Olukirjeldus Donetskist
http://inforesist.org/o-zhizni-v-bastio ... gicheskie/
Elatanud naine, kes veab endaga kaasas kaht väikest ratastel kotti Kolhosnõi prospektil, vastab küsimusele „Kas te elate siin?“ jäise naeratusega:“Siin ma just alles elasin“.
17.liini buss peatus Poligrafitšeskaja peatuses, kui seda tabas suurtükimürsk. Hukkus 15 inimest, teist samapalju sai haavata. Kiievi prospektil väljus trepikojast suitsetamiseks meesterahvas, tema hukkus plahvatuses, kaks last kaotasid isa. Kuibõševi rajoonis, päevasel ajal, tabas kaubanduskeskust suurtükimürsk, plahvatuses hukkus seitse inimest. Donetski linnavalitususe andmetel on linnas talve lähenedes 36000 purustatud aknaklaasi.
Vaatamata separatistliku „Donetski Rahvavabariigi“ statistikale, mida avaldatakse kaks korda päevas, elab linnas siiamaani üle 60 % kohalikest elanikest. Osa neist toetab separatiste, ülekaalukam ja vaiksem osa mitte.
Donetskis tihti on kuulda väljendit „elu nagu loosirattas“. Kõik siiajäänud inimesed on kohustatud selles loosirattas osalema. Kaotused on siin traagilised, aga konkreetseid auhindu, mille nimel tasuks riskida, ei oska keegi nimetada.
Pilet Donetskisse
Donetski rajooni televisioonis näidatakse ainult Vene propagandakanaleid, Ukraina peamiseid trükiseid pole ka kioskites. Piirkond on mujalt tulevast informatsioonist kindlalt isoleeritud.
Liiklusvool siin katkenud ei ole. Ukraina linnadest saab siia sõita, kui varuda kannatust ja ette valmistada usutav versioon sellest, kuhu ja mis eesmärgiga sõidad. Linna pääseb vaid läbi ohutuma lõunasuuna.
Puupüsti täis buss sõidab külavaheteedel, juht hoiab kogu aeg telefoni kaudu ühendust kolleegidega, et teada saada, kas võib sõita mööda seda või teist teed. Donetskis annab tunda olmekaupade ja mitmete toidukaupade puudus, ei maksta palkasid riigisektori töötajatele, abirahasid ega pensioneid. Sularaautomaati raha järgi või notariteenusteks on vaja sõita teise linna.
Donetski elanik Svetlana sõitis Kramatorskisse ema pensioni järgi. Tema ema on pärast insulti halvatud. 60a Svetlana on õnnelik selle üle, et Kramatorski omavalitsuse töötajad tulid talle vastu tema olukorra tõttu ning andsid talle ema pensioni kätte volituse põhjal, millel puudub notariaalne kinnitus.
„Me elame nagu teisel planeedil: hooned on samad, naabrid samuti, ainult et tundub, et eksisteerib veel üks reaalsus“, - lausus naine, kes töötas Donetski linnavalitsuse rahandusosakonnas.
ATO territooriumil kontrollitakse kõiki transpordivahendeid Ukraina sõjaväelaste poolt iga 30 km järel. Sellistes kontrollpunktides peavad mehed koos passidega väljuma.
„Kui me jõuame DNR-i postini, hakkan ma sinuga rääkima, kui me omavahel vestleme, võib-olla ei hakata sind siis ülekuulamisele kutsuma“, - tegi Svetlana ettepaneku, teades separatistide suhtumist Leetu
(ajakirjanik on Leedust).
Sisenedes bussi, torkas DNR-i sõdur sõrmega mitut meest ning palus neid öelda, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Siin on kontroll tõsine: kontrollitakse kuni 65 aastaste meeste passe, esitatakse palju küsimusi ja hoiatatakse, et relvade leidmisel tehakse kohapeal ots peale.
Kummituslinn
Peale lõunat jõuab buss Donetski kesklinna. Svetlana hingas kergendatult:„Varem olid sellisel ajal linnas ummikud. Nüüd aga – tänavad on tühjad, ainult mässuliste autod kihutavad ringi“. Küsimusele, kuidas ta kujutab endale ette DNR-i tulevikku, vastab ta:“Ei kujutagi. Kaotasid sõja – ja aitab. Inimestel on vaja lasta elada“.
Donetski kesklinnas inimesi peaaegu polegi. Ühel peatänavatest – Iljitši prospektil – on uued korterelamud, tuntud brändide kauplused, pangad ja mõned sõidukid. Erafirmasid suletakse, ustele ilmuvad sildid „Remont“.
Ajavahemikul 22.00-05.00 on DNR-is komandanditund. Linnas kihutavad aegajalt suurel kiirusel ringi toonitud klaasidega ilma registrimärkideta sõidukid.
„Autojuhi poliitilistest vaadetest saab siin aru selle järgi, kuidas ta peab ennast üleval Donetski tänavatel“, - ütles taksojuht Dmitri, osutades toonklaasidega autole, mis sõitis punase fooritulega. Tema töötas koos naisega Donetski lennujaamas. Pere kaotas hästitasustatud töö, Dmitri peab ise end üheks esimestest, keda vallandati poliitilise kriisi tõttu Donetskis.
Donetski ülikool viidi üle Vinnõtsjasse. Donetskisse jäi järgi ainult selle hoone, mida uued peremehed nimetavad DNR-i kõrgkooliks. Sellest õppeasutusest saadud diplomit tunnustavad vast ainult teised venemeelsed separatistlikud regioonid.
DNR-i administratsiooni juures viib elatanud naine sinnapüstitatud telki leivapätsi. Selles telgis korjatakse abi separatistide armee vabatahtlikele. Naabertelgis võib ennast kirja panna vabatahtlike ridadesse. Paljud töökaotanud, kes ei saa linnast lahkuda, peavad vabatahtlikuks astumist ainsaks teenimisvõimaluseks.
Vastuvõtt ajakirjanikele
DNR-i administratsioonihoone seitsmendal korrusel asub pressikeskus. Sealt võib saada kahesugust akrediteeringut – üks annab õiguse töötamiseks DNR-i territooriumil ja teine spetsiaalse loa pääseda sõjategevuse piirkonda ja kindlustatud sõjalistele objektidele. Enne akrediteeringu väljastamist viiakse läbi väike vestlus.
Siiasõitnud ajakirjanikud näevad kõigepealt Ukraina taktikalise raketi „Totška-U“ jäänuseid ja kuulevad informatsiooni selle kohta, millega see Donetskis hakkama sai. Seinal ripub hiiglaslik foto lendavast Malaysia Airlines lennukist pealkirjadega inglise ja vene keeles - „DNR avaldab kaastunnet hukkunute omastele ja kogu maailma üldsusele seoses sõjakuriteoga, mille sooritas Ukraina armee, tulistades lennuki alla“. Siin saab näha ka meelespead selles piirkonnas töötavatele ajakirjanikele. Selle viies punkt nõuab „poliitkorrektsust terminoloogia valimisel“.
