastast on see õppeaine õe ja ämmaemanda põhiõppe üliõpilastele kohustuslik.

Lepingu allkirjastamisel rõhutas kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem kolonel Aarne Ermus, et kolme kõrgkooli koostöö on hea näide panustamisest laiapindsesse riigikaitsesse, millesse iga osapool saab anda seda, mida ta kõige paremini valdab. „"Kokkuvõtteks oleme me nii katastroofideks kui ka sõjaks paremini ette valmistatud ning meil jääb vaid loota, et meil neid oskuseid päris kriisiolukorras kunagi vaja ei läheks,“" ütles kolonel Aarne Ermus.

"„Kolme kooli vahelises koostöös on võimalik antud kursuse raames omandatud teadmisi ja oskusi rakendada õdede ja ämmaemandate igapäevases töös,“" ütles Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor Anneli Kannus. „

Tallinna tervishoiu kõrgkooli rektor Ülle Ernits avaldas heameelt, et kolme kõrgkooli koostöölepingu allakirjutamine kinnitas juba toimuvat koostööd. „Tänaseks on esimesed õe ja ämmaemanda õppesuuna lõpetajad juba selle kursuse läbinud.

Sõja- ja katastroofimeditsiini kursus annab tulevastele tervishoiutöötajatele erinevate praktiliste kogemuste kõrval ka ülevaate kaitseväes kasutuses olevast meditsiinivarustusest ning kriisiolukorras käivitatavast meditsiinikorraldusest. Kaitseministeeriumi eestvõttel käivitatud sõja- ja katastroofimeditsiini alane väljaõpe algas sisuliselt juba läinud aastal, kui alustati samasuguse kursuse läbiviimist kõigile Tartu Ülikoolis neljandal kursusel õppivatele arstitudengitele.

Tartu ja Tallinna tervishoiu kõrgkoolide kõrgkooli õe ja ämmaemanda rakenduskõrgharidusõppe tudengid hakkavad omandama kaitseväe ühendatud õppeasutuste meditsiinikeskuses sõja- ja katastroofimeditsiini alaseid teadmisi ja oskusi nädalaste tsüklite kaupa.

[hillart]

[Leo]

Teades natuke esmatasandi meditsiinist nii tsiviilis kui reservväes, olen näinud ka katastroofimeditsiini oppust suures haiglas, kus asi toimis rahuldavalt, sest oli korralikult ette valmistatud. Katastroofimeditsiin peab kindlasti olema nii odedel kui arstidel kohustusliku oppekava sees ja tuleb ka regulaarselt läbi mängida. Sisuliselt on Eesti maakonnahaiglate resurss moned raskesti haavatud/vigastatud ja kymmekond kergemini vigatatut, mis voivad tekkida suurema liiklusonnetuse korral hetkega. Yle selle piiri peab hakkama vigastatuid mujale vedama. Millega ja kuidas, see pole enam lihtne kysimus isegi rahuajal, rääkimata suuremast kriisist voi sojaolukorrast, kus vigastatud tuleb sadades voi isegi tuhandetes. Nagu minust targemad on öelnud, siis suurema jama korral jäetakse enamik vigastatuid/haavatuid lihtsalt teepeenrale surema.

[hillart]

[Leo]

Ma isiklikult väga ei usu, et eriti midagi muutuma hakkab, kuid väga loodan, et ikkagi muutub enne, kui minu poolt kirjeldatud korisevaid inimesi täis teeperved reaalsuseks saavad. Selleks piisab näiteks Tallinnat läbiva kemikaale voi bensiini vedava rongi plahvatusest vms tsiviilkriisist, et koik Eesti haiglad oleksid vigastatuid servani täis ja PERHi ning Tartu Ylikooli Kliinikumi parklasse pystitatakse Soomes ja Rootsist hädaabina saadud välihaiglat konteineritesse ja telkidesse, kuhu on soomlaste ja rootslaste kulul tööle saadetud välismaale kolinud Eesti meedikud. Lisaks viiakse raskemaid vigastusi, mida Eestis ravida ei osata, naabrite ja liitlaste haiglatesse, näiteks Suurbritanniasse. Tallinki laevadest saaks ka hea tahtmisega laatsareti korraldada. Kajutites on elekter seadmete tarbeks, dushikabiin ja kemps. Seal saab vajaduse korral isolaatori korralda, patsiendid yhe voi kahekaupa kajutitesse. Oleks vaid meditsiinipersonali, seadmeid, ravimeid ja tarvikuid, kui näiteks on vaja anda kiiresti abi tuhandele traumapatsiendile, mis voib tekkida yhe suurema matsuga, sojas näiteks korraliku pommirynnakuga asula pihta.

[Kapten Trumm]

Suvel kirjutasin oleksoloogias ühes 2016. a sõja teemal sedaviisi, meditsiinini on veel aega, kahjuks pole aega kirjutada olnud:

Osa IV

(lühidalt, aega pole eriti kirjutada)

Hiljem kogeti, et hädaolukorra süsteemi ja kaitseväe nõrk seos tekitas probleeme juba esimestel sõjatundidel, kui vastase pommid polnud veel ühelegi tsiviilrajatistele kukkunud. Teemast ette rutates ütleme kohe ära, et vastane esialgu ei rünnanud elutähtsat tsviilinfrastruktuuri, esiteks polnud tal selleks piisavalt vahendeid, teiseks loodeti kiire välksõjaga panna EV valitsus sundseisu (ja liitlased sündinud fakti ette).

Probleem tekkis sealt, kus seda oodata ei osatud - peale esimeste sõja märkide ilmnemist (mida asusid operatiivselt kajastama kõik meediakanalid) puhkes seninägematu paanika kõikides asustuskeskustes, mis jäid pealetungi suunale. Narva, Tartu, Võru, Kohtla-Järve ja nii edasi - ühel hetkel ummistusid maanteed kümnetest tuhandetest põgenikest. Vastupidisest arvestustele, et enamik inimesi jääb oma kodudesse. Põgenesid isegi Ida-Viru muulased, ilmselt vene telekanaleist nähtud 1994. a Groznõi mälupiltide ajel. Kaos oli kirjeldamatu, avariides puruks sõidetud ja põlevad autod, maha jäetud varanatuke, laiaks tallatud inimlaibad - ühesõnaga vaatepilt ei jäänud maha sellest, mida vanavanemad mäletavad WWII aegadest. Vahe oli ainult selles, et kui vanasti istus ühel hobuvankril (ja hõivas 10 meetrit teed) talupere oma 6-10 inimesega, siis nüüd istus igas autos 1-2 inimest ning arusaadavalt paralüseeriti liiklus põhimaanteedel esimeseks paariks ööpäevaks.

Ei saa väita, et kaost oleks saanud täielikult vältida, kuid ühe kitsaskohana selgus, et täielikult puudusid plaanid (isegi teoreetilisel tasemel), kuidas liigutada 300 000 inimest ööpäevaga
200 km kaugusele ja juhitamatu mass, mida ei suutnud peatada isegi relvad - rajas enesealalhoiuinstinki ajel omale ise teed hädaorust eemale. Meenutame, et kogu suurt võimutäiust omanud NSVL sõjalise tsiviilkaitse juures suudeti sama ajaga evakueerida Pripjati linn, kus elas umbes 50 000 inimest ja seda olukorras, kus autod olid vähestel (seega ei ummistanud need teid) ning kus kiiresti suudeti rekvireerida üle 1000 autobussi. Õnneks ilmutas vastane niipalju humaansust, et ei kihutanud ründelennukitega kolonnide kohal (korras lennukeid oli vaja mujal) ega külvanud neid tinarahega üle. Nagu ka eespool öeldud sai, ei rünnatud ega blokeeritud esialgu sildu ja viadukte, seega see tohutu kolonn sai omal teosammul (umbes 20 kmh) suhteliselt segamatult liikuda.
Järgneb

[Lemet]

Veidi lugemist naaberriigi sõjaväemeditsiini olukorrast. Väidetakse, et kui varem oli Venemaa sõjaväemeditsiin kõrvuti balleti, kosmonautika ja hokiga alaks, mille üle võis uhkust tunda, siis tänasel päeval tuleb tõdeda- patsient on pigem elus kui surnud...

http://topwar.ru/21792-reanimaciya-voen ... -zhiv.html

[hillart]

[Leo]

Maailmas on teatavasti kõik suhteline. Ma arvan, et see legend, et venelased mehi ei hoia, on pärit peamiselt II Maailmasõjast ja külma sõja aegadest, kus kohtumisel vaenlasega arvestati üksuse eluiga enne purukslaskmist minutitega. Kuid oma jaosanitarid, sidumispunktid ja välihaiglad olid siis ka olemas. Uuemates sõdades raisatakse mehi peamiselt siis, kui ülemad teevad taktikalisi vigu, a la esimene Itskeeria kampaania. Sõdureid on vähemaks jäänud ja neid pole raisata ning väga palju mehi hukutanud polkovnikutel või kindralitel on võimalus sõduriemade komiteelt hapnenud seaverd kraesse saada või kusagil kõrvalisemas kohas "tänulikelt" lapsevanematelt nuga neeru. Vene sõjaväemeditsiini ravida ka kõik elusolevad invaliidid ja veteranid, kelle unarussejätmist seoses reformidega ka väga pahaks pannakse. Lisaks saadakse seal väga hästi aru, millist kahju teeb moraalile oma meeste korisemist kuulata. Vähemalt teravamates üksustes on komveier jaosanitarist haiglasse paika aetud, et laadungit 100 ja 200 ei hakkaks üksuste tegevust takistama.

Ei usu, et EKJ meditsiinisüsteemis midagi olulist muutuks, lihtsalt ei usu otsustajate kaugelenägelikkust enne reaalselt toimuvat suurt pauku. Ei ole pahatahtlik, kuid riigikaitsele oleks kasulik, kui mõni minister või rahvasaadik järgmisel missiooniüksuse külastusel miini otsa sõidaks. Siis saaks enda või kaaskonna rebitud jäsemete lappimist ja paranemist oodates ehk paremini aru, mis juhtuks Eestis päeval X, kui vastaseks ei ole taliibide irregulaarid vaid idanaaber oma rasketehnikaga. Isiklik haualähedane kogemus on hea motivaator. Lööb pea selgeks ja pildi klaariks ning keskendutakse olulisele. Väga loodan, et see suur pauk ei ole sõda, vaid mõni väiksem õnnetus, mis otsustajatele selgeks teeb, et ilma logistikata k.a. meditsiin ei ole armeed.

Soomes anti iseseisvuspäeva puhul ka meditsiinireservohvitseridele tärne juurde, kellest näiteks üks on tsiviilis suure haigla osakonnajuhataja ja teine kirurg. Jama korral siis välihaigla ülem ja välihaigla kirurgide tiimi ülem. Enamik Soome meesarste ja õdesid on nooremseerust kaptenini sõjaväemeedikud reservis. Raskel hetkel alates rühma parameedikust kuni välihaigla ülemani. Lisaks peetakse haiglates regulaarselt kriisimeditsiini õppuseid, kus mitte ainult ei mängita asju paberitel läbi vaid tehakse nagu päris. Ajateenijad või Punase Risti vabatahtlikud mängivad patsiente ja personal teeb seda, mida nad päriselt suurema õnnetuse korral teeksid. Soomlased võtavad neid drille väga tõsiselt ja pärast õppust istutakse kortsus laubaga laua ümber ja analüüsitakse toimunut ning täiendatakse õppusel kasutatud kulumaterkjale.

[hillart]

[oleeg]

Paistab, et hakkan ära väsima sellest pidevast vastutuult ... Iga näitleja peab vist lõpuks end oma kodusest lavalummusest lahti rebima ja tunnistama oma juba ammu-ammu mahamängitud ideaalide kadumist ning saama aru "hambad ristis" pungestamise mõtetusest. Sest mida maksavad ideaalid, millised ... ?

Sa pole ainuke, tead ju... Sellegipoolest toetan Sind ... vähema moraalselt!
Aga tegelikult oleme väljasuremisele määratud...

terv
o

[trafomees]

Milline näeb välja kaitseliitlasest meediku karjäär.

Kõigepealt on ta laskur-sanitar ning seejärel parameedik?

[hillart]

[ageta]

Ei pea rühmaparameedikuks saamiseks enne laskur-sanitar olema. Mõnel puhul võib inimene läbida mõlemad kursused ja ametikohad aga ma usun, et seda siis pigem laskur-sanitariks olles tekkinud huvi tõttu meditsiini vastu. Ka mina läksin otse rühmaparameedikuks, laskur-sanitaril on tõesti väga vähe tegemist meditsiiniga.

Hillart - sulle küsimus: kas üldse ja kui lihtne on/kuidas pääseda Kaitseliidus RPEK läbinul Kaitseväkke KPEK kursusele? Mul on selline soov ja kursusel mainiti, et nii saan kompaniiparameedikuks õppida aga täpsemalt ei osanud keegi rääkida.
Teine küsimus veel. Loen LSEK õppekavast sellise lause: "LSEK lõpueksam korraldatakse kahes osas, esimeses kontrollitakse õppurite teoreetiliste teadmiste ja teises praktiliste põhioskuste vastavust laskur-sanitari kvalifikatsiooninõuetele." Sellest järeldan, et on kuskil olemas kirjas need kvalifikatsiooninõuded. Paraku internetist ma neid ei leia. Äkki oskad sina mind aidata? Või on selle all mõeldud õppekava temaatilises plaanis sätestatud pädevusnõudeid?