virtsu

[unn]

Kontakt minuga uno.leever@mail.ee
Tänan.unn

[Arensburger]

... nüüd tahaklsin teada mis seal toimunud on et nii lademetes neid relvi võis leida? olen ka ise enamus oma lapsepõlvest virtsus veetnud ning ringi kolanud kuid ei keegi pole midagi rääkinud ega ka leidnud. teada on mulle hetkel ainukesed selle piirkonnaga sõjaga seotud objektid sadam, rannakaitsepatareid, salajane sõjalaevade baas puhtus. palun jagage oma teadmisi.

Siin panen üles mõned katked Enn Nõu raamatust “Pärandusmaks” Lund 1976.
Aeg küll palju varasem, kuid vast ka huvitav lugeda ühest vähemeenutatud peatükist Virtsu (militaar)ajaloos.


1916. Sügisene koolitöö Nehatus jõuab kolmandasse päeva. Algab kohutav plahvatuste ragin, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud. Kümme versta eemal kukuvad suurtükimürsud Virtsu kindlusele ja mõni eksib Nehatu järve. Virtsu põleb, majad põlevad praksudes ja kindlus lastakse puruks. Saksa laevastik on Riia lahest sisse sõitnud ja Vene laevad Muhu väina sulgenud. Nehatu kooliõpetaja läheb verest välja ja laseb lapsed koju. Koolipoisid kõnnivad aeglaselt kodutalude suunas ja vaatavad ettevaatlikult eemalt pealt, kuidas põleb Virtsu haru kadakate taga. Viis versta kõmpimist läbi metsa ja nad jõuavad Virtsu maantee juurde nelja versta kaugusel sadamast – plahvatuste ja meresõja põrgust. Viis poissi jooksevad kui metsjänesed üle tee. Poisid tallavad teed vanal merekaldal Jõe talu ligidal, sada sülda lainetest. Aeg kipub õhtule. Vormsi pool, kalameeste võrgukuuridega väikese Papi laiu taga möllab merelahing Soela väinas. Müriseb suurtükituli. Sähvatavad plahvatused lõikavad videviku katki. Mõned väiksemad laevad paistavad rannakõrgendikult. Vene ristleja Slava saab pihta, jookseb Muhu väinas pagerite süvendatud kanaliteest kõrvale madalikule ja vajub. Sinna ta jääbki. Hirmunud koolipoisid, ranitsad seljas, ruttavad koju, pooleldi jooksevad….

Sügisel. Virtsu ligidal mäeservapealse Kuke talu uhkes toas, kuhu telefon on sisse tõmmatud, elab vene madruste 12 liikmeline valvepost. Kõrtsi talu suurest hollandi veskist piilub nende vahipost Muhu poole. Kasakad peavad positsiooni Uisu ligidal Metsa talus ja käivad madrustega kaarte mängimas. Raha peale. Kasakad kaotavad. Madrused võidavad. Kasakad vihastavad, aga kardavad madruseid. Sõprus lõpeb. Kasakad võtavad oma väe ja voliga talumeestelt lambaid. Kuke talu peremees kui Kerenski aja miilitsamees läheb kaebajaga kaasa lambavargust selgitama. Kasakad räägivad mõõkadega, aga kedagi maha nad ei löö. Juurdlus jääb pooleli. Vallamajas lasevad venelased saksa sõjavangid lahti ja need üritavad üle väina okupeeritud Muhusse minna. Külarahvas märkab saksa sõjavange ja poisid ütlevad sellest edasi kellelegi Lihula koolis. Organiseeritud külamehed nabivad vangid kinni ja viivad Lihulasse. Kahe päeva pärast on sakslastest vangid uuesti ranna ääres. Enam ei hooli neist keegi. Pole erainimeste asi. Saksa sõjavangid lähevad üle väina....

Saaremaal ootavad sakslased oma aega. Muhu väinas sirutab mahajäetud Slava oma lahinguväsinud kere läbi jää taeva poole. Kaks sõjast tagasi tulnud eesti meest rändavad mandrilt üle jää, ronivad pardale suurtükitorni ja üks neist tõmbab. Käib võimas pauk ja meeste näod kohkuvad valgeks. Mürsk langeb Muhu liivapõllule keset nõmmemaastikku. Sakslased kihutavad saanidega Slava juurde, võtavad mehed kinni ja viivad Muhusse. Kaks päeva on nad ära ja kodused on hirmu täis. Siis aga tulevad mehed tagasi üle hobuseid kandva jää. On ennast vabaks rääkinud. Sepad teevad hobustega Slaval soomust, toovad rauda ja tina. Koolipoisid käivad jalgsi, ronivad laeva peale ja otsivad uudishimulikult kõik läbi. Aga kõiki asju, mida kangesti tahaks kaasa võtta, ei saa kuidagi lahti muukida. Siis võtavad nad Slavalt sulanud tina ja kolmekümne tolli pikkusi püssirohukeppe suurte kimpude kaupa. Need torkavad nad otsapidi maasse. Tuli otsa ja pauk! Natuke kardetav ja ühtlasi võluv. Neid püssirohukeppe jätkub pärast mitmeks aastaks. Poisid tuhnivad Slava masinaruumides ja kangutavad pooleldi lahtisi aparaatide osi. Kokku saab väikese kelgutäie. Väikesest hirmust ei saa aga terve retke jooksul korrakski lahti. See on naha alla pugenud pärast seda, kui sakslased need mehed kinni võtsid ja ära viisid….

1918. Vene tagavararoodu sõdurid majutatakse Kalda talusse Kivikülas. Elutoas klopsivad nad pinknarid kokku ja tõstavad õlekotid peale. Pererahvale jätavad nad nurgataguse suure laia voodiga, millele riie seatakse ette vaheseinaks. Kogu ülejäänud toa ja teise toa võtavad soldatid enda alla. Seinte äärde seavad nad püssid ja neil on rohkem toidumoona kaasas kui tavalistel soldatitel. Kui nad tüki aega on niimoodi pererahva kukil elanud, siis räägivad nad ühel laupäeval, et nad tahaks kangesti saia saada, et neil on jahu riisi ja suhkrut. Perenaine paneb mitu plaaditäit suurde leivaahju küpsema. Töövaeva eest ulatavad soldatid pererahvale ühe saia, mis maitseb hästi üle hulga aja….
….Algul oli peremees saunaahju katki löönud, et soldatid ei saaks saunas käia. Kui aga selgeks saab, et soldatid on täid kaasa toonud, siis parandab peremees ahju ära ja tahab, et nad saunas ära käiksid ja ennast puhtaks küüriksid. Muidu kingivad nad veel oma täid pererahvale. Aga sakslased on Muhust üle jää liikuma asunud. Soldatid kütavad saunaahju kuumaks ja nii see jääbki ootama, sest nad peavad enne jalga laskma. Siin kandis ei peeta lahinguid, ega proovi keegi sakslastele vastu panna….
….Hommikuks on taevas ikka veel roosa ja Rohuküla põleb ikka veel. Sakslaste ešelon rändab Kuivastust üle jää, üle Kessu laiu ja jõuab Virtsu ligidal Uisu talu all randa. Nende tee viib edasi Jõe talust üles ja edasi juba rumalalt juhitult üle kraavi kuhu varustushobused kinni jäävad. Hobused ei jaksa ja sakslased laadivad koormad maha. Tee viib Mõisakülast läbi ja Kuke talumaja otsast mööda. Ööseks pannakse saksa sõdurid sundkorras majja ja nad võtavad külast uusi hobuseid. Kuke peab ka andma ja saab asemele vana poolnälginud kronu. Sakslaste talveešelon ruttab järgmisel päeval edasi Lihula peale. Kraavi jäävad maha käsigranaatide kastid ja kõik kohapealsed inimesed võtavad sealt. Ka koolipoisid, kes õpivad tõmbama ja viskama. Imekombel ei juhtu õnnetusi. Tavaliselt on granaadid eraldi ja sütikud omaette. Siin lebab veel padruneid ja igasugust muud sõjavarustust kolm nädalat poistele sorkimiseks ja äravedamiseks, enne kui sakslased lõpuks kraami ära viivad….
…Sakslased joodavad hobuseid ja okupatsioon algab rahulikult. Koolijuhataja kutsub lapsed kokku – Nüüd lähete koju ja kooli nüüd ei ole! Koolimajja pannakse sõdurid ja see koolivaheaeg venib pikemaks kui kunagi varem. Kalda perenaine jõuab isegi vahepeal ära surra.
Varsti pärast venelaste jalgalaskmist ja sakslaste tulekut jääb kalda perenaine haigeks kõrge palavikuga ja väikesi plekke tekib üle keha. Võtab kirjuks. Venelased olid siiski jõudnud täid üle anda. Perenaine paraneb, pääseb kuidagi jalule ja käib isegi laudas vastsündinud vasikat aitamas. Korraga läheb aga kõik hullemaks ja saksa sõjaväearst tellitakse välja Kalda tallu. Vaatab, räägib ja lubab tagasi tulla, aga enam välja ei ilmu. Mai lõpus lamab perenaine voodis ja sureb….
…Virtsu ligidal pannakse Kuke talusse kaheksameheline saksa valvepost. Nad elavad maja teises otsas ja mitte uues toas, kus vene madrused olid elanud. Must köök jääb keskele ja üks Höitmann, keda poisid kutsuvad Köitmanniks, õpetab seal neile kahe pulgaga trummilöömist. Sakslased korjavad nõgeseid ja keedavad suppi.

[oliver]

Kollektsionäärist sõbral on nö. tarkusetera - Muhus on igas majapidamises vähemalt üks Slava detail Kusjuures meri uhub siiamaani püssirohumakarone ja -liiste välja.