Juba sada aastat tagasi läbis Venemaa eksperimendi odava migrantide tööjõu kasutamises.
Saadud kogemus oli traagiline- sajad tuhanded hiina gastarbaiterid(saksa keeles „külalistöölised- LEMET) laastasid tule ja mõõgaga Venemaad, hävitades rahulikke elanikke.
Pildi allkiri: Nii võtavad lätlastest ja hiinlastest koosnevad karistussalgad ära vilja, laastavad külad ja lasevad maha talupojad
Tegelikuses pole ilmselt kellelegi täpselt teada, millal ilnuseid Venemaale esimesed hiinlastest migrandid. Võimalik, et see toimus 1862. aastal, mil Pekingi lepingu põhjal allkirjastati vene-hiina kaubandusreeglid, võimalik aga, et 1899 aastal, kui Hiinas puhkes Bokserite ülestõus ning hiina põgenikelaine käis üle maailma. Kes maabus USAs, kes Euroopa riikide Aafrika kolooniates, kolmandad aga maandusid Venemaal. Seal hakati neid kutsima „Hodja-hodjadeks“( «Ходя-ходя»)- ilmselt seetõttu, et nii kutsuti toona oma käigul kõikjale jõudvaid pisikaubitsejaid.
Seejärel oli veel üks migratsioonilaine- pärast kaotatud Vene-Jaapani sõda. Vene väed jätsid osa Mandžuuriast jaapanlastele, koos vene sõduritega tõmbusid aga põhja ka hiinlased. Hiinlaste põhiline migratsioonilaine Venemaale oli aga seotud Esimese Maailmasõjaga- kui kõik vene talumehed olid aetud rindele, polnud enam kellelgi tööd teha ja nii hakkaski valitsus palkama hiinlasi, seda enam, et nende töö maksis vaid kopikaid.
1915. aastal hakati Mandžuuriast hiina töölisi sisse vedama Petrograd-Murmansk raudtee, Murmanski sadama ja teiste riikliku tähtsusega objektide ehitamiseks. Palju hiina töölisi suundus erinevatesse Uraali kaevandusettevõtetesse, Donetski söebasseini, metsaalangetustöödele Valgevenesse ja külma Karjalasse. Kirjaoskajamad hiinlased valiti tööle Moskva, Petrogradi, Odessa, Luganski ja Jekaterinburgi erinevatesse ettevõtetesse ja tehastesse. 1916 aastal loodi hiinlastest koguni grupid kaevikute kaevamiseks vene armee tarbeks saksa rindel. „Hodja-hodjade“ arv kasvas geomeetrilises progressioonis- kui 1915. aasta lõpuks loeti hiinlaste arvuks Venemaal 40 tuhat, siis 1916. aastaks oli neid juba 75 tihat, 1917. aasta kevadeks ligi 200 000.
Ning kui 1917. aastal Vene impeerium kolinal kokku kukkus, osutusid need tuhanded ja tuhanded hiinlased olevat võõral maal, ilma rahata, tööta ja vähimagi perspektiivita koju tagasi pöördumiseks. Ning silmapilkselt muutusid need süütud „hodja-hodjad“ ohtlikeks bandedeks, mis sihitult mööda vene linnu hulkusid ning end röövimisest ja vägivallast elatasid.
Esimesteks, kes peremehetuid hiinlasi märkas, olid bolševikud, kes „klassivendi“ kohe ЧОН-idesse (части особого назначения), eriotstarbelistesse Punaarmee karistussalkadesse, millistele anti kõige räpasemad ülesanded, teenima kutsusid. Mille poolest olid hiinlased selleks paremad? Oma põhimassis ei mõistnud nad vene keelt ega omanud riigist, kuhu olid sattunud, selle religioonist, kommetest ja elulaadist vähimatki ettekujutlust. Sestap hoidsid nad ühte, moodustades raudse distsipliiniga suletud gruppe. Erinevalt venelastest, tatarlastest või ukrainlastest, ei lahkunud hiinlased võimaluse avanedes koju, nende kodu oli liiga kaugel. Nad ei muutunud ka ülejooksikuteks, sest valged, teadlikud kõigist „tšonovlaste“ poolt kordasaadetud õudustest, lasid kättesaadud hiinlased ilma kohtu ja uurimiseta kohapeal lihtlabaselt maha.
Muideks, rahuliku elanikkonna piinamine ja hukkamised ei meeldinud kaugeltki mitte kõigile hiinlastele, paljud migrantidest hakkasid sõduriteks seetõttu, et mitte näljast ja külmast kõngeda. Ühest Hiina diplomaatide ettekandest võib lugeda…:
„Sekretär Li kutsus armeesse värvatud töölised saatkonda ja vestles nendega avameelselt. Nad nutsid ja jutustasid: „Kas võib unustada kodumaad ? Kuid Venemaal on väga raske leida tööd, meil aga pole raha tagasipöördumiseks. Me ei suuda ots otsaga kokku tulla, seepärast astusimegi sõjaväeteenistusse.“
Niisiis, esimeseks salgaks, kuhu hiina migrante sõjaväeteenistusse värvati, oli Esimese Korpuse juures asuv internatsionaalne salk- Lenini isiklik kaardivägi. Hiljem nimetati see salk seoses valitsuse ümberasumisega Moskvasse „Punaarmee esimeseks internatsionaalseks leegioniks“, mida hakati kasutama riigi esimeste isikute kaitseks. Nii koosnes Lenini esimene kaitsering seitsmekümnest hiina ihukaitsjast.
Samuti kaitsid hiinlased ka seltsimehi Trotskit ja Buhharinit ning kõiki teisi silmapaistvaid parteilasi.
Esimese järgu armeekomandör Jakir
Esimese hiinlastest lahingupataljoni organisaatoriks oli tulevane armeekomandör Ion Jakir- apteekri poeg ja eilne Šveitšis asuva Baseli ülikooli üliõpilane. Esimese Maailmasõja puhkedes tuli Jakir koju tagasi ja asus mobilisatsioonist kõrvale viilides tööle sõjatehasesse- toona olid sõjatehaste töölised mobilisatsioonist vabastatud. Pärast veebruarirevolutsiooni otsustas Jakir saada revolutsionääriks- saabusid ajad teha kiiret karjääri. Tänu tutvustele sattus ta kohe Bessaraabia kubermangu revolutsioonikomitees juhtivatele kohtadele , peagi aga sai „Rumfrondi eriarmee“komissariks- nii nimetati tema hiina gastarbaiterite salka.
Oma raamatus „Mälestusi Kodusõjast“ kirjutab Jakir:
„Tasustamisse suhtusid hiinlased väga tõsiselt. Elu andsid kergelt, aga maksta tuli õigeaegselt ja toita korralikult. Jah, just nii. Tulid minu juurde nende volitatud ja rääkisid, et neid värvati 530 meest ning tähendab, et kõigi eest tuleb mul ka maksta. Aga kui palju neid on, pole häda- raha ülejäägi jagavad nad omakeskis. Arutasin nendega pikalt, veensin, et see pole õige, pole meie kombeks, kuid ikkagi saavutasid nad oma tahtmise. Toodi teine põhjus- ütlesid, et raha tuleb neil saata Hiinasse, tapetute peredele. Palju head oli meil nendega pikal kannatusterohkel teekonnal läbi kogu Ukraina, Donimaa Voroneži kubermangu.“
Pöörake tähelepanu- Jakir maksab migrantidele tasu omaenda taskust. Küsimus: kus ta raha sai? Millisest tumbotškast? Vastus on lihtne- ikka sealtsamast. Jakir teenis rahuliku elanikkonna röövimisega, see tähendab, et sisuliselt oli ta hiina 530-torulise kõrilõikajate bande pealik.
Veel üks huvitav moment- hiinlased nõuavad, et Jakir maksaks tasu kõigile, keda värbas, sealhulgas ka tapetutele. „Nad saadavad hukkunute perekondadele“. Jah, just, või veel- seda Kodusõja ajal. Üleüldise anarhia ja tapatalgute ajal. Kirjutavad hieroglüüfidega aadressi, panevad raha ümbrikusse ja postkasti??!! Kuid seltsimees Jakir on hea. Tapetute peresid tuleb aidata. Ja maksabki surnutele palka. Sest hea seltsimees Jakir mõistab- kui ei maksa, siis võivad „punahiinlased“ ka omaenda „tööandja“ mättasse lüüa.
See-eest kindlustasid hiinlased Jakiri vajaliku fanatismitasemega- on ju teada, et Kodusõjas võitsid need, kes ilmutasid suuremat julmust. Omades enda käsutuses hiinlastest pataljoni, vallutas Jakir ühe asustatud punkti teise järel.
Vaat mida kirjutab oma päevikus nende aegade kohta Terski kasakatar Anastasia Hudožina Vladikavkazist:
„...Tapatalgud olid hirmsad, sest salk jumal teab kust meie linna sattunud hiinlasi tassis Aleksandro-Nevski kiriku kellatorni kuulipilduja ning valas kogu ümbruskonna tulega üle. „Patsilised saatanad!“ sosistas ema ja palvetas vahetpidamata. Aga hiinlasi neid oli pilvedena, tükki kolmsada, mitte vähem...“
Ja edasi:
„Pärast selgus, et sissepääsu ees olid hiinlased koledasti rahvast maha lasknud. Selgus, et nad käisid öösiti kodusid mööda-Vladikavkazis oli palju erusõjaväelasi- ja võtsid kõiki,kes olid teeninud valges armees või kelle juures leidsid autasuks antud relva või ohvitserivormis poegade pildi. Kinni peeti justkui selgitamiseks ning lasti hospidali kalmistu taga maisipõldude juures maha.“
1919. aastal kogus Kutepovi Esimese Vabatahtliku Korpuse luure hulgaliselt andmeid sellest, et ajuti keeldusid venelastest punaarmeelsed hõivatud külades täitmast timukate funktsiooni. Ei aidanud isegi see, et timukaid ohtralt joodeti ja võimaldati omastada mahalastute riideid. „Hodja-hodjad“ aga seevastu lasid ilma mingite eriliste üleelamisteta maha, raiusid käsi ja jalgu, torkasid välja silmi ja riputasid üles rasedaid.
Muideks, tuntud romaanis „Kuidas karastus teras“ näitas Aleksei Ostrovski, et hiinlased andsid suure panuse Ukraina vabastamisse ukrainlastest: „...Teed mööda Edelavaksali poole jooksid petljuuralased. Nende taganemist kattis soomusauto. Linna viiv tee oli tühi. Korraga kargas teele punaarmeelane. Ta viskus maha ja tulistas piki teed. Tema järel teine, kolmas…Serjoža näeb neid- kummarduvad ja tulistavad käigult. Varjumata jookseb päevitunud, põlevate silmadega alussärgis ja kuulipildujalintidesse mässitud hiinlane, granaadid mõlemas käes…Rõõm haaras Serjožat. Ta sööstis teele ja karjus järelejäänud jõuga: „Tere tulemast, seltsimees!“ Ootamatusest oleks hiinlane ta pea-aegu jalust löönud. Ta tahtis Serjožale kallale viskuda, kuid nooruki vaimustunud väljanägemine peatas ta. „Kuhu Petljura jooksis?“ karjus talle lämbudes hiinlane...“
LI-Su-Ljang
Peagi moodustati Punaarmee juures erilised hiina salgad. Nii näiteks formeeriti Kiievi kubermangutšekaa Eripataljoni juurde „Hiina salk“ punakomissari Li-Sju-Ljani (Li- Šu-An) juhtimise all. Suurt rolli punaste hiina salkade loomise juures mängisid bolševikele ustavad Venemaa Sotsiaal-Demokraatliku (bolševike) Töölispartei liikmed San Fujan(Сан Фуян) ja Šen Tšen Ho.( Шен Ченхо). Viimane sai isegi mandaadi nõukogude valitsuselt ning määrati kogu Nõukogude Venemaa territooriumil hiina salkade moodustamise erikomissariks. San Fujan lõi terve rea punaseid hiina salku Ukrainas, Šen- Tšenho mängis suurt rolli hiina internatsionaalsete salkade moodustamises Moskvas, Petrogradis, Luganskis, Harkovis, permis Kaasanis ja veel paljudes kohtades.
Kõige verisemaks migrantide bandeks sai aga Terski Vabariigi Erakorralise Komitee Esimene Üksik Hiina Salk, mida käsutas Pau-Ti-San.
VTšK-s olid migrandid kõrgetel ametipostidel.
See sõjaväeformeering kogus „kuulsust“ Astrahani ülestõusu mahasurumisel 1919. aasta 10. märtsil. Isegi punase terrori foonil tõusis „Astrahani mahalaskmine“ esile oma mõõtmatu julmuse ja meeletusega. Kõik algas sellest, et hiinlased piirasid ümber rahuliku miitingu tehase pääsla juures. Pärast tööliste keeldumist laiali minna andsid hiinlased kogupaugu vintpüssidest, seejärel lasid käiku kuulipildujad ja käsigranaadid. Hukkus kümneid töölisi, kuid nagu hiljem selgus, kogus arveteõiendamine alles pöördeid...
Kogu päeva jahtisid hiinlased meesterahvaid. Areteeritud lasti algul lihtsalt maha, pärast aga hakati neid padrunite säästmiseks uputama. Pealtnägijad meenutasid, kuidas kinnipeetutel seoti käed-jalad kinni ja visati otse laevadelt ja pargastelt Volgasse. Üks töölistest, kes jäi trümmis masina juures märkamata ning kel õnnestus eluga pääseda, jutustas hiljem, et aurulaevalt „Gogol“ visati ühe ööga vette ligi 180 inimest. Linnas aga oli erakorralistes komandantuurides niipalju mahalastuid, et öö jooksul jõuti vaevu laipu kalmistule ära vedada, kus neid „tüüfusehaigete“ sildi all hunnikutesse laoti.
15. märtsiks oli vaevalt et võimalik leida kasvõi üht maja, kus poleks nutetud taga isa, venda või meest. Paljudes majades kadus mitu inimest. „Võim otsustas ilmselt Astrahani töölistele kätte maksta kõigi streikide eest nii Tuulas, Brjanskis kui ka Petrogradis, mis lainena 1919. aasta märtsis üle riigi veeresid“ kirjutasid „valged“ ajalehed. Astrahan kujutas noil päevil jubedat pilti. Tänavad olid inimtühjad. Majades voolasid pisarad. Aedadel, vitriinidel ja riigiasutuste akendel olid määrused, määrused ja veelkord määrused mahalaskmistest. 14-ndal kleebiti aedadele kuulutused töölistele kohustusega tööle ilmuda koos ähvardusega toidukaartide äravõtmise ja aresti kohta. Kuid tehastesse ilmusid vaid komissarid. Kaartide äravõtmine ei hirmutanud mitte kedagi- nende alusel ei antud jubaa mmu midagi välja, aresti polnud aga nii ehk naa võimalik vältida. Ja ka töölisi oli Astrahani vähe järele jäänud.
Peale Kodusõja lõppu kadusid hiina palgasõdurid suurelt pildilt ning suurem osa neist hakkas kogunema Moskvasse, kus moodustasid märkimisväärse hiina kogukonna. (1926-nda aasta rahvaloenduse tulemusena oli Venemaal üle 100 000 hiinlase).
Isegi madrused, need paadunud huligaanid ja röövlid, kohkusid risti ees tagasi. Kui komissarid kutsusid kohale hiinlased, lasid need silma pilgutamata vaimuliku maha
Vabatahtliku armee plakat.
Algselt paiknes Moskva „China-town“ nüüdse „Baumanskaja“ metroojaama kandis. Seal, Engelsi tänaval, töötas ühingu „Hiina taassünd“ kontor, veidi eemal asus hiina võõrastemaja, mille juures töötas restoran. Olid siin ka letid hiina kaupadega- vürtside, riietuse ja muu pudi-padiga. Kõik ümbruskonna majad olid asustatud hiina diasporaa liikmetega. Muideks, mõned neist eelistasid asuda keskusele ligemale- paljud tšekaa timukad siirdusid Kominternis juhtivatele kohtadele. Hakati etta valmistama revolutsiooni maailmamastaabis. Muideks õppis näiteks Moskvas Tšan-Kai-Ši(Чан Кайши) poeg Tsjan Tsin-Go(Цзян Цзинго) vene nimega Nikolai Jelizarov, kes hiljem sai Taiwani presidendiks ning hilisem Hiina pikaajaline liider Deng Xiaoping vene nimega Drozdov.
Seevastu karistussalkade lihtliikmed kvalifitseerusid ümber pesunaisteks- noil aastail võis Moskvas pea igas kvartalis leida vähemalt ühe sellise.
Nii näiteks töötas Skaternõi põiktänavas pesumaja „Šhangaiskaja“, Pokrovkal ja Meštšankal avati „Nankingi pesumaja“, Petšatnikovi põiktänavas võttis pesu vastu „Jan Li Tšin“. Töötasid sellistes pesumajades vaid meesterahvad, hiinlannad aga müüsid tänavatel mänguasju, paberlehvikuid ja kõristeid. Sergei Golitsõn oma „Pääsenu märkmetes“( Записках уцелевшего) kirjutab:
„…Peale juutide sõitis Moskvasse kokku ka palju hiinlasi. Nad mitte ainult ei näidanud turul õuntega mustkunsti, vaid pidasid kogu Moskvas pesumaju ja kauplesid pudi-padiga neilsamadel turgudel ja Kitaigorodi müüri lähedal asuva Esmatrükkali ausamba jalamil. Seal seisid nad ridades omatehtud nööpide, kammide, rihmade ja kellarihmakeste ning muu peenkaubaga.“
Muideks, kogu see rahuarmastav tegevus- mustkunst rahvale, kauplemine ja pesundus- oli tihti vaid kattevarjuks muu, märksa tulusama tegevuse jaoks. Moskva hiinlased kauplesid algul salakaubana sisse veetud riisipiiritusega, mille vahetasid hiljem välja kokaiin, oopium ja morfium.
„China-towni“ iga Moskvas jäi aga lühikeseks. Sergei Golitsõn kirjutas:
„Hiina kindtal Zhang Zuolin võttis ilma erilise tseremoonitsemiseta meilt Ida-Hiina raudtee (КВЖД), mis oli ehitatud tsaaririigi rahadega ning kulges Mandžuuria territooriumil. Solvumise neelasime alla, kuid vastutasuks panime istuma kõik hiinlased nii Moskvas kui kogu riigis.“
Ka Pau Ti San, „Astrahani mahalaskmise“ organisaator, sai teenete kohaselt. Peale sõda töötas ta tõlgina Kiievi Komandöride Ühendatud Kooli juures ja elas Moskvas. 1925-nda aasta 19 aprillil ta arreteeriti ning 26-nda aasta 19-ndal aprillil mõistis OGPU Kolleegium ta mahalaskmisele süüdistusega kontrrevolutsioonilises terroristlikus tegevuses. Samasugune saatus tabas ka teisi revolutsioonilisi hiinlasi.
Lihtsad hiina internatsionalistid saadeti aga Hiinasse „revolutsiooni importima“- abiks Hiina Punaarmee loomisel ja võitlema rahvusvahelise imperialismiga Aasias. Nii lõid kommunistid ühe hoobiga kaks kärbest- vabanesid tarbetuks ja isegi ohtlikuks muutunud liitlastest ning „osutasid abi“ sõltumatuse eest võitlevale Hiinale. Ning kolmekümnendate lõpuks ei jäänud hiina diasporaast järele midagi, peale kulunud lehvikute ja mälestuse sellest, et vaid toidetud ja terve ühiskond on suuteline „alla neelama“ tohutu hulga migrante. Probleemse majandusolukorraga ja sotsiaalsete pingetega koormatud ühiskonnaga riigis muutuvad migrandid kellamehanismiga pommiks, mis varem või hiljem lõhkeb, hävitades nii migrandid kui ka inimesed, kes neile varjualust andnud
Selle ajalootunni mõistmine on juba Venemaa kord kallist hinda maksnud.
http://from-ua.com/kio/052fafc0f44c3.html
Antibolševistlikud plakatid. Pöörake tähelepanu allolevatele hiinlaste figuuridele
Minu arust küll siiski viitamine, et Wiki artikkel ei pruugi olla tõe viimane instants.
