hummel kirjutas:Varjatuse seisukohast on 2000 tegelikult üsna mõistlik. Kui välisuurtükid oleme sunnitud vähemalt osaliselt positsioonile üles panema (eriti D-30, mille rühma laskevalmis saamine võtab kohapeal oma 30 min), et kiirelt tuld avada, siis 2000 rühmad võib algatuseks kuhugi võpsi tagurdada. Tulekäsu korral läheb vb mõni minut, et hääled sisse panna ja lagedamale välja sõita. Tulevalmis saamine on 30 sek pärast sobival kohal (näiteks suvaline sõidutee lõik, kus mets ei ulatu päris tee äärde) peatumist..
Küsimus on selles, kas relvastada armeed või kahte brigaadi. Mina arvan, et plaane tehes tuleb relvastada armeed, mitte keskenduda üksustele, juba kelle vähene arvukus määrab selle, et Eestit nendega ei kaitse. Küsimus algab juba sellest, et ka need kaks brigaadi on lahja territoriaalkaitsse tingimustes kui kaks mulli suures operatiivavaruses (ei maksa unustada veel meie 1500 km pikkust rannajoont ja õhuruumi kaitse puudumist).
Üks 2000 pataljon suudab tekitada "vihmavarju" raadiusega mitte üle 50 km. Ehk laias laastus sama ala, mida kaitstav brigaad kontrollib+lähenemisteed 10-15 km vastase sügavusse.
Sellega saab hädapäraselt kontrollida nt Narva-lähedast maakitsust, kuid lõuna operatiivsuuna jaoks jääb lootusetult väheks.
Sedavõrd kalli relvaga on võimalik relvastada mõnda eliitsetüksust, aga mitte Eesti kaitseks vajalikku relvajõudu.
Täpselt selsamal põhjusel moodutab tänagu sommide suurtükiväe alustala maailma standardis aegunud relvastus (lihtsalt piisavalt moodsaid ei jaksa).
Kas me jaksaks?
On selleks vahendiks D-30, D-20, M-20 või mis iganes - üritame seda mitte ette anda.
Igal juhul on selge, et tagamaks enamikule meestele hädapärast "vihmavarju" P-2000 selleks ei ole. Maksab liiga palju ja 1 patareist ei piisaks ikka. Brigaadi manöövritele-palun väga.
Arvestades 90% meeste seniseid sõidukeid, peab vist "massi" valik olema ikka järelveetavate hulgast

Kui lahinguväljal vähemalt tulepariteeti ei saavutata (kontroll oleks juba lahe), siis taob vastane meie kaudtuletoetuseta üksused eemalt puruks. Nõukogude armeed treeniti aastakümneid otsima vastase kaitses pehmet kohta, suure kaudtule valli all sealt läbi minema ja sealt operatiivset edu arendama. Sattudes kõva vastupanu otsa, kui käigult läbida ei õnnestu, siis otsitakse kiirelt võimalus mujalt läbi saada. Suurtükivägi kui "sõjajumal" on seal tähtsal kohal tänini, ilma kaudtuletoetuseta ei tee nad midagi ja seepärast on kahtlane unistada, et me saaks hakkama kuidagi ilma, 120 mm MP-de toel.
eriti D-30, mille rühma laskevalmis saamine võtab kohapeal oma 30 min
Minuarust peaks liigutama ajusid, et seda aega tublisti kärpida selleni, mida konstruktorid relva laskevalmis panekuks on arvestanud.
Tõenäoliselt on samad probleemid ka tolle aja teistel vene järelveetavatel, sest sihtimise metoodikad on analoogsed ning relva üles seadmine ka käsitööna. Samas tehnilised laskevalmis paneku ajad on teatmikes analoogsed.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.