andrus kirjutas:Illike kirjutas:Äh, rabelge mis te rabelete, maa peale pole veel keegi jäänud.

Militaarse juurde tagasi tulles, siis NLiidus jäeti ikkagi suhteliselt palju oma langenud sõdureid maa peale vedelema, kui lahingute koht jäi üldkäidavast kõrvale (näiteks Volhovi all toimunu). See-eest oldi kanged vastaspoole surnuaedadega võtlema.
Sellel teemal täitsa nõus. Inimesed olid ressurss võimu hoidmiseks. Pidasin silmas, et siia ilma pole veel keegi jäänud. Elu on ju üks raskematest haigustest ja lõpeb igal juhul surmaga.
Mis puutub insulti või infarkti, siis me kõik võime (rõhk sõnal võime), kuid ei pea, sellesse surra. Kõik sõltub juhustest, kuidas mingi valk reageerib teisega ja mis kombinatsioonis. Me saame riske vähendada, kuid me ei saa seda viia nullini. Samuti on igal indiviidil teatud omadused, millest ta ei saa üle ega ümber.
Ma arvan, et minul on suur võimalus surra insuldi tagajärjel. Minu emal oli insult, isa ja vanaema surid insuldi tagajärjel. Tõenäoliselt, suren ka mina sellesse. Samas ei saa ma mitte midagi teha selle konkreetse faktori vähendamiseks. Ma ei muretseks selle üle, kuna saabub lõpp. See on ebameeldiv, kuid paratamatu.
Kui minna nüüd teemasse, "Kas N Liidus oli ka midagi head?" siis minu arust õitses N. korra viljastavates tingimustes eriti hästi satiiriline följeton. Lugedes vanu asju uuesti üle, tundub mulle, et seal ei olegi peamine kommunaalhuumor vaid natuke teistsugused väärtused. Samas võib see tuleneda ealistest iseärasustest.