Muidugi ei tea, millised antud teemalisi lisakohustusi võidakse tehnika müügil tingimuseks seada.
See on tegelikult EKV insenerikorpuse teema. Mida kõrgemal tasemel see on, seda vähem on vaja end siduda mingite vähese lisaväärtuse, kuid kõrge hinnasildiga "elutsükliteenindusega". Kui näiteks MTU esindus küsib mootori plokikaanetihendi eest ebamõistliku summa, siis ilmas on küllalt firmasid, mis teevad mootori osasid tellimuse peale ja need hinnad polegi alati kättesaamatud, ole vaid mees ja anna ette dwg-s joonised ja spetsifikatsioon. Sõjatehnika varuosad just pole nagu autode osad, kus mõni aasta peale mudeli turuletulekut on vajalikud jupid saadaval vähemalt 10-st konkureerivast firmast ja ole vaid mees ning vali sobiv välja. Põhimõtteliselt mootoril on ju ka teatud parameetrid mille järgi määratakse remondivajadust, kui asi piirdub mingite tihenditega, puudub vajadus MTU ülikalliks "täishoolduseks". See tihend vahetatakse välja ja kogu lugu. Seal ei ole mingit kosmoseteadust ja kui tehase andmeid pole, siis tuletatakse analoogia põhjal.EKV näitel on kõige kallima elutsüklimaksumusega varustuseks tehaseuued süsteemid, millel on tootja hooldusleping ning kogukulult kõige soodsamad on konkurentsitult odavmüügist hangitud "cap fillerid", mille puhul kasutatakse improviseeritud lahendusi.
Et need valmistaja teenidamised liiga kallid on, näitab kasvõi tsiviiltranspordi omanike tung vabaneda peale sõiduki garantiiajal esinduses käimise kohustuse lõppu võimalikult kiiresti valmistaja embusest ning pöörduda märksa odavamasse mitteoriginaaltöökotta. Tänase KSK põhikursusega aga sellist seltskonda väga ei kasvata, kes suudaks orienteeruda sõjatehnika ehituses piisavalt, et hinnata õigesti iseenda võimalusi ja luua süsteem teatud tööde tegemiseks ise. Miskipärast arvan, et soomlaste BMP-del venelaste elutsükliteenindust kaasas ei käi, ometi need masinad sõidavad (ja sõitis ka see, mis meile siia muuseumieksponaadiks saadeti ja mida pioneeripati katsetel näha sai).
Võib ju igasugu mulli olemasoleva süsteemi õigustuseks ajada, aga tõde on, et need hooldustööd koosnevad alati lihtsamatest ja raskematest. Näiteks relva juures on rida töid, kusmaani teeb ära relva kasutaja. Kui on vaja midagi lisaks teha, teeb väeosa relvur. Kui veel keerulisem, siis saadetakse LogK töökotta jne.
Siinkohal on küsimus, kas tegelased, kes promovad outsourcingut kui religiooni, tegutsevad KV huvides või mitte. Minuarust mitte, tehnikaarmee (kelleks me saada tahame) peab tehnikat ise jagama, teatud asjad saab osta väljast, teatud asjad teha väeosa töökojas jne - kuid see nö projektijuhtimise oskus peab olema KV-l (või KV süsteemil) endal ja siin loota erafirmadele mugavusteenusele tähendab lihtsalt suuremaid arveid. Lollusel on jah kõige suurem hinnalipik ja loll saab ka kirikus pügada.Oluline kokkuhoiu (ja ka major kitsas-) koht on kasutajapoolne defekteerimisoskus, millest KVd üritatakse vabastada. Lollusel on aga alati kõige suurem hinnalipik.
Meil näiteks on liisingud käinud pakkumas, et ega te ei taha autode täisteenusliisingut, kus maksad rohkem ja auto viiakse ka rehvivahetusse ning pannakse aknapesu paak täis.
Probleem lahendati lihtsalt - meesterahvas peab ise suutma hinnata rehvide vahetamise hetke või õli taset mootoris ja vastutab tema. Kui nõuda ja kontrollida, küll siis tehakse ja vaadatakse kah. Ei ole ükski sõit sõitmata jäänud ja teenindusse viiakse auto ka hea meelega - saab pooleks päevaks töörutiinist minema.
