1940 ja 1945 toodetud T-34 tankid tarvitasid ikka tiba erinevat laskemoona. Lausa kolme eri kaliibrit.Mitukümmend tuhat tonni laskemoona oli alles ka 1940. kuni 1958. aastani toodetud tankide T-34 tarbeks, kuigi tankid ise on ammu kadunud.
Tank T-34 ja teised tolleaegsed asukad seisid sõjavarude platsidel veel pikki-pikki aastaid, viimased suure sõja asukad läksid sealt utiili 90ndate keskpaiku.
Pole vast ka raske arvata, kuskohast pärines viimaste aastatel paraadidel demotud suht sileda väljanägemisega T-34'de ja SU-de seltskond. Eks ikka samadelt platsidelt.
Kui aga silmas peetakse hoopis 85 mm õhutõrjekahurite laskemoona, siis sellised kahurid ekisteerisid ka Balti sõjaväeringkonnas veel 80ndate lõpus ja üsnagi loogiline, et nende jaoks hoiti ka laskemoona.
Ohjah, eks neil kirsadel ole oma põhjus ikka, nendega on donkihhotlikku võitlust ka varem peetud, kuid midagi pole paremat kah välja mõeldud.Tsivilistist kaitseminister läks ka Vene armee tavade kallale. Nimelt otsustas ta ära kaotada jalanartsud ja kirsasaapad. Kirsasid on ikka veel ladudes 2 miljonit paari. See solvas mitmeid sõjaväelaste põlvkondi ja veteranide organisatsioone. Paljud arvasid, et Vene armee võitlusvõime seisneb eelkõige vaimustuses, jalanartsudes ja kirsasaabastes. Päris huvitav oleks teada, mis neist miljonitest kirsadest saab.
Kirsasaabaste kasutus on ikka seotud praktiliste ja üsna ratsionaalsete kaalutluste, mitte mingi suure sõja emotsioonidega.
Siinkohal oleks vist sobilik meenutada Eestis toimund donkihhotlust kaitseväe karvamütside vastu, kus prooviti ära mitmeid progressiivseid Kesk-Euroopa nokamütsi disaine ja tänaseks on tagasi pöördutud Põhjamaade armees ainuvõimaliku karvamütsi juurde. Aasmäe jällegi seda ei taba, aga teatud asjadel on omad põhjused, ka Venemaal. Ilkuda vatiriiete, läkiläkide ja viltide teemal näitab lihtsalt rääkija asjatundmatust.Millega päädib võitlus Vene armee vastu, mille käigus kaotatakse isegi kirsad, jalanartsud ja läkiläkid?
