Svejk kirjutas:Venemaa on strateegilises tupikus, ja tõmbleb agoonias.
Toitu veab sisse. Euroopast, Ukrainast.
Naftat, gaasi veab välja. Ukraina kaudu, Euroopasse.
Oma toiduainetetööstust pole jalule saand pärastholodomoori.(pärast kollektiviseerimist Ukrainas)
Hiina pole sõber, vaid kirvest ihuv salakaval vaenlane selja taga.
India on lihtsalt keegi kusagil.
See, mis praegu toimub, on forsseeritud Vene impeeriumi lagunemine, aga sellest saavad aru vähesed...
+++
Mulle teeb sellel suurel taustal eriti nalja, millise mängleva kergusega paar siinset "foorumistrateegi" kohe-kohe toimuvat putleri võidukat blitzkrieg-i läbi Tšernihivi õkva Kiievi peale on kirjeldanud
No minge võtke tabletti - ja lugege vähem neid viimasel ajal kole moodsaks saanud manöövrisõja käsiraamatuid
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Konflikti areng on praegu mõneti peatunud, kuid väed on ikka piiri taga. Minu arvates taotleb Venemaa oma tegevusega seda, et Lääs astuks temaga läbirääkimistesse Ukraina saatuse suhtes. Vastasel korral vallutab Venemaa Ukraina ning ähvardab tungida kallale Läänele endale Balti riikide, Moldova või mõne muu nõrga punkti kaudu. Kuid kui Lääs selliste läbirääkimistega nõustub, siis on olemas pretsedent, mille alusel saab Venemaa nõuda samasuguseid läbirääkimisi endise Nõukogude Liidu alade ja seejärel endise idabloki maade suhtes. Venemaal on käsitlus, et suured riigid võivad otsustada väikeste riikide saatust üle nende pea. Teise maailmasõja aegadel oli selline lähenemine Läänele vastuvõetav, näiteks mõjusfääride jagamine 1939 Saksamaa ja 1945 võitjariikide puhul. Kuid pärast koloniaalimpeeriumide lagunemist 1960. aastatel on Läänes valdavaks saanud hoiak, et igal riigil on õigus ise otsustada, millise tee ta valib. Sisuliselt püüab Venemaa praegu ajalugu tagasi pöörata.
See kriis sunnib asjaosalisi mõtlema läbi mõne ebamugavad küsimused, mida siiani on pidevalt edasi lükatud. Näiteks Lääs peab ära otsustama, kas Balti riigid on NATO või ei ole. Viimatiste avalduste ja kokkulepete valguses tundub, et otsus kaldub selle poole, et ikkagi on. Ukraina peab otsustama, kas ta on ida või lääs. Kuigi asjad pole veel üheselt selged, paistab siingi otsus kalduvat pigem lääne kasuks. Mida kauem praegune konflikt paigal seisab, seda rohkem jääb kõigele aega olukord läbi mõtelda ja endas selgusele jõuda. Kui Putin otsustavaid samme ei astu (ükskõik, kas olukorra teravdamise või leevendamise suunas), siis näib kogu asi suunduvat sellise lõpplahenduse poole, et Venemaa võttis Krimmi, aga kaotas Ukraina. Kui nii, siis targaks teoks seda avantüüri just nimetada ei saa.
Venemaa häda on see, et ta riikidega suhtlemiselt pidevalt alahindab rahva arvamust. Venemaa ise on ajalooliselt patriarhaalne ühiskond, kus võimusuhted on selgelt paigas. Venelaste arvates peab riigijuht olema isake, kelle ülesanne on oma rahvast suunata ja taltsutada - nagu Venemaal Putin, Kasahstanis Nazarbajev, Valgevenes Lukašenko, Aserbaidžaanis Alijev, Tšetšeenias Kadõrov jne. Seevastu läänes on riigijuht pigem mänedžer, kelle ülesandeks on kokku klapitada ühiskonnas olemasolevad erinevad arvamused, või lihtsalt esindusisik. Siinkohal on huvitav vaadata meie internetikommentaariumides levivaid, ilmselt Vene taustaga tegelastelt pärinevaid kommentaare, kus valimatult sõimatakse president Ilvest. Tegelikult puudub selles ju igasugune loogika, sest meil pole presidendil praktiliselt mingit reaalset võimu. Ilmselt kujutatakse ette, et Ilves on Eestis samasugune isake nagu Putin Venemaal. See näitab, et need kommentaatorid ei saa meie ühiskonnakorraldusest mitte midagi aru. Isegi peaminister ei ole meil isake, vaid ta peab aru andma parlamendi ees. Parlamentaarse riigikorraldusega riiki on raskem šantažeerida, sest ühe inimese asemel tuleb ära osta palju parlamendiliikmeid. Isegi väikese riigi puhul võib see panna üritaja mõtlema, kas maksab sellele ressursse kulutada.
Rahva arvamuse ignoreerimine ja püüd ajada asju ainult isakestega on viinud olukorrani, kus ÜRO hääletusel toetas Venemaad kogu endise Nõukogude Liidu ja idabloki riikidest ainult kaks: Valgevene ja Armeenia ning ka viimane suuresti konjunktuursetel kaalutlustel. Praegune Ukraina juhtum on selles suhtes üsna õpetlik. Venemeelse Janukovitši saamist presidendiks 2010 tervitas Venemaa rõõmuga, aga mida edasi, seda rohkem hakkas Janukovitš kalduma hoopis Euroopa poole, kavatsedes lõpuks alla kirjutada isegi Euroopa assotsiatsioonilepingule. Putin pidi kurja vaeva nägema, et see mõte tema peast tõrjuda. Janukovitš sõltus oma tegevuses oligarhidest, kes on Ukrainas pigem Euroopa-meelsed - sest nad ei taha, et nende vara Venemaal konfiskeeritakse ja neid endid võib-olla isegi vangi pannakse juhul, kui Venemaa peaks otsustama Ukraina juhti endale sobivas suunas mõjutama hakata. Parem ajada äri Euroopas, kus on stabiilsus ja reeglid kehtivad. Venemaa silmis oli Janukovitš saamatu, sest ei suutnud rahvast endale allutada, aga on näha, et ühiskonnas, kus on vähegi rohkem vabadust, allutab hoopis rahvas juhi. Demokraatliku süsteemiga riike ei olegi Venemaal võimalik endale haarata sel teel, et organiseerib sinna juhiks venemeelse inimese. Kui juhi tegevus läheb vastuollu rahva enamiku arvamusega, siis see juht pikalt ei püsi.
Putin helistas ise Obamale arutamaks Ukraina kriisi diplomaatilist lahendust.
Obama soovitas ettepanekud kirjalikult esitada
Paistab, et suusõnalist juttu enam ei usuta, samas mis vahet, pole ju viimasel ajal Venemaa ka kirjalikest lepinguist kinni pidanud.
Kas on see Putini maskirovka enne rünnakule asumist või on tõepoolest tekkinud mure võimalike järgnevate sanktsioonide ees. Millegi pärast ei usu, et ta heast südamest tahab kriisi diplomaatiliselt lahendada
Prantslased toovad paremini välja kogu selle diplomaatilise kardinatetaguse mängu,samuti juriidilised nüansid (nt. kohusetäitja lisandumine Ukraina uute ametiisikute tiitlisse), millele ma nädala alguses viitasin.
Selgub, et USA Kerry on andnud omapoolse plaani, mida arutatakse. Millist plaani?
Lisame siia Hiina nädalate tagune reguleerimisplaani jne.
Mind teeb see väga murelikuks. http://www.france24.com/en/20140329-put ... ne-crisis/
... Putin called to discuss a US proposal put forward by US Secretary of State John Kerry to Russian Foreign Minister Sergei Lavrov earlier this week.
* Beduiinile räägiti, et on koht, kus on niisama palju vett nagu on kõrbes liiva. Ta pidas kõnelejat valetajaks ... ta polnud kunagi merd näinud.
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi
Ei tea, et mingeid salakohtumisi oleks toimunud, seisukohad on endised - Kerry - rahvusvahelised vaatlejad Krimmi, kes valvaksid seal, et venekeelseid ei kiusataks (naerukoht, aga eks me siis valva, kui tädi kardab hiiri), kõnelused Ukraina valitsusega. Lavrov - endine jura ekstremistidest Ukrainas, kes on kõiges süüdi. Sama jura ajas Putin nüüd ka Obamale, seda refereerivad vene allikad. Eks sellepeale kästigi tal see jura ka kirjalikult esitada, kaua sellist umbluud ikka kuulad.
Obama vastus on siiamaani sama,mis enne.Venemaa peab lõpetama sõjalised ähvardused Ukraina suhtes ning viima tagasi üksused sinna,kus nad asusid enne konflikti(see Vene viimane avaldus,et nad ei ähvarda on kena naerukoht-manipuleeritakse rahvusvaheliste vaatlejatega aastast 2011 ning Ukraina vaatlejatega,kes olevat käinud 18 märtsil.sellele ametlikku Ukraina kinnitust siiani pole leidnud).
Obama seisab kindlalt ka selle poolt,et toimuksid otseläbirääkimised Vene-Ukraina vahel.Sellest see Vene vingerdamine,otseläbirääkimistega tunnistaks nad uut võimu Kiievis.Kasutades vahendajat näitavad nad jutumärkides,et uus võim pole miski ja kõik otsustatakse suurriikide vahel.Kuigi see pole Ukrainaga üldse case.Ma arvan,et see on rohkem Vene siseseks tarbimiseks mõeldud käik.
Rassmussen andis eile intervjuu BBC-le.Küsiti,mis meetmed on NATO ette võtnud Ukraina kriisi valguses.
Rassmussen tuletas meelde lennuüksuste kiiret suurendamist,luurelennukeid aga samuti seda,et tuuakse Balti riikidesse täiendavad sõjaväeüksused.
Ma väga loodan, et Teil on paremad infoallikad ja parem poliitilise retoorika (Orwelli doublespeak) tõlkimis/tõlgendamise võime.
Samal ajal meie Rahvusringhääling teatab samas Obama - Putini tunniajalise telefonivestluse kajastuses, et "BBC märgib, et viimasel ajal on muutunud traditsiooniks Valge maja ja Kremli pressiteenistuse erineva sisuga teated presidentide telefonivestluste kohta."
EDIT: kustutasin quote, mu lootus kehtib laiemalt.
* Beduiinile räägiti, et on koht, kus on niisama palju vett nagu on kõrbes liiva. Ta pidas kõnelejat valetajaks ... ta polnud kunagi merd näinud.
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi
1. Venemaa tegi Krimmi puhtalt sellepärast, et Maidan ei toimuks Punasel väljakul.
Seda kardab diktaator kõige rohkem. Kui on ette sööta välisvaenlane, siis ei ole ka nii suurt sisemise käärimise ohtu.
2. 1994. aasta leping Ukraina, USA, Suurbritannia ja Venemaa vahel, millega Ukraina loobus olemast tuumariik ja teised osapooled pidid tagama tema suveräänsuse on Moskva tõlgenduses nö halli tsooni leping elik keegi ei pista oma nina Ukrainasse. Moskva tõlgenduses pistab lääs oma nina Ukrainasse euro- ja natointegratsiooniga. Venemaa jaoks oligi punane joon Ukraina läänepiir ja selle joone on maha aidanud tõmmata lääneriigid 1994. aasta lepinguga. Sama kehtib ka Moldova kohta ja tundub, et ka Gruusia kohta. Küll seal järgmine sõda tuleb natointegratsioon liiga soojaks läheb.
3. Et mitte anda eelist NATO-le ja EL-le siis on Putin ilmselt võtnud plaaniks halli tsooni integreerumiseks Venemaaga (Ukraina, Moldova, Valgevene, midagi Kaukaasiast..) Euraasia Liidu kaudu. Kas see õnnestub või variseb Venemaa ennem kokku on hoopiski küsimus.
Viimati muutis S-2, 29 Mär, 2014 16:36, muudetud 1 kord kokku.
virguja kirjutas:Ma väga loodan, et Teil on paremad infoallikad ja parem poliitilise retoorika (Orwelli doublespeak) tõlkimis/tõlgendamise võime.
Orwelli skeemiga sobitub samuti.
1. kui eesmärk on maailmavalitsuse loomine
2. kui maailma suurriike peaks juhtima sama seltsingu liikmed
3. siis aitab suur sõjaoht või piiratud sõda Euroopas muuta EL-i föderaalriigiks
4. järgmisena liita USA, Kanada ja EL suure Vene ohu vastu üheks riigiks
5. seejärel Venemaa rahunemine demokratiseerumine ja liitumine Põhja-Atlandi riigiga
6. Selle hiigelriigi konflikt Hiinaga...
Niimoodi järk-järgult saabki moodustada maailmariigi.
Selles BBC uudises on üks väga-väga huvitav fraas:
"President Obama underscored to President Putin that the United States continues to support a diplomatic path... with the aim of de-escalation of the crisis," the White House said in a statement.
"President Obama made clear that this remains possible only if Russia pulls back its troops and does not take any steps to further violate Ukraine's territorial integrity and sovereignty."
Lisaks diplomaatiale on võimalikud veel sanktsioonid ja sõda. Teisisõnu - tegu on selge ja ühemõttelise ähvardusega.
Ei lähe otseselt just Ukraina teemasse, aga antud lehe reklaamibänner rippus militaryphotos.net Sellist aktiivkampaaniat pole küll varem näinud. http://www.noncitizens.eu/
Kreml on otsustanud survet tugevdada Läänele,eks see ole arusaadav.Ukrainaga on asjad mitte paremini kulgenud,eks naaberriik otsib võimalusi kuidas tehinguid teha.Üks variant oleks Läänele pakkuda asjade rahunemist Baltikumis,Ukraina hõivamise aksepteerimise eest.Aga enne on vaja pinge üles ajada+Kreml teab nüüd kindlalt,et Nato üksuste paiknemine Baltikumis on tõsise kaalumise all.See aga tähendaks tulevikus suuri komplikatsioone,kui alustatakse järgmise militaar kampaaniaga.
Väike pepulaks Putinile,Ukraina ajutine riigipea kohtub hetkel Lukasenkoga.Valgevene isake proovib balanseerida noatera peal.Ühelt poolt silmade ees Janukovitsi saatus,teiselt poolt aga ei taha kaotada enda iseseisvust.
Selle sama glavnoe.ua peal uudis,et Ukraina lõpetab kõik sõjalise iseloomuga kaubandustarned Venemaale.Mida see reaalselt tähendaks?transpordilennukeid,lennukimootoreid?millist rasketehnikat?
Samas glavnoe.ua peal ka uudis,et Ukraina sõjatööstust proovitakse suunata muudele turgudele.Mida Eesti sealt saaks sellel juhul hankida?
