Ukrainlaste poolel vabatahtlikuna võitleva David Erikssoni arvates on venelaste edasine sissetung üksnes aja küsimus. Rootsis sõjalise väljaõppe saanud Eriksson peab vabatahtlikke üksusi professionaalsemaks kui Ukraina sõjaväge. Suur osa vabatahtlikke sõdureid on Rootsist ja Norrast, Baltimaadest kedagi kuulda ega näha pole, väidab Eesti rootslane.
„See on alles algus, venelased tulevad sisse ja palju kaugemale, see on ainult aja küsimus,” ütleb Mariupoli (Mariupol on linn Ida-Ukrainas Donetski oblastis, üks konflikti sõjatandreid – R. A.) lähedal vabatahtlikuna sõdiv, muidu Eestis elav rootslane David Eriksson. Viimase kuu on ta veetnud Ida-Ukrainas, kus kõrval olevaid sõdureid tabavad kuulid ja külaelanike elu kulgeb suurtükitule all – nagu päris sõjas. Just nii David oma viimase kuu kokku võtabki, kui tema argipäeva kohta küsida. „See on nagu tavaline sõjaelu. Mõni päev ei juhtu tükk aega midagi, oled niisama, saad lõdvestuda. Teine päev võidakse sind tunde ja tunde pommitada ja tunned, et surm pole enam kaugel,” ütleb ta.
Adrenaliinist praegu Ida-Ukrainas puudust ei ole. „Esimest korda kartsin tõsiselt juba teisel päeval, kui tule alla jäime – ma ei saa sulle öelda, kus –, aga mu kõrval oleva sõduri kaela ja kõhtu tabasid kuulid. Kõige õudsemaks läks asi kümne päeva eest. Olime Mariupolist idas asuvas külas kaevikus. Äkitselt hakati meid suurtükkidest tulistama ja see kestis kaks tundi – ma arvasin, et saame sealsamas surma. Millalgi tuli lakkas. Üritasime joosta lähedal olevasse hoonesse, ent siis hakkas kõik uuesti. Ootasime Ukraina vägesid appi, aga kedagi ei tulnud. Lõpuks üritasime põgeneda autodega, mis vaevu liikusid. See oli nagu videomäng. (Öeldud väsinult ja irooniaga, mitte poisiliku õhinaga.) Aga õnneks pääsesime kõik eluga,” ütleb ta. Ja tõdeb pärast väikest pausi, et tegelikult oli pääsemine päris uskumatu.
Vähene treenitus
Mõne surma juures on David siiski olnud. Sellest rääkides otsib ta sõnu, ent tunnistab viimaks, et osa neist on juhtunud lihtsalt õnnetuse läbi, sest sõdurite treenitus on väikene. „Siin juhtub õnnetusi. Inimesed löövad kartma ja muutuvad seetõttu ettevaatamatuks. Võib juhtuda, et mõnikord lastakse end ise õhku. Seevastu vaenlase käe läbi juhtunud surmasid on siiani olnud vähe, selles mõttes on meil õnne olnud. Aga meil on ka väga professionaalsed ülemad, kes kogu protsessi juhivad,” tõdeb ta.
Kui miski teda Ukrainasse jõudes üllatas, siis võis see olla viis, kuidas sõda peetakse. „Ma ei osanud oodata, et nii palju on autodest sõdimist – sõites ja tänavalt. Ka kasutatakse oodatust rohkem suurtükke. Eeldasin, et pigem sõditakse käsirelvadega. See on muide otsustava tähtsusega, me vajame rohkem suurtükiväge ja tanke. Kõige olulisem roll ongi suurtükiväel,” rõhutab David.
Ta teab, millest räägib. David, kes kuulub täielikult vabatahtlikest koosnevasse Azovi pataljoni, on aastaid tagasi saanud Põhja-Rootsis Kiruna lähedal mägedes korraliku sõjalise väljaõppe. David peab vabatahtlike võimeid ja oskusi Ukraina ametlike sõdurite omast paremaks. Võõrsilt tulnud mehed on tema sõnul parema väljaõppega ja pärit teistsugusest ühiskonnast. Jutt ei käi üksnes tavasõduritest, vaid kindralitestki. „Võib-olla noorematel inimestel on seda keerulisem mõista (David on keskealine – toim), ent neile, kes on kogenud Nõukogude sõjaväe süsteemi, võib mõneti sellega paralleele tuua. Näib, et kindralid on saanud oma ametipostile muudel põhjustel kui kogemus ja oskused. Siin oldud aja jooksul olen mõistnud, et Ukraina ja Rootsi, aga ka Eesti sõjavägi on väga erinevad. Ka püsib väljastpoolt tulnute motivatsioon ja moraal sageli kõrgem. Seda on keeruline seletada, aga küsimus võib olla selles, et me oleme kasvanud täiesti vabas ühiskonnas. Meid on kasvatatud Euroopa ideaalide vaimus ja ma usun sellesse. Kui oled aga kasvanud teistsuguses süsteemis – nagu mõneti on Ukraina –, kipub olema keerulisem uskuda muutuste võimalikkusse. Sa usud pigem oma peresse ja lähedastesse, mitte riiki ja ühiskonda. See on muidugi individuaalne, siin on väga palju erinevaid võitlejaid,” selgitab ta.
Enamik Azovi pataljoni liikmeid on ukrainlased või venelased, ent märkimisväärne osa tuleb Davidi sõnul Rootsist ja Norrast, aga ka Prantsusmaalt, Itaaliast ja Soomest. Konkreetseid arve ta öelda ei taha. „Ma ei ole kohanud ega kuulnud, et keegi oleks Baltimaadest. (Ka välisministeeriumi ja kapo andmeil eestlasi Ukrainas ei sõdi – R. A.) Ometi peaks ukrainlaste aitamine olema iseäranis Balti riikide huvides, sest nad on samuti ohus,” nendib ta.
See ongi põhjus, miks rootslane – ehkki ta elab Eestis – Ukrainasse sõdima tuli. „Esimene kord tahtsin ma tulla juba 23 aastat tagasi, kui Venemaa üritas Eesti tagasi võtta [1991. aasta sündmused Baltimaades], ent siis olid mu lapsed väikesed. Nüüd on nad täiskasvanud ja ma saan aidata,” räägib ta toonil, nagu tunneks sellist tungi igaüks.
Lahingusse viiski teda pigem soov kaitsta Eestit kui Ukrainat. „Kui Venemaa võtab ära Ukraina, on järjekord Poola või Baltimaade käes, see [vastuhakk] on tegelikult kogu Euroopa huvides,” ütleb ta. Eestiga seob Davidit peale viimastel aastatel siin elamise ja äriajamise ka tõsiasi, et tema laste soontes voolab veerandi jagu eesti verd. Nende vanaema on Rootsi pagenud eestlane. Azovi pataljonini jõudis ta Rootsi sõbra Facebooki postituse kaudu, mis viitas pataljoni kontaktidele. „Kirjutasin neile, rääkisin oma sõjaväekogemusest ja mind võeti vastu.” Üleeile, kuu pärast minekut, teatas ta sellest ka oma sõpradele ja lähedastele, varem ei tahtnud neid muretsema panna.
Naaseb Ida-Ukrainasse
Praegu on David Kiievis paaripäevasel puhkusel ja treeningul, seejärel naaseb ta Ida-Ukrainasse. Kui kauaks, seda ta praegu öelda ei oska. Lahkuda võib iga kell, ent enne, kui sisetunne ei ütle, et panus on antud ja piisavalt on ära tehtud, ta lahinguväljalt ei liigu.
David rõhutab korduvalt kohalike inimeste meelsust. „99% inimesi on Ukraina poolt, nad on äärmiselt patriootlikud – käivad Ukraina värvides ja on sõdurite vastu väga abivalmid. Nad tahavad rahu ja mitte ainult seda, nad ei taha vahetada üht oligarhi teise vastu, vaid soovivad reforme ja korruptsiooni kadumist. Nad tahavad reforme, nagu oli Eestiski 20 aastat tagasi. Kuid on ka venemeelseid,” tõdeb ta. Patriotismi kõrvale või võib-olla selle asemelegi on sõjatandri keskel elavate inimeste hinges tekkinud kummaline surma võimalusega leppimine. „Inimesed on külades sõna otseses mõttes surmaohus. Väljas on täielik suurtükituli, me ütleme vanamemmele, et ta läheks varju, aga ta ei tee seda. Näib, et nad ei usu enam, et saavad oma surma mõjutada või ära hoida. Nii nad sõidavadki öösel autodega, kui tulistamine käib, või viivad tulevahetuse ajal lehmi karjamaale. See on mõneti mõistetav, aga siiski hämmastav. Ma ei võtaks selliseid riske,” ütleb David.
Mis Ida-Ukrainast edasi saab? David on kindel, et sõda on alles alanud. Putin tuleb lähemale, selles pole kahtlustki. „Ma ei tea, mis siis edasi saab. Võib-olla hakkab pikapeale mõjuma see, et venelased ise näevad, kuidas nende mehed kirstudes tagasi tulevad. Teisalt, millal varem on Putin seda arvesse võtnud?” küsib ta. Lääs peab end näitama ühtsena, see on kõige olulisem, arvab David. „Me peame näitama, et oleme ühtsed ega tagane. Siiani on olnud vastupidi, Prantsusmaa üritas veel pikka aega Venemaale relvi müüa. Putin käitub praegu nagu Hitler, ta võtab Euroopat tükikaupa ja peab Euroopat nõrgaks. See peab muutuma,” ütleb ta.
Kurikuulus pataljon
Azovi pataljon, kus David teenib, on üks paljudest Ida-Ukrainas sõdivatest vabatahtlike üksustest. Sellel on vastuoluline maine, sest pataljoni liikmed on tuntud neonatslike vaadete poolest. Eile avaldas Eesti Päevaleht Briti ajalehes The Guardian ilmunud reportaaži. Selle järgi võivad Azovi pataljonis sõdivate meeste ideaalid tulevikus Ukraina valitsusele ohtu kujutada, sest võitlus tahetakse viia edasi Kiievisse. Davidi sõnul on osal neist tõesti sellised vaated, ent suur osa pataljoni kurikuulsust tuleb arvata Vene propagandamasina võitude hulka. „See on pilt, mida nad tahavad kujundada ja näidata. [- - -] Ma ei ütle, et lääne meedia on millestki valesti aru saanud või valetab, aga neil on sageli liiga vähe infot ja seda on keeruline juurde saada, et asja parandada,” nendib ta.
Surma taks 1500 eurot?
Eesti võimudele ei ole veel teada konkreetseid siinsete venemeelsete värbamise juhtumeid. Eile teatasid nii Läti kui ka rahvusvaheline meedia, et Venemaa Läti-saatkond võib aidata sealsetel inimestel Ida-Ukraina separatistide poolele sõdima minna. Läti televisiooni andmeil on Vene saatkond valmis paberid korda ajama, aga ka hästi maksma. Praegu minna kavatsev Sergei on dokumendid sisse andnud ja talle olevat iga surma eest lubatud 1500 eurot, vahendas BBC.
Läti kaitsepolitsei esindajad ütlesid intervjuus Läti televisioonile, et teateid Läti elanike võimalikust Ukrainasse sõdima minekust tuleb pidevalt. Teisalt kinnitas Läti välisministeerium eile õhtupoolikul, et neil pole andmeid, nagu värbaks Vene saatkond kedagi Ukrainasse, kirjutas Läti Delfi.
Saksa tööriistade ning tööpinkide tootjad kurdavad, et kuigi Vene turg lausa januneb nende toodete järgi, müük on alla käinud. Turuosa kardetakse kaotada Hiinale.
Elu Krimmis on kui kafkalik jutustus: veekanal kuiv, elektrit antakse Ukrainast jaopärast, valimised võitis muidugi Putin. Viinahind kolmekordne, samuti muu söögikraam, mis tuuakse Ukrainast. Kruiisilaevad enam ei käi, kohalikud hindavad, et tavapärase kuue miljoni külastaja asemel oli see aasta vast jeeli-jeeli 1 miljon. Autojuhid peavad võtma VF numbrid, kuid Ukrainasse nende autodega enam ei saa- number ja VIN kood ei klapi enam. Advokaadid õpivad palavikuliselt VF seadusi, kinnisvara müük käib ajutiste lubatähtede vastu- ukraina müüja võtab raha ja uus omanik peab ise paberimajanduse korda saama- aga maaregistrid jäid kõik Ukraina poolele. Post ei liigu läbi Ukraina, kui tahad sinna midagi saata, anna kiri rongis konduktorile ja helista sõbrale, millise rongi pealt kirja kätte saab. Välismaailma lähevad kirjad vaid läbi nende riikide, mis tunnustavad Krimmi annektsiooni: Põhja Korea, Kuuba, Valgevene, Zimbabwe.
Kogu möllu alustanud Ukraina-EL assotsiatsioonileping sai lõpuks allakirjutatud: