Kohtumised teiste eestlastega (ehk sjomadega) Nõuk. sõjaväes

[kalleb]

meil oli alguses 3,pärast olin mina üksinda, sõdureid oli 60 ,ohvitsere 40,

aga ma olen käinud komandeeringus sellises väeosas kuhu kuulus 5 ohvitseri ja 10 sõdurit ja neist olid 7 eestlased,tüüpidel oli 300 autot pargis ja nad pidid neid hooldama,see väeosa oli kaliningradi oblastis suht leedu piiri ääres ja elu oli neil hea,väeosa nime ei mäleta ,olin seal kunagi nädala või poolteist külas

[ooblää]

Lätis oli meie roodus kuskil 20 ringi,polgus ei tea,eestlasi oli palju.Aga Kaug-Idas,Amuuri oblastis,kohtasin 1,5 a. jooksul ainult üht.Kuidas,olin sõõklas korrapidaja.Söögiaeg polnud veel käes,kui tuleb üks seeru,karauuli toidunõud näppus ja pursib kanges vene keeles,et temal naada.Kuulan,kuidagi tuttav keel lööb läbi.Hakkan kuti kallal norima,ise vaikselt muiates,et kes ja kust ja milleks.Kas kella ei tunne.Tema pursib raskelt vastu.Lõpuks halastasin ja kiitsin eesti keeles,et räägi eesti keelt,saad ise ka aru Kutt tegi suured silmad ,eestlane kurat.Selgus,et tema polnud ka varem kedagi eestimaalast kohanud.Selli nimi oli Indrek ja Mustamäelt pärit.

[paharet]

Meil oli pataljoni peale 7 eestlast igas roodus 2-3.Üldse läks Eestist sinna väeossa umbes 70 meest.Tegelikult oli igas pataljonis ja roodus mõni eestlane.Aga kuna roodud olid üle Novosibirski oblasti laiali siis väga harva nähtud teisi.Aga meie pataljon oma 5 rooduga asus Novosibirski äärelinnas ja oma pataljoni eestlastega suhtlesime üsna aktiivselt.

[kalleb]

ma ei mõtle muidugi utsebkat vaid ikka bojevaja tsasti, utsebkas oli ka muidugi meil näiteks ca 800 matsi ja seal sees oli umbes 20 eestlast aga paigutati nii ära et väiksemates alaüksustes -zvoodides oleksid üksinda aga mitte üle kahe-kolme eestlase ,

see utsebka oli muidugi väga jura koht ja kui laiali saadeti siis oli kohe teine asi sest lahingväeosas oli kord palju lahedam ega kepitud niipalju ajusid,eks muidugi igaüks vaatas kuidas sai,mina näiteks käisin aasta jooksul mil Kaliningradis olin umbes 5 korda narjaadis sest olin iga päev praktiliselt linna peal sõjatehases tööl,seal pidi ehitama mingisuguseid pulte ohvitseride komandnoi punkti jaoks,

asi käiski harilikult nii et tulid peale podjommi üles ja söömas ega razvoodidel ei käinud vaid panime oma kambaga (ca 2-3 meest) trammiga tehasesse,
seal siis küll juba süüa said

uvalnitelnoje paberid olid pideval taskus staabiülema allkirjaga ainult kirjuta ise kuupäev ja kellaaeg,

tsurikud jah panid narjaade ülepäeva ja muidugi olid hiidkadedad

[killer]

Kohas kus mina teenisin polnud 2000-de mehe kohta ühtegi teist eestlast peale minu.Teenisin Severodvinskis allveelaevade baasis.Linnas teadsin veel olevat kaks eestlast ja oligi kõik.Kui koju tulin peale kolme aastast teenistust oli aktsent ikka väga kõva.Väeosa nimi oli 339 eraldi paiknev allveelaevade brigaad.Olin seal varustusmeeskonnas autojuht.Vedasin algul brigaadi pärast aga baasi jumalat.Mehed võin väita et selle pasa kohta mis vene kroonu oli oli mull ikka kuldne elu.Autos oli isegi venelaste mobiiltelefon olemas.See osa mis autos oli paistis küll väike olevat.See meenutas põllumajanduses kasutuses olnud raadiosaatjaid aga oli sellest poole väiksem.Pagaasnikus aga oli seevastu kaks kolakat releejaama.Üks kaalus umbes 20kg.

[jrgen20]

Isa olvat mul olnud Amorskis insenervägedes ainuke eestlane ja leitnant (85-87 vist oli). Onu sai aga halja oksa peale olles 2 kuud rivis ning seejärel sõidutas samuti suuri ninasi ringi samal ajal kui teised rividrilli tegid.

[Tux]

Minu pataljonis oli kolm roodu, mis komplekteeritud olid, igas roodus umbes 100 meest. Eestlasi kokku enamuse minu sealviibimise aja jooksul oli 20-25, enamik neist ehk umbes 20 olid kolmandas ehk siis minu roodus. Nendest umbes 10 olid vanemad mehed, s.t. umbes 24 a. ja viimasel sekundil armeesse krabatud. Üks oli olnud trükikoja direktor, teine sohvoosi agronoom jne. Üliõpilasi nagu mina tookord oli veel kaks tükki. Esimene rood oli Moskvas Sadovajal mingis hoovimajas, teine kuskil linnataga kohas mille nime enam ei mäleta ja kolmas siis Podolski linnas.

[Himik]

Utšebkas oli umbes kolmandik eestlasi, lineikas paar kolm roodu peale, muide siis oli selline komme, et klubis kinos istusid eesti poisid alati tagumises reas, nii et kui mõnda võõrasse väeossa sattusid ja parasjagu klubis kino oli, siis said kohe eesti poistega kokku, piisas kui ukse pealt taha ritta vaadata ja hõigata "Vabariigi mehi on" Aastad olid 73 - 75. Adaži utšebka ja Kaliningradi ja Vilniuse erinevad väeosad.

[Pahandus]

olin ka 84-87 Kaliningradis Väeosa nr...........................esimesel aastal olin üksi seal aga poole- ja aasta pärast olime neljakesi .ja niimoodi panime lõpuni välja.ja siit adminnile palve ka et äkki saaks teha uue rubriigi ,, Hüüa vana sõjaväekaaslast,, või midagi sarnast.sest kell vene kroonu või eesti kroonu seljataga aga pole enam ammu oma vanade semudega kokku saanud, et äkki saaks selle rubriigi kaudu kudagi infi edasi anda või siis tel nr.sest eks eestimaa on ju väike ja kõik tunnevad kõiki. ma loodan et saadi mu mõttekäigust aru, kui midagi läks valesti siis palun kergemat karistust

[carlein]

Teenisin Brjanskis nr.54030.Karoljevskie Voiska.Meie prizõv sinna oli 40 eestlast poole aasta pärast tuli veel vist mingi 20 marti juurde.Ennem seda ei teatud seal eestlastest 12 aastat midagi.Mõni üksik oli ainult läbi juhtunud.

[1661]

Kamen na Obi 1982-84. Olin ainuke eestlane terves polgus ja garnisonis. Raamatukogus avastasin kaks eestikeelset raamatut. Vähemalt eskadrilli sampoliti mälu järgi olevat mõned aastad tagasi paar eesti meest olnud.
84.a. kevadel olin kaks viimast kuud Kanski linnas. Meie eskadrill elas radistide, sabalaskurite utšepkas. Ei olnud seal ka ühtegi kaasmaalast. Ainult Kanski linna tsiviilsaunas ütles üks kaaspesija `tere`. Oli Valgas raketiväeosa sides teeninud leitnant. Olime kohtunud paar aastad tagasi minu tõõkohas (Valga Raj. Sidesõlm, LAS). Kokkusaamisrõõm oli kahepoolne- seljad said mõlemal puhtaks nühitud.
Esimesed päevad kodus mõtlesin veel vene keeles. Aktsient oli paar kuud küljes.
Tervitustega MI-8 ja MIG 21 raadioelektroonikaseadmete (REA) grupi vanemtehnik, reamees Svaigsne.

[Kapral Karu]

Ainult Kanski linna tsiviilsaunas ütles üks kaaspesija `tere`. Oli Valgas raketiväeosa sides teeninud leitnant. Olime kohtunud paar aastad tagasi minu tõõkohas (Valga Raj. Sidesõlm, LAS).

Ei kuulu küll sellesse teemasse, aga sain alles äsja teada, et Valka raketidiviisi 1980.-te alguses ei likvideeritud, vaid viidi üle Kanski. Seega võisid üsna paljud Valkas/Valgas teeninud ohvitserid Kanski sattuda. Sulle ilmselt pole see mingi uudis, tead Sa sellest ka midagi täpsemalt? Nt kas sinna viidi selle diviisi koosseisus ka Eestis varem asunud raketipolgud?

[komandör]

8 kuuline utšepka õppepolgus Leningradi all Sertolovos , kus oli kuulu järgi ca sadakond eesti poissi, edasi järgnes pooleteistaastane nn. lineika Karjalas, Kulikovo asulas, Hiitola raudteejaamani oli 5 km. Karjalas oli teenistuskohaks 269.Tallinna nimeline motoriseeritud laskurpolk. Selle sees oli tankirood ja mina tankistina seal aktsioonis. Tankiroodus oli eestlasi kokku neli meest, aga polgus tervikuna kuulu järgi 130 mehe ringis. Seega eesti keelt oli kuulda iga päev ja igal korrusel. Meie polk elas kolmekorruselises kivikasarmus, millal kaks sissekäiku. Maja oli keskküttel, elamine nagu olema pidigi. Viriseda polnud millegi üle. Tankiroodu poisid olid kolmandal korrusel, esimesest trepikojast (vasakult) sisse minna. Maja ees oli asfalteeritud plats, kus jalavägi, sidemehed, sapöörid ja keemikud rivisammu ja vasak-parem pöördeid trennisid. Meid- tankiste see ei puudutanud, olime kõik utšepkast läbikäinud ja paelad kõigil õlgadel (nooremseersandist vanemseeruni). meie näol oli seega tegemist seersantide rooduga, eliit, nagu pehhota meid kutsus. Ega me nina püsti uhked just polnud, aga veidi eneseuhkust oli ikka ka. Tankistide roodukomandöd oli tadžik- 33 aastane Džarog Davljatbekov. Muhe mees, kuna tal nn. tsurkana venelaste seas erilist tuge polnud, pidas ta meist- eestlastest lugu. Eks vene poistel oli ju meiegi aadressil aeg-ajalt ütlemisi. Tõsi- kõige hullem oli utšepkas, kus kaks ukrainlasest seerut meid kottisid nii kuidas said. Hiljem, kui juba ise seerud olime, oli asi veidi pehmem ja omavahel polnud alluvusvahekorda. Ühel ja ainsal korral oli mul rahvustevahelisel teemal füüsiline probleem omavanuse Pihkva seeru Nikolaiga, togisime vastastikku ninad veriseks ka ja sellega asi lõppeski teenistuse lõpuni.

[Horst]

Algselt Utšebkas oli meid 5 eestlast, hiljem tuli üksinda oma kodukanti esindada.

[Pärtel]

Meil oli ka utšebkas alguses 7-8 eestlast. Mind saadeti paar nädalat hiljem sealt ära ning seega istusin praktiliselt 2 aastat üksinda. Vahepeal küll sai, komandeeringus käies, teisi eestlasi paaril korral kohatud, aga pikemalt polnudki kellegagi rääkida. Nii ma tagasi tulingi - rääkisin kõva aksendiga eesti keelt, mõtlesin vene keeles ning tagatipuks - osa eesti keelseid sõnugi olin unustada jõudnud.