Kas N Liidus oli ka midagi head?
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Eks ta mõningane vastuolu ju on. Loomulikult ei peaks olema, aga samas peetakse raha teenimiseks loodut nende hulgas halvustavalt millekski madalaks ja mitte täisväärtuslikuks. Aga nagu on klassik öelnud- kui palju on kirjutatud raamatuid raha pärast - ja kui häid. Ja kui palju on seda tehtud kõrge kunsti nimel - ja kui halbu. Mitte et ma nüüd selle avalduse valguses Rauda kunstnikuks peaks- tema pissulka kohta tähendas kõige soliidsemalt Kojamees, kes tõdes, et tema mäletab toimunut "...pisut teisiti". Valdavalt prevaleerisid asjaosastes ringkondades minu mäletamist mööda  arvamused, et tegu on ühe alkohooliku ümberjutustusega sellest, mida teine alkohoolik talle rääkis ja arvas juhtunud olevat(Kuidagi sedapidi Kuulberg seda formuleeris, kui mälu ei peta). Kroonika süvendatud väljaanne ühesõnaga.
			
			
									
						
							Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Oskad sa tuua välja mõned OBJEKTIIVSED põhjused, miks M. Raud kirjanikuks ei kvalifitseeru. Oma isikliku aravamuse võid sinnasamusesse peitu pista.Lemet kirjutas:Kivirähk Kivirähuks, aga Mihkel Rauda kunstnikuks pidada...Kojamees Tihhon leidis jah, et mõnele on mära kah pruut, aga ikkagi. Sama edukalt võiks ju Kroonikat tõsiseltvõetavaks teadusajakirjaks pidada.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
See Kulkast raha küsimine on üks suur bluff, sellega rahastatakse paljuski oma muretut elu. Igasugu India reisid ja muu jura.Lemet kirjutas:Mnjah, Horisondi trükiarv on Kroonika omast tõepoolest märkimisväärselt väiksem. Kahjuks.
Loodetavasti julgeb sedapalju lennulise avalduse autor ka oma vaateid Kulka ukse taha rahataotlustega tulevatele kunstiinimestele propageerima minna. Et nende arusaam elust on täiesti ajast ja arust ning mõtteviiski debiilne...Sest et kunstiinimesed näikse siiani millegipärast teisel arvamisel olevat ja väidavad, et suur kunst kohe kuidagi ilma toetusteta ep saa...See on täiesti ajast ja arust je debiilne mõtteviis, et kunstnik peab olema näljas ja kaltsudes ja almustest elama, alles siis on ta õige kunstnik.
Kas sa pead õigeks, et Tartu Kunstimuuseum ostis selle kuulsa purkisittumise kunstiteose TAASLOOMISE õiguse väga ränga raha eest. Kui purkisittumine on kunst, siis andke minna, mina oma maksuraha korjaks sealt kohe ära.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Veelkord, pole olemas kirjaniku objektiivset definitsiooni...võid nt Kirjanike Liidust järgi küsida, mille alusel nad liikmeks arvavad:mx77 kirjutas:Oskad sa tuua välja mõned OBJEKTIIVSED põhjused, miks M. Raud kirjanikuks ei kvalifitseeru. Oma isikliku aravamuse võid sinnasamusesse peitu pista.Lemet kirjutas:Kivirähk Kivirähuks, aga Mihkel Rauda kunstnikuks pidada...Kojamees Tihhon leidis jah, et mõnele on mära kah pruut, aga ikkagi. Sama edukalt võiks ju Kroonikat tõsiseltvõetavaks teadusajakirjaks pidada.
http://www.ekl.ee/ind/index.php?page=1&lang=1
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Kojamees nüüd mingi arvamusliider, deem, ma pole nii tükk aega naernud. Inimene, kes põhimõtteliselt ainult jalgpallist midagi ehk jagab. Eluaegne kaasajõlkuja.Lemet kirjutas:Eks ta mõningane vastuolu ju on. Loomulikult ei peaks olema, aga samas peetakse raha teenimiseks loodut nende hulgas halvustavalt millekski madalaks ja mitte täisväärtuslikuks. Aga nagu on klassik öelnud- kui palju on kirjutatud raamatuid raha pärast - ja kui häid. Ja kui palju on seda tehtud kõrge kunsti nimel - ja kui halbu. Mitte et ma nüüd selle avalduse valguses Rauda kunstnikuks peaks- tema pissulka kohta tähendas kõige soliidsemalt Kojamees, kes tõdes, et tema mäletab toimunut "...pisut teisiti". Valdavalt prevaleerisid asjaosastes ringkondades minu mäletamist mööda arvamused, et tegu on ühe alkohooliku ümberjutustusega sellest, mida teine alkohoolik talle rääkis ja arvas juhtunud olevat(Kuidagi sedapidi Kuulberg seda formuleeris, kui mälu ei peta). Kroonika süvendatud väljaanne ühesõnaga.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Arvamusliider või mitte(pigem siiski on), aga toonaseid sündmusi teab ta piisavalt hästi, et Raua poolt kokkukirjutatud jama kommenteerimiseks õigust omada. Seda enam, et oma kommentaarides oli tema üks tagasihoidlikemaid. Või tahab lugupeetav nüüd tõepoolest "Musta pori näkku" väärtkirjanduse hulka tõsta ja Raua enda parnassile sokutada 
Aga jah, enne, kui mingeid vastuseid tahta, tuleks mõistetes selgusele jõuda. Defineeriks lugupeetav ära sõna "kirjanik" ja "grafomaan", siis arutleme edasi. Muidu tuleb taas kojamees Tihhonit tsiteerida...(loodan, et luguppeetav ikka teab, kellest jutt. Klassika ju...
 )
			
			
													Aga jah, enne, kui mingeid vastuseid tahta, tuleks mõistetes selgusele jõuda. Defineeriks lugupeetav ära sõna "kirjanik" ja "grafomaan", siis arutleme edasi. Muidu tuleb taas kojamees Tihhonit tsiteerida...(loodan, et luguppeetav ikka teab, kellest jutt. Klassika ju...
					Viimati muutis Lemet, 13 Mai, 2013 11:06, muudetud 1 kord kokku.
									
			
						
							Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Oot "Musta pori näkku" ei sobi väärtkirjanduseks, aga peldikuseinad ja seal olevad kommentaarid sobivad infoallikaks? Kummalised topeltstandardid.
			
			
									
						
										
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Ei, Tammsaare või Krossiga ma Rauda samale pulgale ei tõsta, aga kuna tegemist ei olnud ajalooteosega vaid mingil määral autobiograafiaga, siis on autori subjektiivne lähenemine lubatud. Aga lugesin ise raamatu läbi ja täiesti ladusalt kirjutatud raamat oli.
Mis kojamehesse puutub, siis liikusin ise ka Tallinna punkarite seas samal ajal ja raamatus on Kojamehest loodud suht objektiivne pilt. Eks kojames nüüd aulise liinavolinikua veidi häbeneb oma minevikku, nagu ka varem ütlesin, põhimõteteta kaasajooksik.
			
			
													Mis kojamehesse puutub, siis liikusin ise ka Tallinna punkarite seas samal ajal ja raamatus on Kojamehest loodud suht objektiivne pilt. Eks kojames nüüd aulise liinavolinikua veidi häbeneb oma minevikku, nagu ka varem ütlesin, põhimõteteta kaasajooksik.
					Viimati muutis mx77, 13 Mai, 2013 11:10, muudetud 1 kord kokku.
									
			
						
							toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Kas "Eesti putukate välimääraja" on ajaloolaste käsitluses kah väärtkirjanduse hulka arvatud? Infoallikad ja väärtkirjandus on pisut erinevad asjad, kas pole? Ja isegi infoallikaks ei saa Musta pori näkku eriti pidada, arvestades Kulku (ja paljude teiste toonastes tegemistes osalenute) kommentaare.andrus kirjutas:Oot "Musta pori näkku" ei sobi väärtkirjanduseks, aga peldikuseinad ja seal olevad kommentaarid sobivad infoallikaks? Kummalised topeltstandardid.
Edit:
Ja olgem ausad, isegi nendel peldikuseintel ei ole aktsepteeritavad näiteks sellised tekstid
"Genekas tegi Heikiga võimalike intiimsuhete osas asja kohe selgeks ja tõtt-öelda oli diskoril topitavaid auke nii ehk naa türaga segada
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Eks see nn" levikirjanduse " ja "väärtkirjanduse" vastuolu ole alati olnud. Vähe on neid autoreid, keda hindaks kriitikud ja kes ajaproovile vastu peaks, ning kes oleks ühtlasi ka bestsellerite hulgas.Kuid neid on siiski olemas olnud.
Pean end üsna kirjandushuviliseks inimeseks, kuid mul pole ausalt olnud mingit tahtmist osta või laenutada Hargla, Raua või Erik Tohvri teoseid. Piisas mõnest katkendist,et ära tunda : mind see ei huvita.Ja oli neid ENSV ajalgi, Raimond Kaugver näiteks.Rahvale meeldis väga, kuid mina ei suutnud sealt end läbi närida.
Lugesin küll Da Vinci koodi ja ka Ingleid ja Deemoneid,( põhiliselt selle suure kahina pärast, mida see tollal tekitas ) kuid ausalt, ega praegu isegi Dan Browni uute asjade peale enam aega ei raiskaks. Kui oled lugenud ühte neist, on kõik ta trikid juba tuttavad.
Kõige parem vahetegemine väärtkirjandusel ja nn. saastkirjandusel on ikkagi ajaproov. Omal ajal olid ülipopulaarsed Waga Jenoveva taolised jutukesed, no kes neid tänepäeval enam loeks või ostaks ? Sama ajastu klassikud nagu Balzac,Hugo või Dumas on senini väga loetavad .
Üldiselt võiks öelda, et kui raamat pole paari-kolmekümne aasta pärast enam loetav, pole ta suurt midagi väärt.
Ja Smuuli ma ajaviitekirjanikuks ikka ei nimetaks. Tal on asju, mis selle künnise kindlasti ületavad. Kui välja arvata Smuuli flirtimine kommunismiga,(milles ta hiljem kõvasti pettus ja ehk ka sellest ta viinaprobleemid), siis on tegu ikkagi Eesti huumori klassikuga, samas liigas Oskar Lutsuga.
Ning üldiselt, häid raamatuid on sajandite jooksul kirjutatud nii palju, et pole mingit mõtet neid tänapäeval enam juurde otsida;) Seepärast ma olengi praktiliselt loobunud uusraamatute ostmisest, kuna nii palju häid vanu asju on veel lugemata. Hiljuti lugesin Dostojevski "Mängurit". mida peetakse tema just mitte kõige briljantsemaks teoseks, mille ta kirjutas väga kiiresti, et vältida pankrotti. Suurepärane, vürtsitatud värvikate karakterite ja küllalt intrigeeriva süzheega . Tegevus toimub kuskil Saksa kuurortlinnas 150 aastat tagasi, kus peategelasest noor Vene koduõpetaja satub mängukire küüsi, mis ta elu ja armastuse peaaegu lootusetult hävitab.
Selle juurest siirduda kuskile musta pori juurde... ei, tänan !
			
			
									
						
										
						Pean end üsna kirjandushuviliseks inimeseks, kuid mul pole ausalt olnud mingit tahtmist osta või laenutada Hargla, Raua või Erik Tohvri teoseid. Piisas mõnest katkendist,et ära tunda : mind see ei huvita.Ja oli neid ENSV ajalgi, Raimond Kaugver näiteks.Rahvale meeldis väga, kuid mina ei suutnud sealt end läbi närida.
Lugesin küll Da Vinci koodi ja ka Ingleid ja Deemoneid,( põhiliselt selle suure kahina pärast, mida see tollal tekitas ) kuid ausalt, ega praegu isegi Dan Browni uute asjade peale enam aega ei raiskaks. Kui oled lugenud ühte neist, on kõik ta trikid juba tuttavad.
Kõige parem vahetegemine väärtkirjandusel ja nn. saastkirjandusel on ikkagi ajaproov. Omal ajal olid ülipopulaarsed Waga Jenoveva taolised jutukesed, no kes neid tänepäeval enam loeks või ostaks ? Sama ajastu klassikud nagu Balzac,Hugo või Dumas on senini väga loetavad .
Üldiselt võiks öelda, et kui raamat pole paari-kolmekümne aasta pärast enam loetav, pole ta suurt midagi väärt.
Ja Smuuli ma ajaviitekirjanikuks ikka ei nimetaks. Tal on asju, mis selle künnise kindlasti ületavad. Kui välja arvata Smuuli flirtimine kommunismiga,(milles ta hiljem kõvasti pettus ja ehk ka sellest ta viinaprobleemid), siis on tegu ikkagi Eesti huumori klassikuga, samas liigas Oskar Lutsuga.
Ning üldiselt, häid raamatuid on sajandite jooksul kirjutatud nii palju, et pole mingit mõtet neid tänapäeval enam juurde otsida;) Seepärast ma olengi praktiliselt loobunud uusraamatute ostmisest, kuna nii palju häid vanu asju on veel lugemata. Hiljuti lugesin Dostojevski "Mängurit". mida peetakse tema just mitte kõige briljantsemaks teoseks, mille ta kirjutas väga kiiresti, et vältida pankrotti. Suurepärane, vürtsitatud värvikate karakterite ja küllalt intrigeeriva süzheega . Tegevus toimub kuskil Saksa kuurortlinnas 150 aastat tagasi, kus peategelasest noor Vene koduõpetaja satub mängukire küüsi, mis ta elu ja armastuse peaaegu lootusetult hävitab.
Selle juurest siirduda kuskile musta pori juurde... ei, tänan !
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Asustustihedus ep ole küll nüüd see ainumas põhjus. Samas retoorikas võiks öelda, et süüdi on kapitalism, kasuahnus, tööstus, soov paremale elulemx77 kirjutas:See et Euroopas on sood-rabad kadunud ja jõed sängidesse aetud ei ole mingi röövelliku loodusreostuse teema vaid puhtalt asustustiheduses kinni. Oleks Eestis Belgia asustustihedus poleks meil ka neid soid rabasid ammu. Eesti asustustihedus on ikka täiesti olematu, sama is KirgiiziasKilo Tango kirjutas:See on väike detail. Kui kusagil oli NSVL mahajäämus Läänest 80-datel eriti suureks kärisenud, siis loodushoid oli seda kindlasti.Lemet kirjutas:Kas 80-ndatel enam seda rebasesaba oma haisuga oli, see vist likvideeriti kuskil 70-ndate lõpupoole
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Kuulasin siin paar õhtut tagasi uuesti Muti külaskäigu Kukusse ära ja soovitan seda selle teema stammkundedelegi. Mutt lahkab seal oma vanemate näitel ja isa tsiteerides sedasama siingi arutlusaineks olevat teemat päris asiselt.
			
			
									
						
							Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Kirjanike honorarid on erinevad. Põhimõtteliselt kaks saamisviisi: kas kirjastus ostab autorilt raamatuavaldamisõiguse või hakkab autor siis saama teatud protsenti läbimüügist. Väikseim summa mida ma ühe oma raamatu eest EW päevil saanud olen, on olnud viissada euri, suurim tuhat kaheksasada. Nõukaaja lõpul sain oma esimesest raamatust kolm tuhat rubla. See oli siis haritud inimese pooleteise aasta palk. Tänapäeval ilma lisasissetulekuallikata ja vaid kirjanikuna ära elada poleks võimalik. On muidugi üksikuid erandeid kuid need on ainult üksikud. Aga viriseda pole ka mõtet. Ega keegi mul neid oma tekste toksima ei sunni. Ise teen ja vabast tahtest. Oma valik.
			
			
									
						
										
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Hm, kaasfoorumlase mx77 mõtet tsiteerides on siis lugupeetud Aesti puhul tegu kumma määratlusega...? Kirjanikuhärrad pidada  oma raamatutega väga hästi teenima 
			
			
									
						
							Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
			
						Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Kõik, mida teeb keegi teine, on sigalihtne ja häbiväärselt üle makstud.Lemet kirjutas:Hm, kaasfoorumlase mx77 mõtet tsiteerides on siis lugupeetud Aesti puhul tegu kumma määratlusega...? Kirjanikuhärrad pidada oma raamatutega väga hästi teenima
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Madis Reivik, Majestic-12 [Bot] ja 4 külalist