Militaarvõhikuna arvan täpselt sama.Kapten Trumm kirjutas:Kui on kiiresti vaja, siis tuleb tuua lihtsat, tänapäevast, suure purustusjõuga relvastust - näiteks tankitõrjeraketid Javelin ja ÕT raketid Stinger USA armee ladudest.
Nende õpe käib kiiresti ja juba paari nädalaga võib näha tulemusi. Näiteks Javelinidega on võimalik edukalt tulistada ka vastase elavjõudu suurelt kauguselt (Afganistanis on kasutatud snaiprite, KP-de jne vastu). Teiseks hädapäraseid asju - padruneid, käsigranaate, miine, lõhkeainet, käsiraadiojaamu jne.
Kõige selle kama selgeks õpetamine käib suhteliselt kiiresti (erinevalt pataljoni manöövritest brigaadi raamistikus).
Fekaal ventikas olukorras peab see ostetav manna olema seljas kantav või maksimum kahe mehega tassitav.
Tore oleks, kui see stuff oleks Eestis eelpositsioneeritud nagu moodne öelda on. Koos kokkuleppega, et jama korral võime ise võtta, ainult pärast maksame arved.
USA varustuslaevas olevate Abramsitega ei suuda me midagi tarka peale hakata, aga kergem staff oleks abiks.
Lihtsalt rahapumpamisega, mõtlemata täpsemalt kuhu ja milleks, ei saavuta muud, kui järjekordsed rahapõletamisfopaad ja reaalne kaitsevõimekus jääb endiselt küsitavaks. Mulle tundub täiesti arusaamatu mõte ehitada suurte armeede eeskujul omale üks suurarmee minimudel ja üritada sellega suurarmee vastu end kaitsta - see ei ole jätkusuutlik ega loogiline. Nii nagu looduses, on igal liigil julgeolekumure ja omad lahendused selle tagamiseks, nii tuleks ka riigi puhul vähemalt üritada mõelda väljaspool kasti. See, kui loomade kuningas on lõvi, siis on meil sipelgana küsitav, kas laka kasvatamine ja möirge harjutamine, küünte teritamine ja igal võimalikul juhul territooriumi märgistamiseks vaenlasele varbale sirtsutamine meid ikka hundi eest päriselt kaitseb. Ja kas lõvi, kellega meil tegelikult midagi ühist ei ole ikka tuleb sipelga eest hundikarjaga oma elu ohtu pannes rinda pistma. See, et nõgesel, sipelgal, lõvil, elevandil on julgeolekumure, ei tähenda, et nende omavaheline deklaratiivne liit selle mure jagamiseks oleks toimiv ja tõsiseltvõetav. NATO-st ei tahaks pikemalt, arvan endiselt, NATO on viga, parimal juhul vihmvari mida päikselise päevaga uhkelt demonstreeritakse aga kui (tina)vihma hakkab kallama, siis me seda vihmavarju loodetud kujul ei näe - lühidalt, oma julgeolekut ei saa kellelegi teisele delegeerida, lõppeks, kui asjad on väga halvad, võitleb igaüks oma elu eest ise. See on looduses nii, see ajaloos nii olnud, riikidel on huvid, huvid muutuvad, liidud muutuvad - millegi muu ettekujutamine võib toimida ainult teatud piirini ja teatud tingimustel, mis meie jaoks tähendab, kui piirid ette tulevad või tingimused muutuvad oleme jälle palja persega, kuritarvitatud, reedetud ja tihume nutta ning ei jõua ära imestada, miks kõik meie suhtes nii reeturlikult käituvad.
Kõigepealt tuleks kaardistada olud, milledes meil oma kaitsestrateegiat tuleb üles ehitada ja sellest lähtuvalt leida parimad ja jõukohased lahendused. Mis on tõsiasjad millest tuleb lähtuda:
1. Eesti väike, vastane suur - 100x suurem, igas mõttes
a) Eesti on territoriaalselt väike, meil ei ole kuskile taganeda. Vastane võib taganeda aastaid ja terveid linnu
ja tehaseid tagalasse kolida. Meie mobilisatsioon võib ebaõnnestuda jne.
b) Meie relvastus on piiratud. Vastase relvastus ulatub sõdima kogu meie territooriumil ka meie pinnale
astumata.
2. Eesti on pigem vaene, kui rikas. Ja see seab paratamatult piirid klassikaliselt kõrgtasemel klassikaliselt relvastuda.
3. Eesti demograafiline olukord ei ole meie kasuks, me väheneme ja vananeme, isegi reservaremee vanusepiiri tõstes saavad meie kaotused profisuurarmee vastu olema suured - meie reservarmee peab sõdima vastase eliitväeosadega. On olnud ka juttu, et Venemaa plaanib tulevikus aina enam üle minna elukutselisele armeemudelile. Nii, et meie digilaiku riietatud tsivilisti vastas ei tarvitse olla samasugune ehmatanud vene poiss, vaid professionaal, kes teab mida teeb ja teeb seda hästi.
Need on tõsiasjad mida me muuta ei saa või mille muutmine ei ole tõenäoline ja sellest lähtuvalt tuleks mõelda parim kaitse. Nagu kõrbesõdade kogemus näitab, siis ka mailma sõjaline superjõud võib sõdadest väljuda ilma võiduta, ja seda kõike vastase vastu kellel puuduvad kallid sateliitsüsteemid, raketid, droonid, arvukad soomusbrigaadid, väljaõpe - sisuliselt kõrbesõja vastane ei tohiks sõjaliselt olla mitte midagi. Kui Taliban jäänuks näpp suus mõtlema, kuidas suurendada rahastamist, et osta mõnikümmend tanki, arendamaks välja soomusmanöövervõimekus Afganistani kaitseks, olnuks Taliban tänaseks juba ammu unustatud
Ka Eesti oludes oleks meil tark arvestada, et me ei suuda konventsionaalselt kaitsta end õhust, merelt, me ei suuda pidada tõsisemat raketiväge - see kõik tähendab, et meie brigaadikesed ei saa oma potentsiaali klassikalisel viisil rakendada. Praktikas tähendab see seda, et meie brigaadid, kui mõõdetavad sihtmärgid purustatakse, kui mitte kohe siis õige pea, ja metsadesse jäävad riismed, või brigaadide suurimaks ülesandeks jääb enesekaitse ja peiduspüsimine, mis samuti saab ühel hetkel otsa.
Aga kui meie vaenlasele vastaseks on laiapõhjaline sissiväljaõpe, tuhandete võimekate TT, ÕT, miinide, snaiprirelvastusega - võtab see ka Venemaa staabid kukalt kratima, kus ollakse sunnitud päevast-päeva kuulama aruandeid kaotustest, mis ei kao, ja vastastest keda ei näe ja keda ei suudeta hävitada.
