Lennud, mida ei olnud.
«Vastavalt Nõukogude Liidu kosmoseuurimise programmile toimus kosmoselaeva «........», mida piloteeris meeskond koosseisus ......., start» - selliste pealkirjade all ilmusid enam kui kolmekümne aasta jooksul teated järjekordse piloteeritava kosmoselaeva stardist. 1961. aasta 12-ndast aprillist kuni 1992. aasta 12-nda aprillini viidi Nõukogude Liidus edukalt orbiidile 72 kosmoselaeva, mille pardal startis 73 kodumaist ja 18 võõrriigi kosmonauti.
Kahel korral ei jõudnud kosmoselaevad orbiidile. Esimesel korral juhtus see 1975. aasta viiendal aprillil. Kosmonaudid Vassili Grigorjevitš Lazarev ja Oleg Grigorjevitš Makarov startisid laeval „Sojuz“, mis peale orbiidilejõudmist oleks saanud nimetuse „Sojuz-18“. Kuid kanderaketi kolmanda astme avarii tõttu lend katkestati. Avariipäästesüsteemi (САС- система аварийного спасения) abil eraldus kosmoselaev kanderaketist ja sooritas ballistilisel trajektooril maandumise maapinnale.
1983-nda aasta 26-ndal septembril puhkes 48 sekundit enne starti kanderaketil koos sellele paigaldatud kosmoselaevaga „Sojuz“, mis eduka orbiidilejõudmise korral oleks saanud nimetuse „Sojuz-10T“, tulekahju. Mõni sekund enne raketi plahvatust rakendus kosmoselaeva päästesüsteem ja meeskond koosseisus Vladimir Georgjevitš Titov ning Gennadi Mihhailovitš Strekalov pääses.
Toona, 75-ndal ja 83-ndal aastal, eraldas skafandritesse pakitud ja kosmoselaeva juhtpultide taga istuvaid nüristavalt orbiidilesaatmist ootavaid kosmonaute kosmoselennust vaid loetud minutid. Kanderaketi avariid katkestasid nende tähelennu ja nende kosmos jäi alistamata
Pikka aega vaikiti need ebaõnnestumised Nõukogude Liidus ja seejärel Venemaal maha. Isegi kosmoselaevad, mis pidanuks kosmonaudid orbiidile toimetama, jäid nimetuiks ja nende nimed anti järgmistele, kosmosesse jõudnuile.
Kuidas ka polnud, tänasel päeval on neist mittetoimunuist lendudest teada nii mõndagi. Kuid siiani teavad vaid vähesed, et mittetoimunud startide kõrval olid piloteeritavate lendude ajaloos veel ka äramuudetud lennud. Mitte nii väga harva juhtus, et loodi raketid ja kosmoseaparaadid, tuhanded spetsialistid töötasid välja lendude programmi ja selle täitmiseks vajalikku aparatuuri, . Kosmonautide ettevalmistuskeskuses treenisid mõnikord aastate kaupa päevast päeva kosmonaudid. Kuid ettevalmistatud lennud ei jõudnud erinevatel põhjustel oma loogilise lõpuni. Tehnika, mis nende lendude tarvis loodi, samuti ka lendudeks treeninud meeskonnad osutusid mittevajalikeks.
Me ei näinud kunagi keskajakirjanduse esikülgedel ega kuulnud kosmoselavede startidest, kus oleksid osalenud kosmonaudid Ponomarjova, Solovjova, Kolodina, Voronova, Jazdovski, Lisun, ja paljud, paljud teised, me ei kuulnud nende reportaaže kosmilistelt orbiitidelt. Kiretu lugu arenes omasoodu, lennud, millisteks nad valmistusid, muudeti ära…
Kosmoselaevad „Voshod3“- „Voshod7“.
Pärast esimese kolmekohalise laeva „Voshod“ ja „Voshod-2“ algas 1965. aastal ettevalmistus järgmise laeva, „Voshod-3“ väljalaskmiseks. Teaduslike tööde programm planeeriti kestvusega 10-15 päeva. Osa teaduslikust aparatuurist, mis oli ette nähtud tööks kosmilise vaakumi tingimustes, paigutati spetsiaalsesse hermeetilisse laeva kabiini külge aretatud illuminaatori ja manipulaatoriga varustatud poolsfääri.
Mais formeeriti ja asusid treenima meeskonnad. Põhimeeskond- Boriss Valentinovitš Volõnov komandörina ja ja Georgi Petrovitš Katõs- NSVL TA Automaatika ja Telemehaanika Instituudi teaduslik kaastööline. Dubleeriv meeskond- komandör Georgi Timofejevitš Beregovoi ja Lev Stepanovitš Demin. Reservmeeskond Vladimir Aleksandrovitš Šatalov ja Juri Petrovitš Artjuhin.
G. Katõs
Sergei Korolev planeeris „Voshod-3“ starti 1965. aasta novembris. Kuid aasta lõpus täheldati laeva ja stardi ettevalmistuses mõningat mahajäämust. Aeglaselt saabus ka teaduslik aparatuur, mis oli ette nähtud „Voshod-3“ paigaldamiseks.
1966-nda aasta 14. jaanuaril suri ootamatult operatsioonilaual Sergei Pavlovitš Korolev. Kohe vahetult peale tema surma muudeti Voshod-3 teaduslik programm ära, meeskonnad aga formeeriti ümber. Vastu võeti otsus, et lend toimub 1966. aasta teises kvartalis sõjalise programmi raames ja kestab kuni kakskümmend päeva. Põhimeeskonna koosseisu lülitati Volõnov ja Šonin, dubleerivasse Beregovoi ja Šatalov. Uued meeskonnad asusid viivitamatult lennueelsetele treeningutele.
Peale Korolevi surma asus ОКБ-1 juhtima Vassili Pavlovitš Mišin. Kelle arvamusel kosmoselaev „Voshod“, mis oli loodud esimese kosmoselaeva „Vostok“ baasil, oli moraalselt vananenud ja ei vastanud piloteeritavale kosmonautikale esitatavatele nõuetele. Sestap taotles Mišin peagi riigi sõjatööstuskompleksi juhtkonnalt loa kosmoselaevade „Vostok“ tootmise lõpetamiseks ning selle programmi sulgemiseks uue universaalse kosmoselaeva „Sojuz“ kiirema loomise kasuks. „Voshodi“ programmi sulgemise hetkeks olid ОКБ-1 peale „Voshod-3“ valminud veel mõned selle seeria kosmoselaevade korpused.
„Voshodi“ stardini jäi veel kuu-kaks, kuid orbiidile seda ei viidudki. Lennuks valmistunud meeskonnad saadeti laiali, kosmonaudid suunati teistele programmidele. Seoses programmi „Voshod“ lõpetamisega muudeti ära ka teised selle programmiga planeeritud lennud. 1965. aasta lõpul olemas olnud plaani järgi kavatseti kokku üles lasta seitse „Voshod“ tüüpi laeva.
1966-nda aasta lõppu- 1967 aasta algusesse planeeriti naisekipaažiga „Voshod-4“ starti, mille käigus oli ette nähtud esmakordne naiskosmonaudi väljumine avakosmosesse. 1965. aastal algas meeskonna ettevalmistus selleks lennuks. Plaaniti, et põhimeeskonda kuuluvad Valentina Leonidovna Ponomareva ja Irina Bajanovna Solovjova. Nende dublantideks pidid olema Žanna Dimitrjevna Sergeitšik(Jerkina) ja Tatjana Dimitrjevna Pitshelauri(Kuznetsova). Irina Solovjova pidi sooritama väljumise avakosmosesse. Kui see lend toimunuks, olnuks Irina olnud esimene naine, kes kosmilisse tühjusesse astub. Meie päevini pole ei Venemaal, ei USAs toimunud puhtalt naisekipaaži kosmoselendu.
V. Ponomarjova, I. Solovjova
T. Pitselahuri, Ž. Sergeitšik(Jerkina)
1967. aastal pidi välja lastama meditsiiniprogrammiga kosmoselaev „Voshod-5“ lennukestvusega viis päeva. Meeskondi selle lennu jaoks ei olnud formeeritud, kuid eeldati, et meeskonnad koosnevad laeva komandörist- õhujõudude ohvitserist- ja arstist- Meditsiini-bioloogiaprobleemide Instituudis esindajast
Lennul planeeriti biomeditsiinilisi eksperimente inimestega, samuti pidi arst-kosmonaut läbi viima kirurgilise operatsiooni katseloomana kaasavõetud küüliku kallal.
Selle programmi kohaselt toimuvale lennule algas 1965. aasta suvel instituudi töötajate hulgas meditsiiniline valik. Selle tulemusena moodustati grupp tohtreid, kuhu kuulusid Jevgeni Aleksandrovitš Ilijn, Aleksander Aleksejevitš Kiseljov, Sergei Olegovitš Nikolajev ja Juri Aleksandrovitš Senkevitš, hilisem tuntud reisimees ja saatesarja „Filmimatkade klubi“ saatejuht, kes eestlastele peaks eeskätt olema tuttav oma osalusega Thor Heyerdahli papüüruslaevade Ra ja Ra II ekspeditsioonides.
A. Kiseljov(vasakul) ja B. Jegorov
J. Senkevitš
J. Ilijn
Grupp asus treenima ja teaduslik-meditsiinilist programmi välja töötama, õppused toimusid ka kosmoselaeva „Voshod“ maketil, mis selleks ajaks instituuti paigutati.
1966-nda aasta algul suunati grupp meditsiinilistele uuringutele sõjalennuväe teadusliku uurimise keskhospitali. Selle tulemusena lubati peale uuringuid edasisele ettevalmistusele Ilijn, Kiseljov ja Senkevitš. Kõigi kolme jaoks valmistati masinaehitustehases „Zvezda“ lamamisistmed kosmoselaeva ja õmmeldi lennukostüümid. Varsti võis järgneda väljakutse lendude ettevalmistuskeskusesse, millele oleks järgnenud ettevalmistus lendudeks juba meeskondade koosseisus.
1966. aasta 22. veebruaril lasti „Voshod-„5 lennu ettevalmistuse raames üles piloodita laev „Voshod“, mis sai peale orbiidile jõudmist nimeks „Kosmos-110“. Selle pardal asusid koerad Veterok ja Ugoljok. Sooritanud 22-päevase lennu, naases laev 16. märtsil tagasi Maale.
Peagi peale „Kosmos-110“ lendu lõpetati vastavalt otsusele programmi „Voshod“ lõpetamise kohta arstide ettevalmistamine ja grupp saadeti laiali. Kõik kolm pöördusid tagasi oma tööle instituudis.
Järgmise kosmoselaeva, „Voshod-6“ lennu ajal, planeeriti katsetada kosmonaudi autonoomse liikumise süsteemi avakosmoses. Seline seade oli välja töötatud ja valmistatud tehases „Zvezda“ Gai Severini juhtimise all.
Järgmiseks planeeriti kosmosesse saata laev „Voshod-7“.
Kosmoselaev ja kanderaketi „Sojuz“ kolmas aste taheti omavahel ühendada 50-meetrise trossiga. Kolmanda astme ja laeva mootorite abil plaaniti masskeskme ümber tiirlemise abil viia läbi eksperiment kunstliku raskusjõu loomiseks. Projekt töötati välja Kuibõševi keskkonstrueerimisbüroo poolt, mis oli ЦКБЭМ filiaal nr. 1 Dimitri Kozlovi juhtimise all.
Programmi sulgemise ajal polnud laevade „Voshod-5, -6, -7“ meeskondi veel kindlaks määratud. Pealegi isegi kui programm oleks olnud täielikult realiseeritud, oleks laevade stardijärjekorras ja meeskondade koosseisus võinud täiesti vabalt toimuda muudatused. Kuid 1966 aasta algul muudeti kõik need lennud ära.
Kosmoselaeva „Sojuz-2“ äramuudetud lend…
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
