Mundris koju?
Ikka kroonumundris, erariideid lihtsalt polnud mõtet saata, ära varastati ja kui suutsidki kuskile peita, siis kombat nuhkis pikapeale ikka välja ja andis tankistidele tankide puhastamise kaltsuks. Mäletan, et kombatiga oli veel viimasel päeval jagelemist, kuna ma leidsin kaptjorkast ilusa pika sineli ja kui ma sellega staabi vahet töllasin, siis kombat tahtis vägisi selle seljast ära võtta, sest neil pikki sineleid vähe ja kodu võid ka lühikeseks näritud sineliga minna. Aga tulin siiski pika sineliga. Oli november aastal 1975
demblisse ikka kroonuriietes.teenisin ex SDV-s.sinna ei lastud pakke saata.ainult kirjad.kuidas sa need riided kätte saad.ega kasu poleks olnud ka .sealt riigist toodi meid liitu suurte reisilennukitega.ja tavaliselt ikka keerati enne äratulekut ohvede poolt veel viimane sitt kokku.asi käis järgmiselt.euroopa osast pärit mehed saadeti näiteks keskaasiasse ja siberisse ja teised vastupidi.mind topiti seal lennukisse mis lendas kaasanisse.arvan et vedas suht hästi.sealt 1 ööpäev moskvasse ja teisega edasi tallinnasse.
kaasanis maandudes ju kohe vastas need kuradi ülesostjad(need kes meelitasid sõdureid kohe suure palgaga löökehitustele nagu BAM jne.)mõni loll oli ka kes konksu alla neelas.mina ikka kodu poole.aeg oli ka juba selline,ikkagi 86 sügis.gorba võimul ja puha.mingite koperatiivide ja artellide jutt jõudis kroonumüüride taha ka. mul juba enne kroonut amet selgeks õpitud.ja suur tahtmine oli kohe seda rakendama hakata suure kodumaa hüvanguks.ja nii sai ka tehtud.
kaasanis maandudes ju kohe vastas need kuradi ülesostjad(need kes meelitasid sõdureid kohe suure palgaga löökehitustele nagu BAM jne.)mõni loll oli ka kes konksu alla neelas.mina ikka kodu poole.aeg oli ka juba selline,ikkagi 86 sügis.gorba võimul ja puha.mingite koperatiivide ja artellide jutt jõudis kroonumüüride taha ka. mul juba enne kroonut amet selgeks õpitud.ja suur tahtmine oli kohe seda rakendama hakata suure kodumaa hüvanguks.ja nii sai ka tehtud.
alati saab paremini...
Форма номер 5.Ehk siis sineli ja läkiläkiga,koerapagunitega(jefreitor).
Pärast olid tšurkad autopargis kadedad.Ega ma ise neid tahtnud,aga
noh kui anti siis olgu.Üksteist rubla ikka rohkem kui seitse.
Kojumineku jaoks hakkasin ka raha koguma.Nimelt olin 445 иап
Саватия (Котлас) ainuke treial,siis rihmapannelde nühkimisel viltkettal
oli hea minek.Viiskümmend kopkat pannal ja anna minna.Rohelist pasta-
goid oli ikka kilodega käes.Oma pargi meestele tegin ilma.
Õemees saatis veel äratulekuks poola diplomaadi alumiinkantidega.
Ja kui seda nähti,siis kohe jutt lahti müü ära.Lõpuks ei saanudki muud
kui peitsin diplomaadi maaalusesse РЗБН jaama ära.
Ja kui hommikul pool kuus rongi peale läksime siis замполит tuli meile
частливово пути soovima.Me kartsime et tahab koti sisu ka näha,siis
eelmine päev peitsime kolme liitrise purgi спирт`i ja muu kraami
väeosast väljapoole ära.
Kolm meest meid oli,kaks päeva jõime Kotlase võõrastemajas,tähistades
дмб kättejõudmist.
Ja 1987 aasta viimasel päeval saigi astutud üle koduläve.
Pärast olid tšurkad autopargis kadedad.Ega ma ise neid tahtnud,aga
noh kui anti siis olgu.Üksteist rubla ikka rohkem kui seitse.
Kojumineku jaoks hakkasin ka raha koguma.Nimelt olin 445 иап
Саватия (Котлас) ainuke treial,siis rihmapannelde nühkimisel viltkettal
oli hea minek.Viiskümmend kopkat pannal ja anna minna.Rohelist pasta-
goid oli ikka kilodega käes.Oma pargi meestele tegin ilma.
Õemees saatis veel äratulekuks poola diplomaadi alumiinkantidega.
Ja kui seda nähti,siis kohe jutt lahti müü ära.Lõpuks ei saanudki muud
kui peitsin diplomaadi maaalusesse РЗБН jaama ära.
Ja kui hommikul pool kuus rongi peale läksime siis замполит tuli meile
частливово пути soovima.Me kartsime et tahab koti sisu ka näha,siis
eelmine päev peitsime kolme liitrise purgi спирт`i ja muu kraami
väeosast väljapoole ära.
Kolm meest meid oli,kaks päeva jõime Kotlase võõrastemajas,tähistades
дмб kättejõudmist.
Ja 1987 aasta viimasel päeval saigi astutud üle koduläve.
Oojah...koju...!
Seesama igapäevane talvevorm seljas (PSH) hüppasin üle zaboori autosse ,olles ennem ära kinkinud rihma ja mütsi teenimajäänud sjomadele
,vurasin kodu poole....
Mmmm... kui mõnus tunne oli astuda üle pika aja koduuksest sisse....
Kaheaastasest teenistusest jäi puudu täpselt kuu ja mis erilist rõõmu valmistas - olin 19 kui demblisse lasti... sünnat pidasin alles kolme nädala pärast ,kingituseks astus öösel sisse purupurjus vend ,kel kah just lõppes armee. Tuli ,embasime ,pidu jätkus ,ta saabus otse Tallinnast ,polnud oma kodust veel läbigi jõudnud astuda ...
Klassivennadki olid juba kodus ,koos pidasime mu sünnat. Saabunud "kingitus" jõi meid kõiki lauaalla
- stroibatt tegi ära!
Seesama igapäevane talvevorm seljas (PSH) hüppasin üle zaboori autosse ,olles ennem ära kinkinud rihma ja mütsi teenimajäänud sjomadele
,vurasin kodu poole....Mmmm... kui mõnus tunne oli astuda üle pika aja koduuksest sisse....
Kaheaastasest teenistusest jäi puudu täpselt kuu ja mis erilist rõõmu valmistas - olin 19 kui demblisse lasti... sünnat pidasin alles kolme nädala pärast ,kingituseks astus öösel sisse purupurjus vend ,kel kah just lõppes armee. Tuli ,embasime ,pidu jätkus ,ta saabus otse Tallinnast ,polnud oma kodust veel läbigi jõudnud astuda ...
Klassivennadki olid juba kodus ,koos pidasime mu sünnat. Saabunud "kingitus" jõi meid kõiki lauaalla
- stroibatt tegi ära![i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
demblisse !
Nagu ma juba olen siin netis maininud, lõppes minu teenistus Nõukogude Armees 03. juuni 1970.a.õhtul ja järgmisel päeval hakkas kojusõit. Tollasest Karjala ANSV-st Kulikovo asulast sõjaväeosast 77625, kus olin "kündnud" poolteist aastat. Tõsi- viimane pool aastat oli lust ja lillepidu, kui nii võib sõjaväe elu kohta öelda. Viimased kuus ja pool kuud olime täieõiguslikud "starikud" ehk "vanakesed", nautisime tollase kroonuelu võlusid täies ulatuses. Hommikuvõimlemisele "vanakesi" ei aetud, tõusime hommikusöögiks. Päeva jooksul säästsid roodu ohvitserid "vanakesi" füüsilisest tööst, lugesime, kevadepoole käisime päikest võtmas, et kojuminekuks pruuni peale saada. Karauulis käisid "vanakesed" ohvitserist karauuliülema asetäitjatena, veel roodukorrapidajatena ja polgu ohvitserist korrapidaja asetäitjatena . Kuna olime väljaõpetatud tankistid, siis erilist füüsilist pingutust meil ei olnud. Peamine mure - et tehnika ja relvastus puhas ja korras oleks.
Kojuminekuks olime juba ammu valmis pannud "parando-võhodnõje", st. paraadvormid. Enamik meie poisse oli väljateeninud vanemseeru laiad paelad, kaks Leningradi poissi said kolm kuud enne kojusõitu (demblit )staršina paelad peale, see oli maksimum, mis sai sõdur teenida.
Ma ei tea miks, aga tollal - pean silmas minu dembliaastat - 1970 kevad- ei olnud meil kombeks tsiviilriideid varuda. Sõjaväest koju mindi ikka paraadvormiga. Millegi üleliigsega me ei hiilanud. Enamik meist oli väljateeninud 1. klassi spetsialisti märgi, kaardiväe märk oli nagu orden rinnas, lisaks "Otlitšnik bojevoi - polititšeskoi podgotovki" märk ( ilus märk, see ja teisedki siiani alles ) ja kes oli kõven spordipoiss, kandis ka kuldset I järgi sportlase märki. Mul oli II järk ja sinist värvi.
Kuna meil oli veel nn. vana vorm, siis kandsime kalifeepükse ja pikki nahksaapaid. Auasjaks oli kojumineval seersandil muretseda ehtsad nahksaapad, mis olid peeglina läikima viksitud. Tankistid, nagu muudki tehn. väeosad, kandsid musta värvi paguneid, neil siis kuldsed paelad, ka mütsirumm oli musta värvi. Mundrikuue krael kahel pool kuldsed tankikujutised. Kuna suures N. Liidus oli 1970 aasta Lenini juubeliaasta, siis mingile osale seerudest anti ka Lenini 100-ndale sünnipäevale pühendatud juubelimedal. Sain ka selle. Ühesõnaga- olime nagu poisid autahvlilt, ise ka muidugi uhked. Veel ei olnud see aeg tulnud, kus armeeriietust kanda häbeneti. Karjalast Leningradi tulin rongiga, Leningradist Tallinna ka rongiga. Tallinnast Pärnu juhtumisi hääletades võeti sõdurpoiss kohe peale (vanem prillidega mees, helesinine Volga M-21, ). Piisas käetõstmisest , teretamisest ning huvist ega juhuslikult Pärnu poole ei lähe.Sõjaväevormis hääletades polnud kunagi kartust, et peale ei võeta. Kinni pidas see, keda ise peatasid, kui suund ei klappinud, siis öeldi seda. Juttu jätkus kogu sõiduks, enamik mehi oli ju sõjaväest läbi käinud ja mõistsid sõdurpoissi . Sõjaväest kojutulek aga oli eriline sündmus.
Kojutulekuks olin ostnud juba kolm kuud varem kohvri, maksis tollal Karjalas Hiitola raudteejaama poes 17 rubla, ilus asi oli. Pole säilinud. Kohvris oli albumitäis pilte sõjaväeelust, kaks paksu tihedalt täiskirjutatud kaustikut sõdurimälestusi, fotoaparaat Smena-8, pardel Harkiv (töötab siiani), ihupesu, paar sokipaari ja Leningradis ostsin pudeli konjakit (marki ja hinda enam ei mäleta), selle tipsutasime Leningrad- Tallinna rongis keskealise vagunisaatjannaga tema kupees ära. Oli eestlanna ,samas magasin ka sõiduöö.
Ei ole nõus nendega, kes kiruvad sõjaväe elu maa põhja ja loevad seda mahavisatud ajaks. Nii võivad asjasse suhtuda vaid ehtsad äpud, kes on teatavasti seda ka eraelus ja kes lihtsalt ei viitsi enda jaoks midagi uut õppida. Kas või end katsetada, milleks võimu ja oidu jäkkub. Kui julgesid enda eest välja astuda, siis olid mees ja sõjaväes ja sinuga arvestati. Kes lasi endale varbale kuseda, sellele lastakse siiamaani. Nii arvan mina, juba kaugelt üle keskea mees.
Kojuminekuks olime juba ammu valmis pannud "parando-võhodnõje", st. paraadvormid. Enamik meie poisse oli väljateeninud vanemseeru laiad paelad, kaks Leningradi poissi said kolm kuud enne kojusõitu (demblit )staršina paelad peale, see oli maksimum, mis sai sõdur teenida.
Ma ei tea miks, aga tollal - pean silmas minu dembliaastat - 1970 kevad- ei olnud meil kombeks tsiviilriideid varuda. Sõjaväest koju mindi ikka paraadvormiga. Millegi üleliigsega me ei hiilanud. Enamik meist oli väljateeninud 1. klassi spetsialisti märgi, kaardiväe märk oli nagu orden rinnas, lisaks "Otlitšnik bojevoi - polititšeskoi podgotovki" märk ( ilus märk, see ja teisedki siiani alles ) ja kes oli kõven spordipoiss, kandis ka kuldset I järgi sportlase märki. Mul oli II järk ja sinist värvi.
Kuna meil oli veel nn. vana vorm, siis kandsime kalifeepükse ja pikki nahksaapaid. Auasjaks oli kojumineval seersandil muretseda ehtsad nahksaapad, mis olid peeglina läikima viksitud. Tankistid, nagu muudki tehn. väeosad, kandsid musta värvi paguneid, neil siis kuldsed paelad, ka mütsirumm oli musta värvi. Mundrikuue krael kahel pool kuldsed tankikujutised. Kuna suures N. Liidus oli 1970 aasta Lenini juubeliaasta, siis mingile osale seerudest anti ka Lenini 100-ndale sünnipäevale pühendatud juubelimedal. Sain ka selle. Ühesõnaga- olime nagu poisid autahvlilt, ise ka muidugi uhked. Veel ei olnud see aeg tulnud, kus armeeriietust kanda häbeneti. Karjalast Leningradi tulin rongiga, Leningradist Tallinna ka rongiga. Tallinnast Pärnu juhtumisi hääletades võeti sõdurpoiss kohe peale (vanem prillidega mees, helesinine Volga M-21, ). Piisas käetõstmisest , teretamisest ning huvist ega juhuslikult Pärnu poole ei lähe.Sõjaväevormis hääletades polnud kunagi kartust, et peale ei võeta. Kinni pidas see, keda ise peatasid, kui suund ei klappinud, siis öeldi seda. Juttu jätkus kogu sõiduks, enamik mehi oli ju sõjaväest läbi käinud ja mõistsid sõdurpoissi . Sõjaväest kojutulek aga oli eriline sündmus.
Kojutulekuks olin ostnud juba kolm kuud varem kohvri, maksis tollal Karjalas Hiitola raudteejaama poes 17 rubla, ilus asi oli. Pole säilinud. Kohvris oli albumitäis pilte sõjaväeelust, kaks paksu tihedalt täiskirjutatud kaustikut sõdurimälestusi, fotoaparaat Smena-8, pardel Harkiv (töötab siiani), ihupesu, paar sokipaari ja Leningradis ostsin pudeli konjakit (marki ja hinda enam ei mäleta), selle tipsutasime Leningrad- Tallinna rongis keskealise vagunisaatjannaga tema kupees ära. Oli eestlanna ,samas magasin ka sõiduöö.
Ei ole nõus nendega, kes kiruvad sõjaväe elu maa põhja ja loevad seda mahavisatud ajaks. Nii võivad asjasse suhtuda vaid ehtsad äpud, kes on teatavasti seda ka eraelus ja kes lihtsalt ei viitsi enda jaoks midagi uut õppida. Kas või end katsetada, milleks võimu ja oidu jäkkub. Kui julgesid enda eest välja astuda, siis olid mees ja sõjaväes ja sinuga arvestati. Kes lasi endale varbale kuseda, sellele lastakse siiamaani. Nii arvan mina, juba kaugelt üle keskea mees.
vot tak
Kojuminek tuli suht ootamatult, esimeste hulgas. Eks vist selle pärast, et uued noored tulid juba peale ja vanakesed ei teinud niikuinii enam mitte midagi (temblitöögi oli juba valmis). Mingit paraadvormi polnud ma näinud peale seda, kui õppest tulin. Starshinaa ands siis kaptjorkast mingi sobiva ja olin värava taga enne, kui arugi sain. Bussiga sai sõidetud oma kolkast Kaliningradi, seal veel loetud tunnid Tallinna bussini. Proovisin ajatäiteks linna peale kolama minna, aga patrulle oli nii tihedalt, et loobusin. Bussi peal oli veel üks eestane, kellega sai pool teed lobisetud kuni silm looja läks. Ärkasin just õigel hetkel, oleksin kodust peaaegu mööda sõitnud... kodus keegi ei teadnud, et olin tulemas - üllatus oli suur. Mäletan veel, et majavalitsuses oli igavne jama, seal mingid bürokraadid ei tahtnud mind koju sisse kirjutada.
Paraadvormist oli kasu ka, andsin selle oma pinginaabrile, kes teenis Tallinnas aga temblisse ei lastud enne kui omale paradka muretses.
Paraadvormist oli kasu ka, andsin selle oma pinginaabrile, kes teenis Tallinnas aga temblisse ei lastud enne kui omale paradka muretses.
Kojuminek armeest (sügis 72) on seotud üsna ebameeldivate mälestustega.
Meil oli taoline süsteem, et kojuminejail oli valida kahe võimaluse vahel: lihtsalt ära oodata, millal minema lastakse (nov. lõpp või dets. algus) või siis nn. demblitöö, mille valmimise järel paari päevaga koju lasti. Tavaliselt oli demblitöö ehistusliku iseloomuga ja kollektiivne.
Mina koos kolme kaaslasega saime demblitööks autoestakaadi ehitamise. Planeerisime nii, et saame enne oktoobripühi valmis. Tegime tööd päevad läbi, kasarmus käisime ainult magamas, noored tõid isegi lõuna- ja õhtusöögi meile töö juurde.
Kõik oli tore päevani, mil betoonisegu segades (käsitsi) minuga paaris töötanud leedukas labidatäie segu mulle otse silmadesse viskas. Kiirustamise ja vähese magamise tagajärg muidugi.
Pilt oli eest läinud. Viidi mind kiires korras Kaliningradi hospidali, kus terve kuu aega mu silmi raviti. Praktiliselt kõik olid juba koju sõitnud, mina istusin hospidalis. Mind ravis üks naisarst, kes oli hästi kohusetundlik ja keeldus mind välja kirjutamast. Lõpuks sain lihtsalt mingeid tilkasid silma kolm korda päevas, ülejäänud aja ga polnud midagi pihta hakata. Palusin arsti, et ta annaks neid tilku mulle kaasa, saan ju kodus ise ravi jätkata. Tema (naisterahavas) ei saanud kuidagi aru, et miks ma nädalat-paari enam välja ei kannata, kui kaks aastat välja kannatasin. Kanaaju - mõtlesin omaette.
Väeossa jõudsin detsembris, ühe reede pärastlõunal. Olin täiesti masendunud - see tähendas ju, et enne esmaspäeva pole lootustki pabereid korda ajada. Läksin bõtovajasse, istsuin ja tegin suitsu. See oli seal rangelt keelatud - aga reede õhtu ja ohvitsere polnud enam. Siis lendas ei-tea-kust poliitülem, karm kartsapäevade määraja. Silme ees läks mustaks - vähemalt viis päeva soolab küll ära! Vaatas mind ja ütles: "Said tagasi, jah? Homme hommikul kirjutan sulle linnaloa, et saad oma läbikäigulehele allkirjad kokku korjata."
Vapustav päev oli see järgnenud laupäev. Allkirju tuli korjata ohvitseridelt, kes vaba päeva pidasid. Kes magas, kes oli kusagile jooma läinud ... Vastu õhtut tuli mõte minna poe juurde vaatama, sealt leidsin viimased vajalikud ohvitserid nurga taga viina viskamas. Hakkama sain! Ja laupäeva hilisõhtuks sain juba Kaliningradi, kust üks öine buss Tallinna poole tuli. Õnneks olid sama bussi peal paar kojusõitvat eesti poissi, kellele sõbrad olid Kaliningradi vastu sõitnud. "Vana Tallinna" seltsis me siis Eesti poole vurasime ja hommik saabus üsna märkamatult.
Korraga vaatasin aknast välja - buss, kurat, keeras parasjagu Tallinna bussijaama poole!
Meil oli taoline süsteem, et kojuminejail oli valida kahe võimaluse vahel: lihtsalt ära oodata, millal minema lastakse (nov. lõpp või dets. algus) või siis nn. demblitöö, mille valmimise järel paari päevaga koju lasti. Tavaliselt oli demblitöö ehistusliku iseloomuga ja kollektiivne.
Mina koos kolme kaaslasega saime demblitööks autoestakaadi ehitamise. Planeerisime nii, et saame enne oktoobripühi valmis. Tegime tööd päevad läbi, kasarmus käisime ainult magamas, noored tõid isegi lõuna- ja õhtusöögi meile töö juurde.
Kõik oli tore päevani, mil betoonisegu segades (käsitsi) minuga paaris töötanud leedukas labidatäie segu mulle otse silmadesse viskas. Kiirustamise ja vähese magamise tagajärg muidugi.
Pilt oli eest läinud. Viidi mind kiires korras Kaliningradi hospidali, kus terve kuu aega mu silmi raviti. Praktiliselt kõik olid juba koju sõitnud, mina istusin hospidalis. Mind ravis üks naisarst, kes oli hästi kohusetundlik ja keeldus mind välja kirjutamast. Lõpuks sain lihtsalt mingeid tilkasid silma kolm korda päevas, ülejäänud aja ga polnud midagi pihta hakata. Palusin arsti, et ta annaks neid tilku mulle kaasa, saan ju kodus ise ravi jätkata. Tema (naisterahavas) ei saanud kuidagi aru, et miks ma nädalat-paari enam välja ei kannata, kui kaks aastat välja kannatasin. Kanaaju - mõtlesin omaette.
Väeossa jõudsin detsembris, ühe reede pärastlõunal. Olin täiesti masendunud - see tähendas ju, et enne esmaspäeva pole lootustki pabereid korda ajada. Läksin bõtovajasse, istsuin ja tegin suitsu. See oli seal rangelt keelatud - aga reede õhtu ja ohvitsere polnud enam. Siis lendas ei-tea-kust poliitülem, karm kartsapäevade määraja. Silme ees läks mustaks - vähemalt viis päeva soolab küll ära! Vaatas mind ja ütles: "Said tagasi, jah? Homme hommikul kirjutan sulle linnaloa, et saad oma läbikäigulehele allkirjad kokku korjata."
Vapustav päev oli see järgnenud laupäev. Allkirju tuli korjata ohvitseridelt, kes vaba päeva pidasid. Kes magas, kes oli kusagile jooma läinud ... Vastu õhtut tuli mõte minna poe juurde vaatama, sealt leidsin viimased vajalikud ohvitserid nurga taga viina viskamas. Hakkama sain! Ja laupäeva hilisõhtuks sain juba Kaliningradi, kust üks öine buss Tallinna poole tuli. Õnneks olid sama bussi peal paar kojusõitvat eesti poissi, kellele sõbrad olid Kaliningradi vastu sõitnud. "Vana Tallinna" seltsis me siis Eesti poole vurasime ja hommik saabus üsna märkamatult.
Korraga vaatasin aknast välja - buss, kurat, keeras parasjagu Tallinna bussijaama poole!
Mundris koju?
Lugedes mälestusi jäi mulje, et enamus Vene sõjaväes teeninuid läksid kroonuriietuses koju ja said selle nö. päranduseks kaasa? Samas näib, et mingit ühtset reeglit siin polnud ja võimalusel mindi ikka erariietes. Kas vorm anti automaatselt kaasa või kuidas see asi toimis?
EKVs on küll nii, et vormi ei saa kuidagi kaasa sebida, ainult aluspesu ja saapad tohtis kaasa võtta. Ehkki mälestuseks oleks tahtnud küll. Ei saanudki aru, kas vormid tuli tagastada seepärast, et 1) anda need uutele ajateenijatele taktikavormideks või 2) et neis peale sõjaväge läbustama ja sigatsema ei hakataks (ehkki laiguline riietus iseenesest ju pole keelatud ja piisanuks tunnusmärkide eemaldamisest?)
EKVs on küll nii, et vormi ei saa kuidagi kaasa sebida, ainult aluspesu ja saapad tohtis kaasa võtta. Ehkki mälestuseks oleks tahtnud küll. Ei saanudki aru, kas vormid tuli tagastada seepärast, et 1) anda need uutele ajateenijatele taktikavormideks või 2) et neis peale sõjaväge läbustama ja sigatsema ei hakataks (ehkki laiguline riietus iseenesest ju pole keelatud ja piisanuks tunnusmärkide eemaldamisest?)
Kui sõjaväkke mindi, siis korjati kõik riided kokku, millega sinna saabusid.
Kaasa-arvatud aluspesu ja sokid.
80.-te lõpul läks see riietekuhil esmalt vanemate olijate poolt läbisortimiseks enestele korraliku grazdanka kokkuklappimiseks, millega hüppes käia ja seejärel rändas ülejäänu katlasse.
Koju tulles anti selga paraadvorm. Sõltuvalt aasta-ajast kas suvine või talvine.
Kui mina '90.-l demblisse läksin, siis vähemalt Eestisse naastes paradka enam kohustuslik polnud. Võis tellida kodust või ise osta endale erariided. Poliitilist olukorda kardeti ja isegi linnaloaga Riiga minnes soovitati väga soojalt kasutada selleks erariideid. Vastasel juhul võisid lihtsalt kohalike käest peksa saada. Rahvus ei lugenud midagi - vaadati rohkem mis sul seljas oli - vene soldatiks jäid nii ehk naa....
Ise tulin koju tavalises talvises igapäevases välivormis. Auto juba ootas aia taga, kui alles pabereid ajasin. Kiireks läks. Patarei oli saunas, kaptjorka suletud ja nii mu paradka ning sinel sinna jäidki. Täiesti pohh oli, tahtsin juba rutem kodus olla. Ainult just saadud tuttuue mütsi (läksime taas üle talvisele vormile) ja rihma kinkisin edasi teenima jäänud eestlastele.
Kaasa-arvatud aluspesu ja sokid.
80.-te lõpul läks see riietekuhil esmalt vanemate olijate poolt läbisortimiseks enestele korraliku grazdanka kokkuklappimiseks, millega hüppes käia ja seejärel rändas ülejäänu katlasse.
Koju tulles anti selga paraadvorm. Sõltuvalt aasta-ajast kas suvine või talvine.
Kui mina '90.-l demblisse läksin, siis vähemalt Eestisse naastes paradka enam kohustuslik polnud. Võis tellida kodust või ise osta endale erariided. Poliitilist olukorda kardeti ja isegi linnaloaga Riiga minnes soovitati väga soojalt kasutada selleks erariideid. Vastasel juhul võisid lihtsalt kohalike käest peksa saada. Rahvus ei lugenud midagi - vaadati rohkem mis sul seljas oli - vene soldatiks jäid nii ehk naa....
Ise tulin koju tavalises talvises igapäevases välivormis. Auto juba ootas aia taga, kui alles pabereid ajasin. Kiireks läks. Patarei oli saunas, kaptjorka suletud ja nii mu paradka ning sinel sinna jäidki. Täiesti pohh oli, tahtsin juba rutem kodus olla. Ainult just saadud tuttuue mütsi (läksime taas üle talvisele vormile) ja rihma kinkisin edasi teenima jäänud eestlastele.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Jankal on õigus. Ametlikult lahkus ajateenija peale demobiliseerimist sõjaväest paraadmundris. Vist ei oleks tohtinudki enne passi tagasisaamist erariideid selga panna.
ka puhkusele mindi vormis.
Vähemalt eestlased tulid kroonusse selliste kaltsudega 8enamasti) millest kahju polnud ja koju tagasi neid ei saadetud. jällegi teoreetiliselt seda võimalust pakuti. Teenistuse lõpus oma erariideid tagasi ei saanud.
Praktikas paljud lahkusid ikkagi erariietes.
ka puhkusele mindi vormis.
Vähemalt eestlased tulid kroonusse selliste kaltsudega 8enamasti) millest kahju polnud ja koju tagasi neid ei saadetud. jällegi teoreetiliselt seda võimalust pakuti. Teenistuse lõpus oma erariideid tagasi ei saanud.
Praktikas paljud lahkusid ikkagi erariietes.
....ja see minu tavalises välivormis kojutulek - vot see oli tegelikult kuritegu. Eraisikute kätte ei oleks tohtinud sellist vormi sattuda.
Isegi kordusõppustel olnutelt korjati kõik allkirja vastu ajutiselt välja antud kroonukuued, välja arvatud buhvaikad (tuldi juulis, vabaneti oktoobris), kenasti tagasi.
Kui esimest aastat "partisanidega" (kõik eestist) uudismaal olin, siis tekkis paras jama just nende bushlattidega, milledele neli-viis meest klooriga tammelehed komufleerisid, paar taskut tont-teab-kust-leitud samasugusest riidest juurde õmblesid ja käisele kinnitatud taskule veel omakorda vastavat värvi lintidest sini-must-valge lipu meisterdasid.
Head kutid olid. Prapporid, arusaajad inimesed, sebisid neile lõpurivistuseks Jelgava rdt.jaamas uued rikkumata vatjofkad selga, et suurematele ülemustele vahele ei jääks ja vormi rikkumise eest kubusse ei topitaks.
Mina oma "ПШ"-ga sain veel aasta või isegi poolteist metsas tööl käia, kuniks peale üht elukohavahetust komplekt lihtsalt kolimise käigus kaotsi läks. Hää riie oli, kuram!.
Ja pagunid-lõkmed hoidsin korras, päris palju nalja sai külapoodides mõnikord tehtud.... Vedas, et kunagi sõjaväelaste küüsi ei sattunud
.
Isegi kordusõppustel olnutelt korjati kõik allkirja vastu ajutiselt välja antud kroonukuued, välja arvatud buhvaikad (tuldi juulis, vabaneti oktoobris), kenasti tagasi.
Kui esimest aastat "partisanidega" (kõik eestist) uudismaal olin, siis tekkis paras jama just nende bushlattidega, milledele neli-viis meest klooriga tammelehed komufleerisid, paar taskut tont-teab-kust-leitud samasugusest riidest juurde õmblesid ja käisele kinnitatud taskule veel omakorda vastavat värvi lintidest sini-must-valge lipu meisterdasid.
Head kutid olid. Prapporid, arusaajad inimesed, sebisid neile lõpurivistuseks Jelgava rdt.jaamas uued rikkumata vatjofkad selga, et suurematele ülemustele vahele ei jääks ja vormi rikkumise eest kubusse ei topitaks.
Mina oma "ПШ"-ga sain veel aasta või isegi poolteist metsas tööl käia, kuniks peale üht elukohavahetust komplekt lihtsalt kolimise käigus kaotsi läks. Hää riie oli, kuram!
. Ja pagunid-lõkmed hoidsin korras, päris palju nalja sai külapoodides mõnikord tehtud.... Vedas, et kunagi sõjaväelaste küüsi ei sattunud
.[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
seda mundrit oli juba 2 aastaga nii jõudnud jälestama hakata et loomulikult jätsin paraadvormi koos kogu krempliga kaptjorkasse , hb ka sinnasamasse,ennast truult teeninud ja juba auklikuks kulunud Tartu kirsad ka sinnasamasse,erariided selga ja minema
oli väga kena sume kevadõhtu ,25 mai 1989a.
kauaoodatud vabanemine pärast 2 aastat...
ja õnneks pole enam sellisesse kohta rohkem sattunud
kui oleks sellises kroonuriietuses nagu Janka räägib patrullile vahele jäänud mõnes suuremas linnas oleks kindel kubu ots olnud
niisama suva ohvitseridele vahele jäädes poleks arvatavasti midagi toimunud,kõigil oli kõigest pohhui ju
oli väga kena sume kevadõhtu ,25 mai 1989a.
kauaoodatud vabanemine pärast 2 aastat...
ja õnneks pole enam sellisesse kohta rohkem sattunud
kui oleks sellises kroonuriietuses nagu Janka räägib patrullile vahele jäänud mõnes suuremas linnas oleks kindel kubu ots olnud
niisama suva ohvitseridele vahele jäädes poleks arvatavasti midagi toimunud,kõigil oli kõigest pohhui ju
Viimati muutis kalleb, 27 Jaan, 2008 0:11, muudetud 1 kord kokku.
See on tõsi, et enamus läksid kroonu kaltsudes, aga koos minuga oli 1973 aasta 2.novembril ka paar ilusas ülikonnas ja lipsuga selli. Väeosas tehti sind paljaks ja said kõik kroonu värgi, oma riided, kes tahtis, anti mingisugused padjapüüri moodi asjandused kuhu sai need sisse toppida ja aadress peale kirjutada, et koju saata. Esimese paari kuu jooksul õmblesid need vennad, kes riideid koju tahtsid saata, seda padjapüüri mitu korda kinni ja ikka polnud see "määrustepärane" ja nii nad vist sinna vedelema jäid. Ma kohe ei usu, et väeosa riided koju saatis. Hiljem targemana olen näinud küll äratundmisi autopargis kui kuskilt kaltsu toodi, et näe minu särk. Mina läksin utsebkasse, nii et vanad suurt šmooni ei teinud. Väeosades küll nende padjapüüri sisse õmblejate kallal.
Ja loomulikult tulime koju vastava aastaaja paraadmundris. Mina tulin sügisel ja üheks suureks probleemiks oli demblile sobiva sineli leidmine. Enamus katsid vaevalt munad ära. Õnneks leidus siiski ka üks pikk ja korralik sinel. Ja sellegi tahtis kombat seljast ära võtta kui ma läksin ohvitseriga, oli vist sampolit, staapi papereid vormistama ja kombat vastu tuli ning lausa paluma hakkas, et ära vii seda pikka sinelit koju, sest pikad on pataljonis defitsiit ja rivi ülevaatused ja muud proverkad.
Mis sai kodus siis kroonumundrist. Püksid ja kuub said mingil ajal lihtsalt ära kantud. Sinel läks kaltsukorjamis auto peale, kaalus palju ja selle eest sai nänni, oli ka teine juba ära trööbatud. Botinkad kandsin ka ära. Särgi ka ja lips on lihtsalt kolimistega kaduma läinud, oli teine veel mõni aasta tagasi kapis vedelemas. Šapkast ei mäleta. Kulinad sai muidugi küljest ära kakutud ja poisikestele laiali jagatud. Keemiku märki ainult, mis mul ka avatariks on, kandsin aastaid kas bareti või siis sonimütsi küljes, et nigu mälestus või nii.
Ja loomulikult tulime koju vastava aastaaja paraadmundris. Mina tulin sügisel ja üheks suureks probleemiks oli demblile sobiva sineli leidmine. Enamus katsid vaevalt munad ära. Õnneks leidus siiski ka üks pikk ja korralik sinel. Ja sellegi tahtis kombat seljast ära võtta kui ma läksin ohvitseriga, oli vist sampolit, staapi papereid vormistama ja kombat vastu tuli ning lausa paluma hakkas, et ära vii seda pikka sinelit koju, sest pikad on pataljonis defitsiit ja rivi ülevaatused ja muud proverkad.
Mis sai kodus siis kroonumundrist. Püksid ja kuub said mingil ajal lihtsalt ära kantud. Sinel läks kaltsukorjamis auto peale, kaalus palju ja selle eest sai nänni, oli ka teine juba ära trööbatud. Botinkad kandsin ka ära. Särgi ka ja lips on lihtsalt kolimistega kaduma läinud, oli teine veel mõni aasta tagasi kapis vedelemas. Šapkast ei mäleta. Kulinad sai muidugi küljest ära kakutud ja poisikestele laiali jagatud. Keemiku märki ainult, mis mul ka avatariks on, kandsin aastaid kas bareti või siis sonimütsi küljes, et nigu mälestus või nii.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline