Lõpuks jõudsin niikaugele, et kriban kah mõne postingu valmis – suvel läks kuumus vahepeal nii ägedaks, et nullis selle vähesegi võimaluse/viitsimise puhkuse ajal asja edasi liigutada. Aga kui ilmad lõpuks inimlikumaks muutusid, hakkasin pisitasa nokitsema. Kuna alguses sai ette võetud korraga päris mitu masinat, siis nokkisin veidi kõige vanema kallal – Rodeni RollsRoyce 1920 aasta mudel – lõikasin kokkukleebitud kerel ja tornil kõik nublakad, mis pidid ilmselt mutreid-polte kujutama, maha:
Torni väliskontuur oli kujult kõike muud, kui ümmargune, nii et tuli teist pahtli ja liivapaberiga tüki aega järele aidata:
Torni lagi tundus reaalse masina piltidega võrreldas ikka kole paks:
Ei hakanud mastaapse paksuseni ajama – see oleks nii keskpärase kvaliteediga mudeli juures ilmselge ülejõu punnitamine tulnud, nii et võtsin poldid-mutrid ette ja liimisin neid päris palju külge, et võrdluseks mingit ettekujutust saada. Ja nii nagu tavaliselt ikka juhtub, siis ka seekord osutus valitud mõõt veidi suureks. Lisasin võrdluseks kõrvale veidi väiksemad ja oligi selge, et tuleb eelmised maha võtta ja otsast alustada:
Lõpuks sai selleks korraks ring peale ja enam-vähem niisuguses konditsioonis saabki torn olema, hiljem lisanduvad veel luuk katusele ja kuuliprits. Luugiga tekkis korra mõte, et ehk peaks sinna otsima mõne briti ohvitseri luugist välja kiikama..? Aga pilte vaadates on luugist välja vaatavatel tegelastel peas kas barett või siis pehme randiga vormimüts – ehk oskab keegi sellise figuuri suunas näpuga näidata?
No veidi sai siiski ka seda „õiget asja“ aetud ja uus vorm rataste valamiseks valmis tehtud. Ja siis hakkas kannatuste rada peale, kuni rattad said valatud nii teise Arsenal-Crossley masina jaoks, kui ka japside Vickers-Crossley tarvis, siis on värvimisega lihtsam: ei pea nii palju laike peale punnima – saab tüüpilise Šanghai konflikti masina teha. Ja kolmas komplekt sõbrale, tal sama japs karbis pastlaid ootamas.
Järgmise korrani.