Kui neil pole katet õhust, siis nad on rohkem märklaudadeks. Pealegi neid olekski Ukraina helikopteritel hea maa sisse tampida, sest keegi ei saa öelda, et olid rahumeelsed elanikud. Kuigi vist ikkagi öeldakse..
Õhust maapealsete väiksemõõduliste märkide hävitamine on üks keerukamaid lahinguviise üldse, kuna ta sõltub paljude komponentide summast.
NSVL ajastu relvajõududel ei olnud just väga palju selleks sobivaid õhuründevahendid.
Esiteks lennumasinad ehk relvakandjad - kas on korras ja lennuvõimelised, mis tasemel on meeskonnad.
Teiseks relvastus, põhimassi moodustavad mittejuhitavad raketid - vähetõhusad ja ebatäpsed, kas juhitavad relvad (kaprisssed) on korras.
Kolmandaks - kuidas sihtmärki osutatakse, kuidas eristatakse omasid vastasest (triviaalsetel juhtudel värvitakse valged triibud masinatele peale).
Neljandaks - vastutegevus. Mi-24 tüüpi kopterite tegevuse keelamiseks võib piisata isegi Strela manpadside olemasolust (rääkimata Tunguskadest).
Viiendaks - nähtavus, maastik ja kellaaeg.
Armee (UKR), mis ei suuda kergelt soomustatud Tigr dziipe RPG-destki hävitada, ei saa tõenäoliselt hakkama õhust tankide ära nokkimisega, sest RPG-ga kedagi lasta on põhimõtteliselt jao tasemel operatsioon (üks laseb, ülejäänud katavad), õhust tankide ründamine lahinguväljal kipub olema juba brigaadi taseme teema.
Vaadates nende logisevat "territoritõrjeoperatsiooni" võiks soovitada loobumist sellistest pataljoni ja brigaadimängudest, jaotada seltskond roodu suurusteks võitlusgruppideks, igale ühele oma sektor ja vperjot. Kui on vaja tanke hävitada, siis tuleks kasutadagi jao, rühma ja roodu operatsioone ning relvi, see saab selles segadikus olema tõhusam. Tankikahureid, tankitõrjerakette, RPG-sid, miine.
Maa- ja lennuväe koostöö on seal selgelt üle võimete praegu.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.