Komsomol

[unn]

Kas keegi sai ka ilma komsomolita teenitud CCCP sõjaväes.Mina( unn)
sain ja veel Afganis.Pärast taheti küll anda ei tea mida.Aga nagu-
nahui nuzna.Isegi veteränist ütlesin-ei.

[Tux]

Koolis oli mind vägivalla ähvardusega sunnitud kommunistlikku noorsooühingusse astuma. See nägi välja nii, et kusagil kaheksanda klassi poole peal teatas klassijuhataja, kes ise oli muidugi partei liige, et vaadake, peaksite tõsiselt mõtlema oma tulevikule. Varsti seisab teil ees keskkooli astumise võimalus, aga selleks vajate te iseloomustust ja head käitumishinnet. Mina aga ei saa ju teiele lihtsalt niisama ilusate silmade eest head soovitust kirjutada. Et vaadake, teid on praegu viis paralleelklassi, aga keskkooli osas on ainult kaks klassi, s.t. kolm klassitäit peavad lahkuma. Isegi kui tahate TEMT-i või Polütehnikumi minna, siis ka seal vaadatakse iseloomustust ja käitumishinnet. Seega soovitan teil kõigil komsomoli astuda ja kuna kool taotleb ka Jaan Kreuksi nime (oli kord selline kommunist ja bandiit), siis on meil vaja olla selle nime väärilised ja need kes minu tahtmist mööda ei tee olgu valmis mingiks põllutöökooliks kuskil maal. Jutt lühike ja selge. Järgmisel päeval sai siis avaldus ära kirjutatud kuna edasiõppimise plaanid olid juba tehtud. Pean märkima, et enamik meist seda märki siiski vabatahtlikult ei kandnud.

Sõjaväkke minnes ma seda märki ega paberit kaasa ei võtnud ja ennast komsomolina väeosas ülesse ei andnud, kuid esimese aasta lõpul saabusid mai pühad ja pidulikul koosolekul kinosaalis tabas mind tõeline üllatus. Pioneerid lõpetasid oma etteaste, kus kiideti Leninit ja pataljoni ülem andis lühida ülevaate meie töövõitudest ja olukorrast sotsialistliku ülessehitustöö rindelt. Edasi anti sõna pataljoni komsorgile, kes tuli ja teatas, et tänane pidulik päev on tõeliselt sobiv autasustamaks oma tööeesrindlasi ja et kollektiivi poolt on tulnud ettepanek võtta vastu komsomoli uusi liikmeid. Siis luges ta umbes viis nime ette. Ma ei suutnud oma kõrvu hästi uskuda, aga nimetati ka mind! Üks prappor veel patsutas mulle õlale ja ütles, et me tahtsime sulle väikese üllatuse teha! Kena üllatus küll, mina igatahes olin täiesti keeletu! Teha polnud aga midagi, ei saanud öelda, et ei taha sinna astuda ega ammugi mitte seda, et olen juba komsomol! Tuli siis lavale minna ja vastu võtta tunnistus "Udarnik kommunistitsheskovo truda" ja komsomoli pilet. Mingi seeru pani mulle komsomoli märgi ka rinda, kõik plaksutasid ja me kõik pidime ütlema "Slushu Sovetskovo Sojuza". Saalis oli muidugi palju kadedaid, et näe "otskarik" sai komsomoli, aga mina ei saanud...
Igatahes "kaotasin" ma selle märgi mõne aja pärast ära ja kui mõni küsis, et miks sa ei kanna seda, siis vastasin, et panen märgi rinda ainult pidupäeval ja ei taha seda tööriietega kanda. Varsti läksin jälle komandeeringusse ja sellega tundus asi unustatud olema.
Seal kohas kus ma siis edasi pesitsesin oli meid umbes 20 meest ja üks prappor. Ühel päeval vahetas selle prappori aga välja värskelt sõjakoolist saabunud leitnand. Rivistas meid siis ülesse, luges üle ja esimene asi mis tal pähe tuli oli see, et korraldas komsomoli koosoleku kuhu ajas kõik kokku... Ise ta seda juhtis ja kuna ta pani tähele, et mul märki rinnas pole, siis teatas ta, et "Seltsimehed on tulnud ettepanek võtta vastu uusi liikmeid. Ma siin käisin enne tehasest läbi ja kuulsin, et meil on mõned tublid sõjamehed ja ma vaatan, et kõik nad polegi veel selle au osaliseks saanud. Mina esitan kandidaadiks Madise (s.t. minu). Kes on poolt? Muu rahvas muidugi teadis, et mind pool aastat varem juba pidulikult vastu on võetud, aga sellel hetkel ei tahtnud ju keegi ka uuele ülemusele vastu hakata vaidlema. Mina ei osanud ka midagi esimese hooga öelda. Nii ta siis teataski, et "Ühehäälselt vastu võetud!". Vaata selline on siis minu suhe komsomoliga...

[suurpomm]

Mul isa ei olnud komsomol. Sunniti,aga põhjuseks tõi lõpetamata keskharidust. Õeldi et lõpetagu ära ja astugu.

[ottojama]

Mulle ei teinud keegi ettepanekut ka mitte. Nagu kaheksandas klassis ei ütlesin, nii jäigi. Isegi Lenska punkarid peksti kommunistlikeks noorteks, mina ei kõlvanud.

[Arnold]

Komsomoli sai alaealisena mindud puhtkonjunktuursetel kaalutlustel, sest praegune Võrumaa "kultuurijuht" Laurson ähvardas seitsme surmaga, aga peamine mure oli, et "parteitud" ei saa keskkooli sisse. Pärast muidugi selgus, et said küll, kui vanem kõva koha peal Ega meie pere mingi dissidentlik üksus ka polnud, aga minu noorem vennas saatis nad pikalt nii koolis, tehnikumis, kui ka põhjalaevastikus - selle eest ma teda austan ja ei saa kuidagi ennast temaga ühele pulgale sättida
Peale keskkooli töötasin ligemale poolteist aastat Ajaloo Instituudis ja seal oli lõbus palgapäeval vaadata, kuidas nägus ja noor komsomolisekretärist näitsik käis noorteadlastelt komsomolimaksu kasseerimas. Kuna mina olin oma pileti ära visanud ja libaparteituks hakanud, siis mind masseeriti kommunismiehitajate uue põlvkonna ridadesse astuma, kuigi rohkem huvitas pisiparteilast, et kas ei saaks minu kaudu kuidagi defitsiitset täispuidust kummutit, mis oli tollal Võru mööblikombinaadi hitt. Olin libaparteituna isegi malevakomissar Lehmja arheoloogilistel kaevamistel, mis näitab kui vilets oli ikka selle tasandi andmebaas ja nahaalselt käitudes võisid tšinovnikud päris lolliks teha - oleks piisanud ju ühest päringust Võru komsomolikomiteesse ja "kadunud poeg" oleks liistule tõmmatud.
Sõjaväkke minnes lõin jällekord verest ära ja lasin emal Võrust uue pileti võtta, millele ta ise minu eest allkirja kirjutas. Leninlane olin kuni õnnetu autoavariini, mis minu edaspidist elu kõvasti muutis, aga enne veel kui tribunal otsuse näidisprotsessil välja kuulutas, aeti kokku väeosa komsomolikomitee ja visati mind "eliidi" ridadest välja. Ainuke vastulause tuli leedukast komiteeliikmelt, kes arvas, et enne süüdimõistmist on vara "iskljutšatj", millepeale politruk leidis, et "jesli opravdajut" siis võib ju kirjutada avalduse uuesti komsomoli astumiseks
Hiljem olengi naljaga pooleks öelnud, et kõige rohkem oli süüdimõistmisest kahju seetõttu, et ei saanud jällekord komsomoli astuda ja siis juba ausalt ja ametlikult väljaastumisavaldust lauale lüüa.
Kuna seda piletit enam vaja ei läinud, siis viskasin ta juba teist korda ära, aga sellest tuli ka veel üks tragikoomiline nali - nimelt kahtlustas politruk, et ma olen oma komsomolipileti ära peitnud ja peale karistuse kandmist Eestisse naastes kavatsen kindlasti hakata libakomsomoliks
Kokkuvõtvalt - jah, ei olnud kerge see noore leeninlase elu

[fireman]

Mina olin ka oma aja nii ära,et polnud komsomol.Taheti küll ja isegi ähvardati ja lubati kõigist hüvedest ilma jätta kuid said ise ka aru et mul on siiralt pohhui nende atlitsniku märgist ja komsomolist üldse.

[Kapral Karu]

Mind ei ähvardatud keskharidusest ilma jätta, küll aga väitis mu klassijuhatajanna (pikk ja kõhukas naisterahvas kahvaturohelises kostüümis -- see pilt ja tema fuurialikult ähvardav silmavaade on veel praegugi silme ees!), et kui ma komsomoli ei astu, siis ülikooli ei pääse. See aga oli minu jaoks "Achilleuse kand", sest olime naabripoisiga juba kuskil I klassi ajal või enne seda otsustanud, et läheme peale keskkooli Tartu ülikooli geograafiat õppima...

Nii ma siis astusin, aga ühtki komsomoliülesannet ei mäleta end küll täitnud olevat, ja ega eriti peale ei käidud ka. Ju siis aktiviste jätkus! Komsomolimärki pole ma kunagi kandnud, ka sõjaväes mitte. Üldse pole mul sõjaväeaegsest komsomolipõlvest mingeid mälestusi -- nagu poleks ÜLKNÜ liige olnudki! Ju siis seal, kus ma teenima juhtusin, ei peetud seda nii oluliseks. Ausalt öeldes ei mäleta, kas minult seal liikmemaksugi kasseeriti. Kooliajast mäletan küll, et taskurahast 2 kopika ohverdamine oli meie (ja minu ainus) püha kohustus organisatsiooni ees -- ja meie tõhus panus kommunismiehitamisse

[Pärtel]

Minul oli ka see jama, et öeldi - kui komsomoli ei astu, keskkooli ei saa. Paljud sellepärast astusidki. Nagu hiljem selgus - põhjuseta, sest keskkooli võeti enamuses ikkagi hinnete alusel. Hiljem, sõjaväkke minnes, ma ennast komsomolina kirja ei pannud ja ega ka keegi selle 2 aasta jooksul mind sinna ka sundinud.

[waher]

Ei pole mina ka olnud komsomol .Sunniti nii koolis kui vene kroonus aga ilma tulemuseta.Nii et südametunnistus puhas.

[istorik]

Komsomoli sai astutud kindla põhjusega: igasügisesed ja -kevadised komsalaagrid, eriti vinged peod olid veel ülemaakondlikud aktiivilaagrid. Tehti kõike muud kui komsomoli....., nali oli aga see, et just kroonus astusin komsomolist välja koos arvukate lätlaste ja leedukatega aga aasta oli ka juba 1990!

[ignatius]

Minul õnnestus komsomoli astumist vältida. "Parteiline karjäär" jäi seega pioneeri-astmele pidama.
Läksin peale 8. klassi kutsekooli ja siis tööle. Seega ei saadud mind (nagu mõnd eelpool kirjutajat) keskkooli mittepääsemisega hirmutada.
Tööl (Tallinna Autobussipargis) oli küll juhus, et taheti petukaubaga komsomoli võtta. Ühel päeval tuli asutuse komsorg minu juurde ja küsis, et kas mul on aega korraks sööklasse tulla. Mõtlesin, et äkki on abi vaja ja nõustusin. Kui kohale jõudsin, oli söökla kommnoori täis, kes kohe aplodeerima hakkasid ja komsorg teatas, et sealt see noormees tuleb, kes soovis komosmoli astuda. Vihastasin kohutavalt ja läksin minema. Komsorg oli oma manöövri õnnestumises sedavõrd kindel olnud, et läks verest välja ja pobises, et eks see ole ju tähtis samm ja loomulikult võin ma veel järele mõelda.
Sõjaväes olin oma jaos ainus mittekomsomol. Esimesel teenistusaastal sunniti üsna rängalt ja löödi järjekindlalt öösiti põrandaid pesema. Sellest sain ainult kangust juurde ja mõtlesin, et parem suren maha aga ikka ei astu.
Siis tuli ootamatult appi väeosa leedukast partorg. Olin temaga hea tuttav, huvitusime mõlemad spordist ja meil oli palju, mille üle vestelda. Niisiis deklareeris ta avalikult, et on minuga põhjalikult vestelnud ja seisukohal, et nii kõrgete isikuomadustega mees võib komsomoli astme vahele jätta ja otse parteisse astuda. Selles ettevalmistamine võtab aga aega. Korrapealt jäeti mind rahule ja hakati isegi nagu alt üles vaatama. Aeg läks ja teisel teenistusaastal ei saanud minusugusele starikule enam keegi mingite nõudmistega pähe istuda .

[Himik]

Sel juhul olen mina puhta punane, olen nimelt elus kaks korda komsomoli astunud, kuid mitte ükski kord sealt välja. Esimest korda astusin keskkoolis. Sõjaväkke minnes ma ei võtnud rajoonikomiteest mingit kaarti välja ja ütlesin, et ei ole komsomol. Polgu komsorg oli aga visa ja teise aasta lõpus teatas, et ma olen kaks aastat teda lollitanud ja tema suutis Eestist väljakoukida minu komsomolipaberid ja kui mina tahan koju minna, siis tema käest paberite kätte saamine toimub suure vestluse tähe all ja tasuda tuleb kahe aasta komsomolimaks. Ta vist ootab siiani mind nende paberite järgi. Teist korda astusin komsomoli töö juures, sel ajal olid mõningad pullid komsomolipeod. Ja lõpuks arvati vanuse tõttu välja.

[komandör]

Keskkooli lõpetasin 1967.a. Tollal eriti kombeks ei olnud peale sundida komsomoli astumist, aga minu 11. klassi klassijuhataja (meesõpetaja) andis poistele mõista, et kui peaksite sõjaväkke minema, tuleb teatud ebameelduvusi. Kohe peale keskkooli ma kõrgkooli ei pürginud ja nii tuligi kroonutee ette võtta. Tollal - 1968.a.kevadel, kui meid- teenistusseminejaid- Tallinna viidi, siis seal toimus ka esmane n.ö. jagamine. Keskharidusega poisse suunati tol kevadel rohkesti õppesse, st. seersantideks õppima. Sattusingi Leningradi alla Sertolovo õppepolku ja meid hakati õpetama tankistideks. Erialad - sihturiteks, tankijuhtideks ja tankikomandörideks. Mind saadeti viimasesse- st. komandöriks õppima.
Ja siin tuligi probleemiks minu mittekuulumine komsomoli. Ma algul polnud asjast huvitatud, kuigi minuga vestlesid nii roodukomsorg, pataljoni komsorg ja lõpuks kutsuti aru andma polgu komsomolikomiteesse. Ikka jutuks, et mul kui tulevasel komandöril ja meeskonna juhil ei sobi olla mittekomsomol. See kõik võttis omajagu aega, vestluste vaheaegu aga kulutati mul ( ja veel 7 poisil, kes ka polnud komsomolid) lisatoimkondadele köögis, lisakäimistele kasarmuvalves. Mingit jõhkrat survet polnud aga lõpuks tüütas ära- no mille poolest ma halvem olen, et üle öö pean köögis pea varase hommikuni kartuleid koorima, nõudepesus sulistama, küttepuid saagima jms. Iga kord järgmine päev oli unine ja väsinud olla.Ühel hetkel andsin nõusoleku komsomoli ja peale seda, kui olin vastu võetud, oli elu 50% rahulikum. Köögis sai käia ka edaspidi, aga kohe tunduvalt harvemini. Endist tagakiusamist (mis ta muud oligi) enam polnud. Mingit tulist poolehoidu aga sellele organisatsioonile pole ma tundnud, ka hiljem, ülikoolis loeti "plussiks", et olen komsomol , aga komparteisse ei pidanud astuma, kuigi ka "soojalt soovitati", mingit kiusu sellega ei kaasnenud ja jäigi minust see eemale.

[susi]

Keskkoolis õnnestus komsomoli vältida(surve polnud ka väga tugev).Utšepkas oli rühmas peale minu veel ligi 10 mittekomsomoli.Siis kui pool aastat hakkas läbi saama teatati meile,et aeg on komsomoliks hakata.Nii aetigi meid ühel päeval fotograafi juurde(tuli selleks väeosa territooriumile).Läksin koos teistega ruumi,aga piltniku ette ei läinud.Seerut meiega kaasas polnud,aga rahvast liikus edasi-tagasi palju.Kuna fotot polnud ja kätte jõudis itoogovaja,siis läks kiire üle.Lisaks sattusin linnahaiglasse ja peale seda algas utšepka laialisaatmine.Väeosas enam kedagi säärased pisiasjad ei huvitanud.Tähtis oli,et auto oleks valmis hommikul lendudele sõitma.Muu oli teisejärguline.Roodus pidi olema 82 sõdurit,aga tavaliselt oli veidi üle 30-ne.Meil ei olnud kordagi 1,5 aasta jooksul hommikuvõimlemist.Saapad ei näinud päevade kaupa kreemi ega harja.Sa võisid mitte süüa või magada,aga hommikul pidi auto korras olema.Suveõhtutel me magasime autos lennuväljal maanduvate ja õhkutõusvate Mig'igide läheduses ning ohvitser käis meid vajadusel äratamas(meil oli luba magada).

[valaskalakene]

Meil juhtus selle komsomoliasjaga korra selline lugu:
Kästi kõigil kommunistlikel noortel, aga mittekommunistlike noori meil suurt polnudki, võtta sotsialistlikud kohustused, et kes mis hinde peale eksamid teeb (utshebkas). Võeti siiś nagu võeti, aktiivsemad komsomolid lubasid ikka viie peale teha, alla nelja kellelgi eriti kohustust võtta ei lastud - mis kuradi komsomol sa oled, kui isegi neljale asja selgeks ei saa.
Eksamid said läbi ja siis vsvoodi komsorg andis mulle austava ülesande sotsialistlikust võistlusest kokkuvõte teha. Mina tubli komnoorena võtsin ülesannet täie tõsidusega ja koostasin pingerivi põhimõttel: tulemus = [saadud hinne] - [võetud kohustus]. suurema punktisummaga tegelased siis eespool. Tulemuseks oli see, et kõik aktivistid ja muidu püüdlikud ja aktiivsed lollid olid pingerea lõpus. Komsorg isiklikult oli ankrumees, kuna sai kolme aga mis kohustuse omale võttis võite kolm korda arvata. Ruulisid need, kellel oli õnnestunud kohustus läbi ussi m...i kolme peale võtta või kellelt rohkem ei loodetudki. Rohkem mulle ühtegi komsomoliülesannet ei antud:-((