Mölin sai alguse minu fraasist "eluohtlik kiirus jalgrattaga", millest üks piiratud mõtlemisvõimega tegelane järeldas, et see on 90+ kmh.
Minuarust on Tallinna linnasisestel jalgrattateedel 50 kmh, mida saavutab iga vähegi treenitud inimene tänavajalgrattaga juba väljaspool igasugu (elu)ohutuse piire.
Üle jalgrattatee tuimalt sõitvad autod (Kakumäel nt), kakerdavad rulluisutajad, rihma otsast lahti pääsenud koerad.
Enda kondid puruks kukkuda on lihtne ja ega õnnetu juhtumi korral ka otsa saada pole välistatud.
Olen korra esmaabi andnud ühele jalgratturile, kes sai umbes 30 kmh hunnikusse sõites lahtise reieluu murru.
Lihtsalt on nii
Tiksudes jalgrattateel ohutu kiirusega ca 30 kmh terve ja vähegi treenitud inimese pulss suurt üle 100 ei tõuse.
Seepärast pakuvad taolised armsas tempos rattasõidud peamiselt väikes kalorikulu ja head enesetunnet värskest õhust.
30 aastase inimese ohutu pulsisagedus on 210 miinus vanus aastates, seega 180 (A.Viru).
Aeroobse reziimi saavutamiseks (et suurendada hapnikutarbimist - see suurendab vastupanuvõimet ja kiirendab ainevahetust - saabub siis, kui anaeroobsed varud on kulutatud) peab olema pulsi sagedus vähemasti 150 (vähemalt 80% maksimaalsest) ja see peab kestma vähemalt pool tundi järjest. Ei soovita seda linna ja linnalähedastel rattateedel proovida, liiga ohtlik. Sestap tuleks tegeleda jooksmise ja suusatamisega, kus intensiivsus 1 km kohta on tunduvalt suurem ja vajalik reziim saavutatakse lihtsasti.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.