Üldine ajateenistuskohustus

[John]

http://arvamus.postimees.ee/282764/roon ... ngu-sassi/

Eriti meeldib kommetaar sellest "kui sõda tuleb, lasen jalga". Olen ise ka enam kui ükskord sellele vigasele loogikale tähelepanu juhtides ajateenistus-temaatilisi vaidlusi kinni pannud.

[Lemet]

Roone ise läbis ajateenistuse Kupis. Ja ilmselgelt oleks suurema koguse noorte ajateenistuse läbimise puhul ka selliste vaadetega inimeste arv suurem.

[Satakas]

aususe huvides peaks vist lisama, et ilmas siiski ON inimesi, kelle jaoks ajateenistus on ajaraiskamine. või täpsem oleks vist öelda, et on inimesi, kelle ajateenistusega sidumine oleks paljudele teistele ajaraisk. nende hulgas nii selliseid, kes nõrgima lülina teisi teenijaid takistaks kui ka selliseid, kellest oleks ühiskonnale oluliselt rohkem kasu kui nad aastat vahele jätmata keskenduks pigem sellele, milles nad tõeliselt andekad on. nende hulka kuuluks mõningad tõeliselt lootustandvad teaduseinimesed, kunstnikud, sportlased jmt. kahe esimese liigi teenistusse kupatamine võib nende arengut pidurdada. pealegi poleks sedasorti inimestest hiljem päris-sõja puhul püssi all nagunii mingit tolku. sportlased oleks küll lahinguväljal füüsiliselt võimekad aga sellise tasemega sportlasi pole üheski ühiskonnas nii palju, et nende teenistusest vabastamine kaitsevõimet pidurdaks. see, et neist mõningaid (hetkel meenub indrek sei lugu) lausa vägisi tippspordi kõrvalt teenima on pekstud, paistab küll kõrvalt vaadates mõttetu jama ja musklinäitamisena. seda eriti selles valguses, et ajateenistuse käigus muutus sisuliselt vaid sei aadress ajutiselt väeosa aadressiks. poiss käis väeosas magamas ja nipet-näpet asju toimetamas ning viibis enamuse ajast nagunii linna peal basseinis solistades. no teate...ma saan aru küll, et mõnikord on vaja rahvale muskleid näidata aga selle tulemusel iseennast lolliks tehakse, siis polegi eriti midagi kosta.

[Kapten Trumm]

Huvitav küll, NSVL ajal oli alatasa see kõige kõvem spordiklubi ikka AKSK (lahtiseletatuna Armee KeskSpordiKlubi), kes nt hokis loputas enamvähem kogu ülejäänud maailma.
Räägi veel, et sõjavägi arengut peatab
EKV-s on ka muide nii 20 nägu, kes eriprogrammi järgi seal treenivad.

[John]

Mu enda soovitus tuttavatele on tavaliselt olnud, et nii kui võsukesed 18-19 täis saad (reeglina langeb kokku see kooli lõpetamisega), veengu nad kohe ennast vabatahtlikult teenistusse andma. Selles faasis ei ole veel välja kujunemist toimunud ehk saab kohe selle kaelast ära. Loogika siis selles, et hiljem kui naine/lapsed/laenud/maja/töö jne kaelas on sul õige vaja komisjoni vahet joosta ning lolli mängida. Eriti arvestades, et kui riik peaks kunagi selle kõrvale hiilimise probleemi tõsiselt kätte võtma ei ole vaja potentsiaalseid sanktsioone kaela saada.

Mis puutub "ajudega" inimestesse siis minu meelest hakkavad nende tõsised tähelennud pihta alles ülikoolistaadiumis. Ehk paras on peale gümnaasiumi värvata. Mis puutub aga sportlastesse siis on tegelikult natuke imelik, et nad üldse arstlikust läbi pääsevad, arvestades, et tippsportlasest haigemat inimest annab otsida.

[Satakas]

Huvitav küll, NSVL ajal oli alatasa see kõige kõvem spordiklubi ikka AKSK (lahtiseletatuna Armee KeskSpordiKlubi), kes nt hokis loputas enamvähem kogu ülejäänud maailma.
Räägi veel, et sõjavägi arengut peatab
EKV-s on ka muide nii 20 nägu, kes eriprogrammi järgi seal treenivad.

aksk oli sutsu erinev asi. aksk taust ja olemus olid hoopis midagi muud kui üks trennist vabal ajal kasarmus istuv sei. kõigepealt aksk oli koht, mis oligi orienteeritud treenimisele, seal olid tipptreenerid, sõjaväeline tegevus oli sportlastel minimaalne, olid oma spordikompleksid jne. sisuliselt oli tegu (sõjaväestatud) treeninglaagriga. seda võib isegi mõista. eriti kui lisada juurde, et NL'is kuulus sportlane ja tema talent, nagu ka tulemus kõige naha ja karvadega riigile ning aksk nimelist moodustist oli riigile hädasti vaja ka spioneerimisplatsdarmina.

seile pandi aga lihtsalt vormi täiteks vorm selga.

teine asi on aga just see "eriprogramm". hea, et selle välja tõid. tippsportlane, kas tead, on tegelikult üks jõle õrn ja habras asi. võhik võib küll mõelda, et trenn on trenn ning sajakilose seljakotiga, saapad jalas kuskil küngaste vahel jooksmine saab tsportlast vaid tugevamaks teha aga kui sa püüad kasvõi isegi jooksjat niimoodi treenida, siis sa lõhud ta kahjuks ära. mõne eriala harrastajad ei tohigi teatud harjutusi teha. rikub peenelt häälestatud lihaskonna ära. aga drilliseersant kahjuks sellistest asjadest aru ei saa ja kui peenetundelise maletšempioni peale liiga kõvasti karjub, võib see hiljem etturi ja ratsu sassi ajada, eksole.

aga ka see kui meil oleks mingi aksk taoline spordiväeosa, kus olemas kõik tingimused, tipptreenerid jmt, oleks eesti mõistes lihtsalt mõttetu. ok, sa võid selliseid tavalisi spordihärgu tõesti seal majutada aga olümpiatasemel sportlasel on individuaalprogrammid ja individuaalsed treenerid, kes üldjuhul elavad temaga samas linnas, ent kui spordiväeosa asub teises riigi otsas, mis siis saab? emb-kumb hakkab iga päev teise juurde sõitma või korraldatakse treeneri(te)le aastane komandeering riigi kulul?

tahan lihtsalt öelda, et igat elu aspekti ei saa tuima militaarsusega võtta, a'la ajateenistus on kõigile! vaat ei ole päris nii! ja kui spordihärjad asendada matemaatikutüüpi düstroofikutega, siis öelge, mida tahate aga mina isiklikult eelistaks, et minu üksuses oleks kõik mehed enam-vähem sama füüsise ja psüühikaga. ma olen ka ise kannatanud nii ala- kui ülekaaluliste surmakandidaatide pärast ning hoolimata sellest ülevast "sisemisest sidest", mida nende ja nende varustuse tassimine üksusesse sisendama peaks, leian ma siiski, et võitlusvõimele mõjub see laastavalt. vaid kord oma elus olen kohanud üht ülekaalulist, kes keeldus kategooriliselt kaaslaste kukile ronimast ning tegi kõik õudused sedamoodi kaasa, et kui lõpuks rivitult anti, siis päriselt minestaski sealsamas kohas, kus seisis. aga sellised on haruldused.

ainsaks lahenduseks olekski siis lisaks teha eraldi vibalike ja tünnide allüksused? aga nii kah ei saa. ei tohu ju inimesi nende füüsiliste tunnuste järgi eristada. võivad solvuda, raisk. võivad naerualusteks saada. jälle paha. probleem on selles, et piir kõlbulike ja kõlbmatute vahel on suhteliselt madal ning mõni, kes tegelikult tõesti ei jaksaks/suudaks, mahub selle pealiskaudse komisjoni silmis ikkagi kõlbulike sekka. ja siit see pahandus pihta hakkabki.

[Satakas]

Mis puutub "ajudega" inimestesse siis minu meelest hakkavad nende tõsised tähelennud pihta alles ülikoolistaadiumis.

mõnikord. aga mõnikord palju hiljem ja mõnikord ka palju varem. samuti mõni, kes on kooliajal tõeline geenius, kukub ülikoolist kolinaga läbi. kõik on väga individuaalne. aga näiteks minu klassivennast, kes omaenda ajudega tänu teadusele (ehkki ärimeeste abil) nullist miljardini jõudis, oli juba kooliajal teada, kes ja mis ta on.

[Kapten Trumm]

No aga miks see tippsportlane erand peaks olema? Aga mitte tipp-balletitantsija (neid kah mehi), laulja, lõõtspillimängija, kirurg, maalikunstnik? Ülikooli cum laude lõpetaja?
Kõigile neile võib teenistus tekitada märgatavat kahju, kui asja üle järgi mõelda.

Tegelikult kui häsi järgi mõelda, oleks telekanalite vaatajal kah kole kahju kui Priit Kuusk või Marko Reikop kuskile aastaks "kaoksid".
Kaotus missugune.

[Madis22]

Mina ehituseriala esindajana tunnen alati tõsist nördimust, kui lootustandev maaler või müüriladuja ajateenistusse kutsutakse. Ikka tekib mõte, et näet jälle talent raisus. Ladus poiss puhast vuuki nii kui kulda ja nüüd aastaks ajast müüritööst eemal. Tuleb tagasi, siis käi tal nagu kubjas vaaderpassiga sabas. Kas muiste ehitatud võimsad tellistest kirikud ja katedraalid oleksid nii kaunid, kui neid ladunud mehed oleks vahepeal ajateenistuses käinud?

[mäger]

Teadusemeestega ei ole lugu väga keeruline. Üldiselt on nii, et nii noortel ja nii andekatel või tavaliselt diagnoosida Aspergeri sündroomi, mis igasugusest teenistusest õige kiirelt vabastab. Neid, kes suudavad kuueteistaastaselt ülikooli lõpetada ja tipptasemel teadusega alustada, ja siis sama-aegselt sotsiaalselt sama osasvad oleksid, kui keskmine inimene, neid on ikka üliharva. Mis puutub muudesse kpt. Trummi mainitud kunstitegelastesse, siis ilmselt on tõesti mõistlik luua mingi ajateenijate-taidlejate kooslus, kellele minu arvates oleks tegevust küll. Miks peaks tipp-tsellist kaheksa kuud pillimängust "kuival olema", kui ta võib harjutada ka "isamaa heaks". Kirurgiks ei ole aga enne 27. eluaasta täitumist kuidagi võimalik saada, nii et selles osas ka muret pole. Isegi, kui esimeste aastate kirurgia resident 26. aastaselt teenistusse võetakse, siis ei usu mina, et selline kuju kuupilduriks saadetakse.

[Blunderbuss]

Lugesin ka seda teemat ja ei saanud kohe mitte oma mõtteid vaka all hoida. Minu arvates on ajateenistus väga vajalik ja eeskätt just sellisel kujul kus seerudele ja leitnanditele on suurem võim kätte antud. Paraku on aga demokraatia teinud oma töö ja ajateenistuses viljeldavad kasvatusmeetodid järjest pehmemaks muutunud. See on paraku aga murettekitav olukord nii üksikisikule endale kui ka riigile tervikuna.
20 aastat "demokraatit" on kaasa toonud selle et "vabas" Eestis on üle kasvanud terve põlvkond super individualistlikke omadustega noori mehi kes kõiges eelistavad oma isiklikku kasu, jättes ühiskondliku kasu täiesti tahaplaanile. See hedonistlik elustiil võib lühiajaliselt tunduda küll ju ahvatlevana aga pikas perspektiivis toob paraku endaga kaasa omariikluse hävingu. Selleks et seda kaost ära hoida peab senisest efektiivsemalt tegutsema asuma Eesti kaitsevägi mille eesmärgiks peaks saama senisest tugevam kollektivismi juurutamine ja seeläbi Eesti kaitsevõime tõhusamaks muutmine. Kaitseväele peaks see püha roll langema eeskätt just seetõttu et tegemist on siiamaani ühe viimase riikliku institutsiooniga mis on suutnud vastu seista pederastlikele ja multikultuursetele Lääne-Euroopa mõjudele. Seega on kaitseväel suur potentsiaal.
Kuna sõja olukord (ja kaitseväe eesmärk on ette valmistuda sõjaks) on näidanud et individualistlikud riigid kaua ei eksisteeri, siis tuleks paljuski keskenduda sõdurites just kollektivistlike väärtuste arendamisele. Heas mõttes näiteks on siin NSVL mis võitis II m.s.- i. paljuski tänu oma sõdurite ohvrimeelsusele ja karjaloomalikule käitumisele. Halvaks näiteks on paraku Eesti ise.
Nimelt on teada 1944. aastal Eestis resideerunud saksa kõrgematelt ohvitseridelt selliseid arvamusi mille järgi on eestlane sõdurina suur individualist ja seetõttu halvasti integreeritav massiarmee koosseisu. See paraku osutus ka tõeks. Näiteks Sinimägede tõrjelahinguid mida tihti peetakse eestlaste kordaminekuks, ei saa päris nii võtta. Rinne kestis ka tänu seal olnud valloonidele, sakslastele, norralastele jne. Küll aga avaldusid 1944. aastal eesti sõduri individualismi halb külg näiteks saksa armeest desrteerumises ja omaalgatusliku ning paraku hukule ettemääratud individualistliku metsavendluse alustamises.
Kuna avamaastiku külg-külje kõrval asetleidvad kollektivistlikud tõrjelahingud on ainsad mis võimaldavad marodööritseva vaenlase riigi piiridest eemale hoida siis on loodetavasti kollektivismi paremus individualismi ees ka lugejaskonnale selgelt tõestatud. Mingisugusele ebamäärasele NATO vihmavarjule oleks seejuures naiivne loota. Pigem tuleks lähtuda 17. sajandi inglise väejuhataja Cromwelli ütlusest: "looda jumala peale, aga hoia püssirohi kuiv"
Tekib küsimus et kuidas kollektivismi kaitseväes paremini saavutada? Selge on see et mitte miski ei liida mehi emotsionaalselt omavahel tugevamini kui ühised saavutused ja paraku ka ühised kannatused. Milliseid ülemusi meenutatakse reservi läinud ajateenijate õllelauas kõige enam? Eks ikka neid kes meestele väljaõppe vältel kõige rohkem "taha" panid. Sellest tulenevalt tuleks ajateenijate väljaõpetamisel senisest enam keskenduda piitsa ja prääniku meetodile. Ajateenijate individualistlikku mõtteviisi ja isetegevust tuleks seejuures piirata ja asendada see rühmaülema ja seersandi nägemusega. Õigustada võiks ülem sellist käitumist sellega et reservi läinud ajateenijal ei ole kasulik niikuinii liigselt oma peaga mõelda - pehmetele väärtustele ülesehitatud ja paljuski korrumpeerunud tsiviilsüsteem soosib niikuinii kolllektivistliku ja mõnesmõttes pugejalikke iseloomu (paha pole ülemusel lähtuda ka sellisest ütlusest nagu: " mida armsam "laps", seda valusam "vits"). Paradoks seisneb aga selles, et suuremate kriiside (igasugused majanduskriisid, fundamentalistlike religioonide levik, idanaabri sõjaline tugevnemine jne) on alati eelisseisundis kollektivistlike omadustega inimesed. Seega on kollektivismi jõuline arendamine indiviidile ja riigile kasulik igas olukorras.
Kuna esilagne küsimus oli kas ajateenistus on raisatud aeg või kogemus kogu eluks, siis ma vastaks pigem nii: Hea noor Eesti Mees! Ajateenistus on see koht kus sa kohtad uusi sõpru, käid läbi nii paksust ja vedelast ning heast kui halvast. Ükskõik mis sinuga ei peaks juhtuma, siis ära karda seda aega - võta seda kui väljakutset! Jäta endale meelde et teras karastub tules ja julge hundi rind on rasvane! Ajateenistus on kogemus mis muudab sind ja isegi kui sa ei tunne praegu vajadust selle muutuse järgi, siis tea et tegelikult on see muutus mida vajab nii Eesti riik kui ka sa ISE! Ajal, mil pederastia pressib sisse uksest ja aknast ning mehelikud väärtused ühiskonnast kiiremini kadumas kui sulav lumi kevadise päikese käes, on just ajateenistus ja sealne vennaskond see millele saad kindel olla! Seega, ära kahtle, kui sulle tuleb kutse siis mine - mine ja täida oma kohus nii RIIGI kui ISEENDA ees!

B.

[soesilm]

Blunderbuss - kuigi sinu eesmärk ühtib suures osas minu omaga, pean ma sinu seisukohti 90% valeks. Isegi rohkem.
Ma ei tea kuidas möödus sinu ajateenistus või milline oli sinu lapsepõlv aga mulle tundub, et sulle meeldib vägistada ja vägistatud olla. See karastab? No tegelikult ma muidugi ei arva, et sulle sellised asjad meeldivad.
Reservis olles meenutatakse õllelauas tõesti neid ülemaid, kes kõige kõvemini "põrutasid", kuid kas see seltskond on seepärast meeskond? Kollektiiv? Grupp kus väärtuseks on midagi muud kui - t--a meid kõiki on rämedalt n------d? Äkki on see "põrutamine" hägustanud ajateenistuse eesmärgi - valmistuda riigi kaitseks, omandada teadmisi, oskusi ja loomulikult kujundada hoiakuid. See millest sina räägid on meeste kasvatamine - kõrvalsaadus, mitte peaeesmärk. Sinu poolt korduvalt nimetatud pederastia kumab läbi sinu meetodites. Tead kuidas mõned araablased eksinud meesterahvastele selgeks teevad, kes on õige? Vägistavad. Ja mõlemad on pärast rahul. Mitte suguliselt rahul aga sotsiaalselt. Asjad on paigas. Ja ma olen valmis sinuga füüsiliselt kaklema, kui sa väidad et minu vanaisad osalesid Vabadussõjas karjaloomalikust instinktist.
Ma ei tea riiki, mille kestvust oleks määranud kodanike individualism. Ma isegi ei kujuta ette kuidas seda mõõta.
Metsavendade hukule määratud individualismist ei peaks sa samuti sõna võtma. Leedukad ja ukrainlased proovisid kollektiivselt (mitte kollektivistlikult), kuid lõpetasid nagu eestlased. Muuseas on olemas fakte, et eestlased planeerisidki oma vastupanuliikumist mitte organiseerituna ning panustasid lääneriikide sõjategevusele. Just just, nagu sinu nimetatud NATO, mis appi ei tule. Kuid pane tähele selles mõttes "... koos liitlastega" peituvat kollektivismi.
Minu arvates täiesti puuse põrutad sa sakslastega. Sakslasi treeniti alates 20-ndatest sõdurina mõtlema! Arendati kamraadlust ning kaotati piire sõduri ja ohvitseri seisuste vahel. Loomulikult säilisid ülema ja alluva vahelised piirid, käsutäitmine jms, kuid iga tasandi sõdurit õpetati mõtlema, otsustama. Üsna suurt tähelepanu pöörati sõdurite enesetappudele ja nende põhjustele (elamistingimused, ülema ja alluva vahelised suhted). Samaaegselt vajutati gaas põhja füüsilises ettevalmistuses. Kas see oli võimalik vaid seepärast, et tegemist oli elukutselistega? II maailmasõda käis sakslaste poolelt nendesamade põhimõtete järgi, kuid rivis seisid juba mobiliseeritud rätsepad ja talupojad.

Üks füüsiliselt kõva, kuid mitte väga terane vend tagus ükskord poksikotti ja selgitas, et enne ei lõpeta kunagi trenni, kui nukid pole verised. Kõrval seisis teine kõva, kuid oluliselt terasem vend, kes soovitas: " Pane siis kohe laks vastu seina nurka, saad rutem õhtale!" Nii et eks iga mees ise teab, kas eesmärk on saaa karmiks või osata lüüa.

[Kapten Trumm]

Olen ise sedasi aru saanud, et Soome armee, mis oli tüüpiline "rahvaarmee", st ilma preisi (rivi)korrata, võitles ilmasõja ajal vapramalt ja vähema väejooksuga kui stalinliku terrori ja välise distsipliiniga Punaarmee. Soome armees olevat olnud Jätkusõja ajal juhtumeid, kus ohvitserid agiteerisid sõdureid mitte ületama Soome 1939. a piiri.

Saksamaa liitlaste hulgas oligi Soome armee enamvähem ainus võitlusvõimeline seltskond, lõuna-eurooplaste kari kõlbas pigem tagalas pogromme korraldama.
Soomlastel oli "sisemine distsipliin" lihtsalt hea.

Talvesõja eel hoiatas marssal Sapoznikov (tollal üks Stalini protezee sõjalistes asjades), kes oli näinud soomlaste tublidust I ilmasõja ajal, Meretskovi ja teisi "soomlased purustame igal ajal ja igasugustel asjaoludel"-mütsiga lööjaid kergekäeliste plaanide eest (ja täpselt nii juhtuski).

[vaoinas]

Kasutaja Blunderbuss läheb siin kergema vastupanu libedale teele, kus selle asemel et motiveerida individualistlikku sõdurit oma riiki kaitsma, eelistab ta lolli lammast, kes kollektiivses isamaaarmastuses küsimusteta surma marsib.

Ega omariiklus Eesti vabariigi näol ei ole ka mingi püha asi iseeneses, mida iga hinna eest kaitsma ja edendama peab. Omariiklus on ikkagi meie miljoni ja natuke enama inimese ühine kokkulepe ja selle säilimise alus on ikkagi see et need miljon ja natuke enam inimest oleks sisuliselt huvitatud ja motiveeritud selle kokkuleppe säilimisest ja edasiviimisest. Lambakarjaga võib vaid diktatuurirežiimis omariiklust viljeleda. Vabas ühiskonnas on vaja pisut rohkem mõelda.

Kristjan

[John]

Postimehelt siis selline artikkel:

KRA peadirektor: ajateenistuskõlblike noormeeste osakaal peab kasvama

http://www.postimees.ee/1156908/kra-pea ... ab-kasvama