Lemet kirjutas:VF sõjaväelaste palgad ja sotsiaalpakett. Sellisel baasil peaks olema personalivalik päris lai...
http://droplak.ru/?p=1477
VF-i puhul hakkabki ühest küljest mängima rolli see, et riik on suur ja lai, endiselt on palju garnisone igasugustes Kaug-Ida sõjaväeringkondades ja polaarjoone taga, ehk teisisõnu sellistes pommiaukudes, mille kõrval meie Jõhvid ja Tapad (või nende asulate lähedal olevad suuremad tõmbekeskused) kujutavad endast tsivilisatsiooni tippu. Teiseks ei maksa ära unustada, et Putini autoritaarne süsteemi püsimise huvides peabki Putin nii sisevägede kui armee liikmeskonna sõna otseses mõttes hüvedega ära ostma – et nad masuurikad mässama ei hakkaks, ja teisalt, et nad täidaksid vajadusel ka selliseid käske, mida demokraatlikus riigis teenivad sõjaväelased kunagi täitma ei hakkaks.
Teiseks, kogu selle pulli maksumus. Venemaa kaitsekulud on täna üle 4%, nii et täna jagub neil raha nii uue relvastuse-varustuse ostmiseks kui ka sõjaväelaste „sotsiaalpakettideks“. Artiklis viidatakse, et kaitse- ja sisejulgeoleku kulud moodustavad tänaseks juba pea kolmandiku Venemaa riigi-eelarvest. Iseenesest uhke ja võimas värk küll, aga paraku tuleb see kõik haridus-, sotsiaal-, tervishoiu- ning teadus-arendustegevuse kulude arvelt, mis pikas perspektiivis viib Vene majanduse ja ühiskonna veelgi sügavamale mandumisele.
Aga kui nüüd seda paketti ennast (minu kesise keeleoskuse juures ja taskukalkulaatori abiga) võrdlesin, siis ei paista sealt küll välja eriti midagi sellist, mis oleks hüvede poolest hüppeliselt parem Eesti või ükskõik millise teise lääneriigi omadest. Palgad on seal viimastel aastatel tõesti (vähemalt paberi peal) üsna konkurentsivõimeliseks tõstetud, aga sellega üldiselt asi piirdubki. Aga ka see palk koosneb kokkuvõttes paljudest lisatasudes (umbes nagu meil kümmekond aastat tagasi), ja mis põhiline – kui ma õigesti aru sain – lisatasusid (mis on olulised just tervistkahjustavad tööd või polaarjoone taga teenivatel sõjaväelastel – ei võeta arvesse hilisema pensioni arvestamisel. Täielik riigipoolne abi ja tugi vigasaamise korral on samasugune, nagu ka Eestis. Rahalised perekonnale langemise või vigasaamise korral vähemalt 2-3 korda väiksemad Eesti omadest, kusjuures ajateenija vastavad toetused on poole väiksemad kontraktniku omadest – meil kaitseväes sellist klassiühiskonda ja segregatsiooni küll ei ole – võrdselt saavad nii ajateenija, tegevväelane kui reservist. Kortereid on suure suuga nii tegev- kui eruväelastele juba lubatud alates 1990. aastatest, aga nagu märgib ka artikkel ise – selle teemaga on asi ikka väga piinlik ja lahendust silmapiiril ei ole. Rääkimata sellest, et neid kroonukortereid rajatakse tihti ilma igasuguse sotsiaalse infrastruktuurita urgastesse, kuhu keegi niikuinii alaliselt elama ei taha jääda. On mingid toredad ja pisikesed maksusoodustused laste pealt, aga ka kinnisvara ostmisel, aga viimane on meie rahas umbes 5000 eurot, mis nt Moskva ja Piitri kinnisvarahindade juures on naljaraha. Jne. Sokid partjankade asemel ning duširuumid igasse kasarmusse selleks, et sõdur end igapäevaselt saaks pärast väljaõppepäeva pesta – meil saadi sellised elementaarsed asjad korda juba 15 aastat tagasi ilma armeekindralist kaitseministri isikliku sekkumiseta.
Mis puudutab Eesti kaitseväe eripensioneid ja selle seoseid korteritega, siis igas mõttes perspektiivikam ja mõttekam on keskenduda pensionitele vähemalt seni, kuni see on võimalik. Esiteks on eripensionite säilitamise eest kergem võidelda, kui tõestad ära, et mingeid muid lisatagatisi eruväelasel enam ei ole ega teki. Teiseks, kui hakata pensionite maksmise asemel kõigile kortereid ehitama, siis poleks see ei odavam, kaitseväelastele motiveerivam ega ka sihtotstarbeline. Ühesõnaga – ei ole ei rahaliselt ega ka ühiskondlikult võimalik jätkata või luua süsteemi, kus kaitseväelane saab korraga nii konkurentsivõimelise põhipalga, eripensioni 50-75% senisest põhipalgast, tasuta kroonu korteri, ja veel mõned igandid, millele Lemet ennem viitas.
Aga pikemas perspektiivis on tekib pensionitega tõesti selline keeruline seis, nagu Hjalmari viidatud analüüsis. Inimeste eluiga kasvab, rahvastik vananeb, mingit suurt raharongi riigieelarvesse pole näha, eripensionäride arv hakkab lähiajal hüppeliselt tõusma ning stabiliseerub teatud aja pärast vist umbes sellisele tasemele, kus iga tegevteenistuses oleva kaitseväelase kohta on 0,5 eripensionäri, kellele makstakse 50-75% tegeväelase palgast. Ehk teisisõnu, 15 aasta pärast oleme seisus, kus piltlikult kulub kaitse-eelarvest umbes 1000 tegevväelase palgaraha inimestele, kes tegelikult enam tööd ei tee.
Mina isiklikult arvan, et see ei pea tingimata tähendama seda, et kogu eripensionite süsteem kinni pannakse. Esiteks saab seda pensionäride arvu, pensionile jäämise vanust jne teatud meetmega natukene vähendada. Teiseks on see kokkuvõttes valikute küsimus – kui otsustatakse, et eripension on ja jääb vajalikuks asjaks, ilma milleta hakkama ei saa, siis suudab kaitse-eelarve selle kokkuvõttes kinni maksta – aga sellisel juhul paratamatult arvestada, et personalikulud suurenevad selle võrra kindlasti üle 40% kaitse-eelarvest, st. selle võrra saame vähem relvastust-varustust osta, või siis vähem tegevväelasi palgal hoida.
