Kiusaks lugupeetud foorumlasi veel ühe Donetski lennujaama artikliga...
http://inforesist.org/kiborgi-ne-mozhet ... sudarstve/
Küborgid – iseseisvas riigis ei tohi olla mingeid Donetski ega Luganski Rahvavabariike
Sõdurid kolmest Ukraina armee dessantbrigaadist – 79.-st, 72.-st ja 93.-st - koos 3. spetsnazi polguga Kirovogradist ja Paremsektori vabatahtlikega on saanud legendideks, kaitstes Donetski lennujaama VF armee terroristide eest. Ainult umbes sajakaupa roteerudes hoiavad nad peaaegu pool aastat lennujaama ja ei anna VF armeele ja kohalikele bojevikkudele objekti. Erikorrespondent kohtus kahe kõige noorema Donetski lennujaama kaitsjaga, üks neist hüüdnimega Sliva on ainult 18 aastane, teine hüüdnimega Kobra – 22 aastane. Mõlemad on Paremsektori vabatahtlikud. Nähes kaamerat, nihkusid vanemad küborgid lugupidavalt eemale: “Ei, ei, neid pildistage. Nemad on tõelised kangelased.“ Umbes kolm nädalat olid sõdurid lahingus, peale seda sõitsid puhkama. Pärast seda intervjuud lähevad nad jälle tagasi lennujaama.
- Kuidas te sattusite sõtta, mille pärast, millistel motiividel?
K: Mina otsustasin sõita siia koos tuttavaga Paremsektorist pärast Maidani, millalgi aprilli lõpus.
S: Mina tutvusin Kobraga läbi kursusekaaslase, kes koos meiega töötas. Võitlesime koos, mina teise numbrina: tema tulistas, mina laadisin ning uuesti lahingusse.
- Kuidas on olla küborg – tuntud inimene kogu maal?
K: Ei tea. Näiteks meie poliitikud on tuntud. Aga mida nad teevad? Mitte midagi. Niisiis, minu arvates on parem, kui sind peaaegu keegi ei tea, aga sina ikkagi midagi teed.
- Te olite Donetski lennujaamas. Mida te seal nägite, mida üle elasite, mis meelde jäi?
S: Meenus 3. oktoober, kui kaks tanki hakkasid meid tulistama. Jätsin juba eluga hüvasti. Mõtlesin, et nii ma surengi.
K: Kaks tanki, hiljem lisandus jalavägi. Oli palju haavatuid, BTR põles. Koos meedikuga 93. brigaadist kiskusime haavatu sellest BTR-ist välja. Hiljem levis tuli tehnikalt üle hoonetele, hakkas plahvatama laskemoon. Hukkusid kaks meie võitlejat Paremsektorist.
- Millised lahinguolukorrad meenuvad?
K: kuidas hävitasime lennurajale sõitnud tanki. Kolmest küljest andsime talle ning hävitasime. Üks rindkerehaavaga tankist põgenes umbes 30 meetrit ja kukkus. Teine otsustas tagasi pöörduda ja vaadata, kas esimene ronis välja, kuid siis plahvatas tankis lahingkomplekt.
Veel oli juhus ohvitseriga hüüdnimega Redut, spetsnazi 3. polgu komandör. Viibisime koos temaga esimese korruse toas. Nagu tellitult hakkasid separatistid peale ronima. Tema ütleb mulle: anna granaat. Andsin talle granaadi, samal hetkel tank tabas seina, see kukkus mulle peale. Avan silmad - lakkamatult tuleb telliskive, vaba oli ainult üks käsi. Redut tassis mind välja ja paari minuti pärast jätkasin lahingut.
Veel juhtum, kui kaks separatisti lähenesid meie poolt purustatud tankile. Üks roomas selle alla, teine läks paremale poole tanki, et tanki varjuda...
S: Hakkasime neid granaatidega loopima. See, kes läks paremale, sai kohe surma. Esimene jätkas vastutulistamist.
K: Mina läksin läbi hoone teisele poole. Lasin ta maha, ronisin tanki alla, et PKM kaasa võtta. Ja sel hetkel sõitis tagantpoolt välja meie tank. Minu raadiojaam jäi lennujaama purustatud seina alla. Pärast saime teada, et tankistidele anti korraldus tulistada tanki, kuna selle all on separatistid.
- Mida tundsite, kui kõike mõistsite?
K: Ütleme nii, et see oli kõige hirmsam hetk minu elus. Meie tank alustas tulistamist, kuid mingi ime läbi lasi kaks korda mööda. Peale seda tank eemaldus. Nüüd nägin, et maas lamaval surnud separatistil on granaat pihku pigistatud. Tahtsime ta eemale tõmmata, kuid nii kui talle lähenesime, nägime, et lõhutud angaarist vaatab meie poole separastist kuulipildur. Ta nägi meid hästi. Ei teagi, miks ta tuld ei avanud.
S: Kui ta oleks tule avanud, poleks meil šansse olnud.
K: Juhtum granaadiga F1. Meie kahekesi olime ühes ruumis kaitses. Granaat lendas läbi akna sisse. 3. spetsnazi polgu kuulipildur ja üks meie võitleja hüppasid läbi ukse välja, mina mõistsin, et ukseni ei jõua. Toas olnud riiuli küljest kukkus tükk, haarasin selle pea kaitseks, hüppasin eemale. Mõtlesin, et kõik, F1 killud niidavad 200 meetri pealt. Kokkuvõtteks - poolteise meetri kaugusel minust lõhkes granaat, aga ükski kild ei tabanud. Jumal kaitses.
- Kuidas on lennujaamas allüksuste koordineerimisega? On konflikte Paremsektori, dessandi ja spetsnazi vahel?
S: Konflikte ei ole. Kui meil on abi vaja – nemad aitavad meid. On neil abi vaja - meie aitame.
K: Me oleme kõik ühe ja üks kõigi eest.
- Kes praegu lennujaama kaitsevad?
K: 79. brigaadi allüksus, väeosa nende juurde komandeeritud 72. brigaadi võitlejatest ja meie võitlejad Paremsektorist. 93.-s on samuti meiega, aga hetkel on nad üle viidud Peskisse.
- Millises seisundis on lennujaama kaitsjad?
K: Neil, kes on seal juba piisavalt, on võitlusvaim tugev. Nendel, kes alles sinna roteerusid... Tuleb ette desertööre, enesetulistajaid.
- Enda tulistajad – mis põhjusel?
S: Ehmatusest. Tankistidel on lühike automaat AKSU. Üks selline vahejuhtum. Uuest terminalist vanani on joosta 300 m. Jalgade all on killud, prügi. Kogu teekonna oled separatistide tule all. Üks haavatu jooksis meie juurde, tal olid killuhaavad. Andsime talle esmaabi ja jooksis tagasi. Pärast õhtul jookseb tankist ja seesama poiss on koos temaga. Räägivad: “Kõik, uus terminal anti ära“. Nojah, taipasime, et kui uus terminal on ära antud, siis meie oma vanast ei tohi mitte kuhugi minna. Meid lihtsalt võetaks piiramisrõngasse ja meist ei jää midagi järgi.
K: No ja ehmatusest tankist tulistas: kaks uut haavatut ja see esimene sai kildudest haavata. Veel juhtum. Mähin jalgu, minu taga istus kaaslane – samuti tankist. Istub automaaadiga, väriseb, kaitseriiv maas. Ja järsku kuulen, kuidas tulistab ehmatusest põrandasse. Tal kästi automaat kõrvale panna ja usaldati padruneid laadima. Ma arvan, et kui separid oleks teadnud, et ainult 50 inimest hoiavad vana terminali – nad oleks meid lihtsalt massiga puruks litsunud.
- Mis on praegu (24. oktoobril) meie kontrolli all?
S: Uus terminal.
K: Ja vasakpoolne osa vanast, järgijäänud osa, mis ei ole ära põlenud. Lennujaam tervikuna on meie sõdurite poolt kontrollitav.
- Millistes tingimustes magate?
S: Magame keldrites.
K: Ööseks paneme välja vahipostid. Kui lahing algab – võitlevad kõik. Ärkame üles ja lahingusse. Separitel on olemas maa-aluste kommunikatsioonide plaanid. Meil taoliseid plaane ei ole. Aga see kõik on vale - et me peidame end tulelöökide ajal kuhugi kanalisatsiooni või nagu oleks separid üritanud üle ujutada mingit osa kanalisatsioonist. Vale. Pole seal olnud midagi sellist. Tavaline pooleldi põlenud keldrikorrus.
- Aga kuidas neil õnnestub siseneda ühele või teisele lennujaama korrusele?
K: Vanal terminal on ehitatud nii, et seal on neli trepikoda – hoone servades ja kaks keskel. Täpselt separatistide käes oleva angaari pool on sissepääs ja sealt saab läbi keldri tõusta teisele-kolmandale korrusele.
- Mineerida ja õhku lasta seda sissepääsu ei saa?
S: Seal on kõik põlenud ja liikuda on ohtlik. Me liikusime sinnamaani välja, toetasime seal vastu ühte seina ja see muutus lihtsalt rusudeks.
K: Uus terminal näeb välja nagu sõel. See seisab püsti ikka veel ainult tänu sammastele. Poleks sambaid – oleks ammu kokku kukkunud.
- Kuidas toimub võitlejate ravimine?
S: Võitlejad karjuvad „Dok!“ ja kutsuvad sinna, kuhu vaja.
K: Anname abi võimaluste kohaselt. Ja samuti vastavalt võimalustele ja sõltuvalt vigastustest - viime välja. Kui sõidab meie BTR evakueeritavatega, alustavad separatistid koheselt tulistamist, koondavad suutükitule. Ja siinkohal on kõige rohkem kahju, et meie tankistid tihtilugu ei sõidagi välja. Üks harvadest väljasõitudest – see oli see juhus, kui minu pihta tulistati.
- Kumma poole kaotused on suuremad?
K: Nende kaotused on kordades suuremad. Kolmandast kuupäevast, kui nad peale tungisid, lõime rivist välja 40% pataljonist Oplot, pataljonis on ligikaudu 500 inimest. Kolmandal kuupäeval umbes kell 11 hommikul nägime, kuidas kaks Urali sõitsid kohale ja korjasid surnukehad kokku.
- Kuidas toimub surnute vahetus?
K: Nemad sõidavad valge lipu all ja korjavad kokku. Kui nemad surnuid koristavad – meie ei tulista. Kui meie hakkame omasid ära viima – separatistid avavad kohe tule.
- Kui palju meie omasid hukkus lennujaamas teie silme all?
K: 25. septembrist kuni 12. oktoobrini umbes 30 sõdurit. Aga selle aja jooksul hävitasid meie võitlejad umbes pataljoni, mis võrdub 500 separatistiga. Meie vastu võitleb kolm pataljoni – Oplot, Sparta ja kadõrovlased.
- Kuidas hindate vaenlase sõjalisi oskusi?
K: Seal on narkomaanid. Üks neist jooksis, püstol PM käes, meie BTR-ini.
S: Jooksis meieni ja tulistas BTR-i pihta.
K: BTR tulistas vastu ja lõikas ta pooleks. Ainsad, kes neil hästi võitlevad on tankistid ja tulejuhid. Tulistavad vene relvadega, vene Gradidega.
- Millised on probleemid? Kuidas on söögiga, relvastusega?
K: Toitu jätkub – sõjaväe kuivpajuk, konservid. Padrunitest on puudu 7.62x39 mm. Kuid tulistada on millega - RPG-d, granaadid, PTUR-id, PKM-d, RPK-d. Vett ei ole. Olen kindel, et isegi praegu pole poistel vett. Ei jõuta vedada. Veetakse, kuid separid löövad tehnika rivist välja ja kõik põleb ära.
S: Kolm nädalat pole pesnud. Veest on tõsine puudus. Ravimitest ei jätku valuvaigisteid, Celoxit, sidumismaterjale.
K: Väga tore, et meil on põlvekaitsed. Reaalselt päästavad kildudest. Lõhkes kaks granaati – kaks poissi said haavata. Aga mind päästsid põlvekaitsed.
- Kas on võimalik puhastada territooriumi, et suurendada koridori lennujaama tagavarade juurdetoomiseks?
K: Arvan, et jah. Lennujaama piirkonnas asub meie sõjaväeosa, mis hoiab tulepunktides kaitset. Jõudu on piisavalt. Punkrite suhtes on meie nali: kui separatistidel viskab üle nende tampimine, tulevad nad meile.
- Mida tunned tulelöögi ajal?
S: Hirmu muidugi.
K: Erinevad mõtted tulevad pähe. See võib olla sinu elu viimane päev.
- Ei teki soovi püsti tõusta ja ära minna?
K: Ei, seda ei juhtu. Kui igaüks hakkab niimoodi lahkuma – antakse ära lennujaam, antakse ära Peski. Kui nii teha, siis nad lähevad kuni Dnipropetrovskini, aga peale seda tuleb Kiiev, Lääne-Ukraina. Mina seda ei taha.
K: Mitte kordagi pole sellist mõtet olnud, et lahkuda. Räägitakse, miks me hoiame lennujaama - kui me selle ära anname, siis nad ei peatu ja lähevad edasi. Võib siis Harkivi ja teised linnad ära anda. Milleks me seal siis võitleme?
- Mis te arvate, miks lennujaama kaitsjatele anti nimeks küborgid?
S: Isegi ei tea. Võib-olla 3. oktoobri tõttu, kui oli tõesti karm lahing. Me hoidsime kaitset lõpuni.
- Kui palju on Paremsektori võitlejaid lennujaamas?
S: Praegu inimest 20-25.
- Kuidas talve üle elate?
S: Hakkame keldrites kuidagi sooja tegema.
- Tahate midagi öelda riigijuhtidele?
S: Ma sõidan juba kolmandat korda edasi-tagasi, käin puhkamas ja jälle siia. Ma ei saa aru, miks Porošenko kirjutas midagi alla LNR-i ja DNR-iga. Miks me siis lennujaamas istume? Siis on vaja sealt lahkuda ja las lähevad ja rüüstavad, me ju neid, tuleb nii välja, et tunnustasime. Ma ei saa sellest aru.
K: Mille eest siis kõik meie poisid surid? Nii ei tohi olla. Ei saa olla mingeid vabariike sõltumatus riigis.
S: See oleks sama, kui Lvivi oblast sooviks minna Poola alla ja teha oma LNR.
- Kui armee annab käsu lahkuda Donetski lennujaamast – lahkute?
K: Lennujaam – see on meile strateegiline koht. Kui anname selle ära, siis peame lahkuma ka Peskist. Kui Donetskis maandub kasvõi üks lennuk... Neil on vaja lennurada.
- Aga on see veel terve?
K: Jah, vigastamata. Ei midagi erilist. Isegi Gradide löögid toppasid rajal. Pommiaugud, mis on, need võib kinni ajada.
- Rada õhku lasta saab?
K: Üldiselt jah. On olemas kommunikatsioonid, mis on vajalikud raja remondiks, raja valgustuse jaoks. Ei tea, kuidas sinna ligi pääseda, aga õhkida seda saab.
- Plaanite lennujaaama tagasi pöörduda?
S: Jah, loomulikult. Tingimata.
K: Lähemal ajal sõidame välja. Loodan väga, et juba homme-ülehomme oleme kohal.