Hinnavahe tundub esmapilgul meeletu. Kuid nagu öeldakse : kõige tähtsamad asjad on nähtamatud.
D 30 laskekaugus on 15 kilomeetrit, maksimaalne 20.
Phz2000 on laskekaugus 40 kilomeetrit, maksimaalne 60.
D 30 laskekiirus on kaks korda väiksem
Phz 2000 omab MRSI võimekust
Kõige olulisema jätsid kas kogemata või nimme ütlemata - Pzh-2000 pataljoni eest saadavate järelveetavate
avalilability on mõõtmatult suurem. Seda ärme hakka siin arutama, kuidas üheainsa relvaga brigaadile suurtükitule ettevalmistust tehakse, saavutamaks järelveetavate pataljoni tulega sama efekti, on ikkagi vaja pataljoni, sest tagatud peab olema pidev tuletoetus ja relvade roteerumine. 2000 kiirem tule avamise edumaa on drastiliselt vähendatav lihtsate meetmetega nagu üks jaosuurune seltskond kahe G-mersuga, kes liigub relvadest 10 min eespool ja mõõdistab ja märgib ära vahetuspositsioonid, niiet kui relvad saabuvad, jääb nende püsti keeramise vaev. Seega arvan, et järelveetavatega on ka täiesti edukalt sõdida võimalik, mõistagi ei ole need 1:1 võrreldavad 2000-ga, kuid nende eur/kill suhe on märksa parem kui 2000-l.
Pealegi, miks me klammerdume sellesse D-30'sse, mida ma kasutasin illustreeriva näitena, kui saadaval on ka teisi odavaid, NSVL päritolu relvi, mille laskekaugus ja purustusjõud on märksa paremad kui D-30-l?
kõige tähtsamad asjad on nähtamatud
40-80 km laskekauguse realiseerimine eeldab meil ka põhimõtteliselt uut raadiosidesüsteemi, sest Harris Falcon II 5W võimsusega 60 km tagant tuld naljalt ei telli, väikeüksuste raadiote puhul tundub, et tuleb minna satelliitsidele juba (vastava ulatusega raadio on seljas tassimiseks liiga suur ning asub tavaliselt sõiduki peal juba). Tänaste haubitsatega on see veel hammustatav probleem (tulejuhi ja vastuvõtja vahemaa väike). Kui meie struktuure vaatad, siis on neid vaja väga palju, arvestatavad summad jällegi.
40-80 km laskekaugus tundub paberil imetore, kuid kuidas lahendada põhimõtteline realiseerimise probleem - sihtmärgi asukoha määramine kohas, mis asub juba maakera kumeruse taga? Vajalike näitajatega UAV-sid meil pole, trajektooriradarite kasutamine sellisel kaugusel vastase patareide vastu on küsitav (kaugused 30-50 km) (ja ega neid radareid 2000-l küljes kah poleks), raadiosidest oli juttu. Eriti kasutu oleks see rahakulutus siis, kui muu tehnika puudumisel ollakse sunnitud tulistama 25 km taha, sest kaugemal ei tea keegi kurat, millele seal pihta antakse.
Suurtel kaugusel võib kergesti mängu tulla rusikareegel, et lahendus sihtmärgi asukoha määramiseks maksab rohkem kui relvad selle tulistamiseks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.