Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[Kapten Trumm]

Unto ja Juhani kirjutavad asjast. Lasu heli saab maskeerida summutit kasutades ja positsiooni valides. Kui on aega, siis voib ehitada ka valepositsiooni, mis vastase tähelepanu ja tuld saab, kui snaiprid eemalduvad. Vastu lastakse kindlasti, kui positsioon avastatakse ja voidakse ka hakata läbi laskma snaipri arvatavaid asukohti.

Tasub lugeda värsket raamatut "Snaiper idarindel".
Seal oli kirjeldatud üks taktikaline võte, mille abil saksa snaiper lasi pool vene snaiprirühma maha.
Venelased olid muidugi piisavalt lollid, et olid puude otsas (sealt pole kuskile minna kui vaja on).
Snaiprit toetav rühm kasutas mitme kuulipilduja koondtuld kahtlasele alale ja selles MG-de tärinas ei kuulnud üksikut Mossini pauku keegi.
Iga pauk eri positsioonilt ja natukese ajaga oligi venelaste snaipriüksus maha notitud.
Ehk siis tekitage muude relvade kära ja häirivat tuld, selle varjus on snaipril/TL-il suuremad võimalused märkamatuks jääda.
Selle panin kõrva taha.

[Lupus]

Need prantslased ei ole vist kuskil tabelrelvastuses ,selleks on neid vast liiga vähe. Kasutatakse KL TL kursusel.

[wolfgang]

Samas peaks see shield'imine("thermaly shielded" on võetud wiki-st ja omakeelsete terminitega pole meil kiita. "soojuslik varjestus"? "termotõke"? lihtsalt "soojusisolatsioon"?) toru jahtumist pärssima. Ei tea, mis rohkem segab - õhu värelus või kuum raud?

[EOD]

Täpsuspüssiga ju nii palju järjest ei tulistata, et raua kuumenemine probleemiks muutuks. Vast on sest soojusisolatsioonist täpsusele isegi kasu, kuna raud soojeneb ühtlaselt ega deformeeru erinevate osade erineva joonpaisumise tõttu.

[Kapten Trumm]

Loodetavasti on teemas kirjutanud lugenud läbi lisaks Kyle raamatule ka natuke vanemast ajast, nimelt tuntud saksa snaipiri Josef Allerbergerist rääkiva jutukese, mis mõnda aega ka eesti keeles on. Lugedes saab muidugi ka selgeks, et Häyha kohta käivad legendid inimeste tabamisest ilma optikaga 1000 m kauguselt on jamajutu tunnustega (antud raamatus on juttu ühest torsolasust optikaga Mossiniga 600 m kauguselt), enamik "kille" 100-200 m kauguselt, sh ka snaiprite pihta.

http://en.wikipedia.org/wiki/Josef_Allerberger

Küll aga tasub tähele panna üks tarkus nende KL kütiklasside ja TL/SN seostamise kohta praktikute pilgu läbi:

/Võib olla, et stressitaluvus määrab sõduri kvaliteeti märksa enam kui laskmisoskused või muud tehnilised võimekused väljaspool eluohtlikku piirkonda. Seetõttu on rahuaja tingimustes väga raske häid snapireid välja valida. Saatuslikuks veaks osutus snaiprite valimine ja väljaõpetamine üksnes tema laskevõimekusest lähtuvalt. Ennekõige pidi sel sõduril olema märkimisväärselt tugev enesevalitsus ning vastupidav närvikava. Laskmist on võimalik õppida ja seda kiputakse üle hindama, võrreldes nt tulistamisvalmidusega lahinguolukorras. Laskekaugus tõmbab lahingutegevuse piiri maksimaalselt 400 m kaugusele, kuid reeglina on selleks 200 meetrit ja sihitakse ikka nii, et tabamine oleks tõenäoline, st keskkohta..... Täielik usaldusväärsus, harjumuslikkus võitlejana ja kindel tabamine teevad sõdurist snaipri, mitte kunstlasud mitmesaja meetri kauguselt.//

Lk 138.

Ehk siis - kas puudu on püssa või puudu on meil mehi?
Praegu tundub, et mehi ja KL propageeritav TL-ks õpetamine, kus eelduseks on kütiklass ei ole WWII meeste silmis mingi asi.

Teine - selline tehnilisem nüanss, mis raamatut mõttega lugedes silma jäi, oli see, et Allerberger praktikiselt ei kasutanud imekamosid (kuigi neid ka õpetati ja propageeriti), kuna see segas liigselt liikumist (peale lasku tuli nagunii kohta vahetada) ja selle valmistamiseks ei jäänud lahinguolukorras iialgi aega. Sel põhjusel väidetavalt ka igasugu ghillie'sid ja asju, mida peetakse TL/SN kohutuslikuks elemendiks antud mees ei pruukinud.

[Medusa]

Kuule Trumm, Sa oleks nagu metsas elanud vahepeal.

Täpsuslaskurilt on normaalne eeldada head laskeoskust, sest tegu on siiski jao parima laskuriga. Snaiper on omaette teema, ning kõikidel koolitustel, kus nii mina kui mõni teine siinkirjutaja olnud on, on kogu aeg rõhutatud seda, et laskeoskus peab küll olema vähemalt keskpärane, aga kõige olulisem on siiski suuta olla keskpärane ka rasketes oludes. Ehk, tuleb hoida külma närvi ja anda endast parimat.

Maskeerumise kohta käib sama asi - ghillie tegemise oskus on väga tähtis, aga koos sellega saabub ka oskus seda kasutada, või siis mitte kasutada, vastavalt olukorrale ja vajadusele. Maskeering ei asenda head positsiooni, nagu isegi tead, vaid ainult täiendab. See on üks tööriist kastis, mida kautada siis kui vajadus tekib. Ainult hollywoodi filmis jookseb snaiper kogu aeg suure põõsana ringi.

[Kapten Trumm]

Täpsuslaskurilt on normaalne eeldada head laskeoskust, sest tegu on siiski jao parima laskuriga

Loed äkki raamatu läbi.....
Kirjas on see, et praktikas oli usaldusväärsus ja kindel meel märksa tähtsam kui laskeoskused tiirutingimustes (mis justkui vähemalt KL süsteemis täna esmamäärav on).
Väga tihedalt tuli ette olukordi, kus tuli tuld anda 50 m pealt ja kus olid suured shansid esimese veaga elu kaotada.
Sest praktikas oli idarindel (ma ka üllatusin) enamik laske 100-200 m pealt ja sellelt kauguselt õpetab 90% kindlusega kehatabamusi saama pea iga võitleja mõningase harjutamisega.

[Medusa]

Raamat ammu loetud, sellest ka siin räägitud.

Ma arvan, et me räägime siiski samast laskeoskusest, ehk oskusest relvaga ümber käia. Ja mitte ainult 100 m tiirus 3 või 5 padruni kaupa käsu peale lastes. TL koolituses on selle jaoks stressilaskmised ning erinevad harjutused, et mitte sattuda nn tiirurutiini.

Ning kogu aeg on räägitud, et inimene on relv, mitte ese käes; Mindset, skillset, toolset. In that order! Boyd´i järgi. Kui teha duell viletsa relvaga varustet hea laskuri ja hea relvaga viletsa laskuri vahel, siis võitjana väljub hea laskur hea relvaga.

Kauguste kohta ütlesid paar snaiprit väga hästi, kui nende käest selle kohta küsiti, et lasid nii kaugele kui vastane oli - oli lähedal, siis lähedale, kui kaugel siis kaugele. Teise maailmasõja ajal lasid snaiprid harva kaugemale kui 400 m, minu teada, ühest küljest oli vastane sageli lähemal, teisalt oli moona kvaliteet kõikuv ning tabamuse saamine kaugemal ei olnud alati kindel.

[Juhani Putkinen]

Vanasti snaipritel polnud laserkaugusmõõtjaid - kauguse arvestamine aga pole lihtne kui räägime kaugustest üle 500 m. Kauguse valearvestus aga mõjub kaugele lastes väga palju.

Nüüd snaiprid saavad ka harjutada rahuajal kus iganes arvestama kaugusi õigesti. Arvad kauguse ja mõõdad kui palju see tegelikult oli.

[Leo]

Ma ei ole Simo Häyhäst kirjutatud raamatutes leidnud ühtegi viidet selle kohta, kui kaugelt ta oma lasud sooritas ja kuidas kauguseid sihtmärgini mõõtis. Arvestades seda, et mees läks sõtta oma Suojeluskunta vindiga, siis ta ilmselt teadis oma relva võimalusi ja see oli korralik relv. Samuti olid kaevikud suhteliselt lähestikku ja nende kaugused teada, ma pakun, et peamiselt lasti kuni 300 m ja peamiselt ikka torsosse, need kildi kauguselt pealasud on ulmeklassika. Tänagi lasevad sama tüüpi püssid 300 m peale 15-20 cm hajuvusega toelt ja lahtise sihikuga, kui laskemoon on korralik ja laskur tubli. Saksa snaiprite memuaaridest on ka teada, et isegi 4x ja 6x optikaga eriti üle 600 ei lastud, sest relva ja laskemoona hajuvus läks väga suureks. Soomlased kasutasid Talvesõjas rahuajal toodetud relvi ja laskemoona, mis oli stabiilsem sõjaaja masstoodangust.

[Leo]

KAs kellegil on kogemust sellise snaipripüssiga nagu FR-F2(üllatus ,aga selliseid relvi on meil mõned isendid olemas). Kui keegi on siis palun jagage oma kogemusi .

Need on head relvad. Pisike optiline sihik on originaal, mis pandi Prantsusmaalt relvadega kaasa. Mudel APX L806, 1930ndate tehnoloogia ja väikese suurendusega. Skaudid ostsid omavahenditest need 6-24x suurendavad Hawked peale, sest originaal jäi nõrgaks peale 300 m. Kuigi Hawkede tehnilised andmed on esmapilgul head, on tegemist odava toodanguga. EKV loobus nendest püssidest ja need anti KLil, kui skautidele osteti SAko TRGd ja PGM Hecated.

Prantslased ise kasutasid peamiselt Scrome 8x suurendavat sihikut, mis on optimeeritud selle relva ja kaliibri maksimaalsele laskekaugusele kuni 800 m. Neid Eestisse ei antud. Sellest relvast maksimumi väljapigistamiseks tuleb sööta kvaliteetset snaiprimoona ja panna peale mõni kvaliteetne optiline sihik, sest snaiper suudab lasta peamiselt seda, mida näeb. Lase sisse ka tavalise 7,62 NATO moona peale, sest snaiprimoona ei pruugi alati saada olla.

[Juhani Putkinen]

Lase sisse ka tavalise 7,62 NATO moona peale

Mis on "tavaline" NATO moona?

Jänkide oma, Rootsi oma, Brasiilia oma? Igaüks ise moodi. Optilises sihikus peaks olema iga moona kohta märk, kuhu kruvida (mul on). See on jama.

[Medusa]

Eesti tingimustes tuleb läbi ajada sellega, mida kõige rohkem on. Ilmselt siis rootsi moon ja hiljem kesiganes hanke võidab. Rootsi moona kogemus ütleb, et läikivas pappkarbis on parema kvaliteediga moon olnud (uuem äkki?). Jänki M80-ga on ette tulnud nii paremaid kui kehvemaid partiisid.

Brasiillane anna kullale (tegelikult, parem mitte) või viska minema. Tiirus pauguhirmu ravimiseks kõlbab, muidugi..

Jutud muidugi räägivad, et FR-F2 on hea moona ja S&B optikaga päris tegija.

Ääremärkusena öeldes, maleva laskmistel on moonalehel rootsi moona kohta 7,62 NATO kirjutatud, jänki moonale aga M80 või 7,62x51.

[Medusa]

Üks reportaaz Süüriast, intervjuud mässuliste snaipritega jne. Ei hakka sisu ümber tooma, kuid mõningad asjad olid huvitavad küll.

http://www.vice.com/ground-zero/syria-snipers-of-aleppo

[kaur3]

Medusa Süüria teema jätkuks. Alljärgneva video juures olev tekst väidab, et 4 kurdi tegid 4 pika püssiga terve küla kurjamitest puhtaks. Kui see vastab tõele, siis müts maha.

http://www.thefirearmblog.com/blog/2013 ... ery-syria/