Corvusel ei jätkunud arunatukest täiesti tundmatul teemal lõuad pidada, laseb jälle puusalt, näiteks....
Teiseks, jääb Kapten Trummi tekstidest mulje, et tsiviilkaitse ENSV's eksisteeris elanikonna tarbeks humaansetest kaalutustest ja lähtus eelkõige sellest aspektist. Mina väidan, et ENSV tsiviilkaitse eksisteeris, teistel alustel kui on meie tänane (hädine) tsiviilkaitse. Mitte elanikkonna (kodanike) heaolu ei peetud lähtekohana silmas vaid hoopis muid aspekte. Mitte midagi ei olnud sisulises pooles Stalingradi lahingu algusest saati nõuka süsteemis ja arusaamades muutunud. Rafineeritumaks oldi muututud. Ja Tšernobõli katastroof toob selle aspekti väga ilmekalt välja.
Selline ütlus ei ole muud kui oma teadmatuse halastamatu demonstreerimine. Huvitav küll, mispärast Tallinna kui tõenäolisse 2x200 kT tuumakoldesse (mille tagajärjel oleks linn enamvähem maatasa ja neid varjendeid keegi välja kaevama ei tuleks) jäeti just alles nomeklatuursemate tehaste töölised ja lihtrahvas alates sotsiaalselt tundlikest gruppidest alates (lapsed lasteaedade kaupa, pensionärid, haiged haiglas) oli kavas organiseeritult 24 tunni jooksul evakueerida kindlaksmääratud maarajoonidesse - koos kindlaksmääratud marsruutidega (mis ei jooksnud kokku armee omadega), toitlustuse, majutuse ja meditsiiniabiga. Teiseks eksisteeris alternatiivne lahinguplaan ootamatu rünnaku puhuks.Seda lollust propageerisid sa ENSV teemas ka, justkui olnuks varjendid ja tsiviilkaitse mingi nomeklatuura privileeg. See ei vasta absoluutselt tõele Ilmselt tänases EV-s on nad rohkem poliitilise nomeklatuura privileeg kui tavainimesel, sest viimasele ei ole praktiliselt üldse sõja võtmes mõeldud.
ENSV tsiviilkaitse eksisteeris totaalkaitse ja totaalsõja kaalutlustest. Mis täna teistmoodi oleks? Kui läheb madinaks, siis tulebki kõik suunata ka meil "rinde heaks", mida rohkem tsiviile nälga sureb või teid põgenedes ummistab, seda kehvemalt meil vastupanu õnnestub, see oli universaalne põhimõte tollal ja on ka täna. Lihtsalt fookus on vähe teine - totaalse tuumasõja oht on väiksem (kuid pole siiani kuhugi kadunud), ainus vahe on selles, et suuremas sõjas võtab selle vene tankide alla lämbuva NATO asemel tõenäoliselt kasutusele pasunasse saav Venemaa. Tsiviilsektor on sõjapidamise ressurss ka täna ja eriti sellisel vaesel riigil nagu Eesti.
Nii, järgmine lollus:
Mis kategooria varjendid olid keldrid sellistel koolidel nagu näiteks Tallinna 22.keskkkoolil (Westholm); Tallinna 21.keskkoolil või Tallinna 6.Keskkoolil (Pelgulinnas) rääkimata keldritest Mustamäe ja Õismäe koolidest, kuhu sisuliselt õpilasi nagu silgud pütis aeti koolipäevadel? Äkki nimetaks selliseid "varjendeid" õige nimega? Ühislastehauad?
Neid keldrikorruseid, maa-alused garaaze kui ka spets varjendite ületäittmist 2-3 korda jne planeeriti kasutada ootamatu rünnnaku stsenaariumis.
Neid keldreid nimetati "lihtradiatsioonivarje" (kuigi jah, teatud kindlustamise korral pakub see kaitset ka otseste mõjude eest).
Aeglase pingete kasvu stsenaariumis neid ei olekski kasutatud, vaid kõik muu rahvas peale eluks vajalike kohtade (peamiselt sõjatööstuse ja toiduainetetööstuse ettevõtted) oleks kas hajutatud linna lähialadel või evakueeritud sõltuvalt nende tähtsusastmest. Spetsiaalsed varjendid, mis tagasid kõikide MHR liikide üleeelamise, olid ehitatud vaid sellele seltskonnale (seejuures arvestati vahetustega tööd ja võimalust, et rünnak võib alata ka vahetuse vahetumisel -varjendis oli topelt kohti).
Järgmine:
Tsiviilkaitse ENSV's oli selgelt - teatavatel tingimustel - suurepärane ning üsna selgelt tehtud ja planeeritud professionaalselt. Kuid ärge hakake võrdlema võrreldamatuid suurusi. Sest selle professionaalsuse ja planeerimise suurepärasuse tagas eelkõige mitte kohapealsete eestlaste entusiasm vaid eelarveliste vahendite piisavus (sageli isegi üleküllus) ning ettekirjutiste nimekiri. Mis omakorda lähtusid NSVL'i huvidest. NSVL'i huvid olid aga selgelt summa kitsa ringi, mida esindasid poliitbüroo + veel käputäis muid nomeklatuuri tegelasi, arusaamadest.
Jällegi, tuleks lugeda kasvõi Vello Vare memuaaride II osa, ENSV tsviilkaitserahade taga oli eelkõige kohalike (eestlastest peamiselt) asjameeste hea töö, mis korduvalt NSVL tasemel silma paistis, mille tagajärjel küsitud rahad üldjuhul saadi. Mingit rahauputust siin polnud, näiteks Kose komandopunkti mehitavatel sõjaväelastel polnud pikki aastaid isegi elamut, elati kus juhtus ja see tekitas tohutuid distsipliiniprobleeme. ENSV juhtkonnas aeti sõltuma Karl Genrihovitsist seda joont (tsiviilkaitse oli ENSV MN probleem eelkõige), et sõjakomissariaatides ja tsiviilkaitses oleksid ametis eestlastest ohvitserid, muuhulgas meelitati siia ära Harri Hein, Ants Laaneots, Vello Vare jne.
Mul on küsimus, mis on vahet, kas tsviilkaitse humanitaarsetel kaalutlustel või tsiviilkaitse sõjalistel kaalutlustel, meetodid ja tulemus on umbes samad. Kui sõjalistel kaalutlustel võiks öelda, et teatud sotsiaalsed grupid pidanuks üle parda minema (tegelikkus nägid "kahurilihale orienteeritud" ENSV plaanid ette justnimelt "sotsiaalselt tundlike" gruppidega tegelemise esmajärjekorras), siis demokraatliku riigi väga piiratud võimaluste korral (nt ravimeid ei jätku) lähevad nad samuti üle parda (ravitakse neid, kelle ravimisel mõtet on). Mis kuradi pärast mina lapsena pidin emaga vatimarlisidet õmblema ja kilesse triikima, kui ma ei olnud NSVL sõjardite huvigrupp (sõjaliste oskustega mehed 18-40 aastat)??
Miks ma siin kisa tõstan - on väga ekslik teha NSVL aegse tsviilkaitse kohta järeldusi mingite "haisvate koolimaja keldrite" järgi või mõnede koolide järgi, kus ülejala lasti.
Teiseks: ei peaks siin haukuma, kui puudub elementaarnegi ülevaade tollastest plaanidest.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.