Mis Ukrainas toimub? vol.3
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Põhjus ründamiseks tuleb ikka leida.
http://www.postimees.ee/2982377/moskva- ... rikkumises
http://www.postimees.ee/2982377/moskva- ... rikkumises
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
- PaganHorde
- Liige
- Postitusi: 4525
- Liitunud: 26 Jaan, 2014 9:00
- Asukoht: https://1920.in/
- Kontakt:
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Moskalid on jah algusest peale üritanud Ukropeid provotseerida. Aga need näikse eriti kannatlikud olema. Isegi üle piiri pommitamised pidasid vastu. Küllap nad teavad juba kuidas suurem veli sõdib.teeline35 kirjutas:Tundub,et kumbki osapool konflikti külmutada ei taha.Ukraina oma edasist tegevust planeerides peaks olema valmis võimalikuks avalikuks sõjaks venemaaga.Just valmistuma lahingutegevuseks kogu ukraina ja venemaa piiri ulatuses.Minu arust Ilovaiski katastroofi peamine põhjus oli,et eeldati venemaa mittesekkumist oma regulaarvägedega.
Varemalt ma eeldasin,et Putin avalikku sõda ei julge ette võtta.Praegu ma selles enam kindel pole.Aga sõja algataja ta vähemalt venemaalase silmis olla ka ei taha.Kõik need Putini andunud pooldajad ei neelaks alla kui venemaa on agressorina sõjas ukrainaga.Praegust tegevust ukrainas võibki vaadelda kui ukraina provotseerimist alustada pealetungi.Kui ukraina alustab pealetungi esimesena on seda kergem esitada agressioonina venemaa vastu.Ukrainlaste peamine ülesanne vastu pidada ning lasta sepakatel suurpealetung ise alustada.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Täna on siis päev otsa Donetski lennuvälja pommitatud ja rünnatud.
U poolel on vähemalt 3 meest surma saanud ja mitmed haavata. Seal hulgas on surma saanud ka üks 18 aastane lahe kutt, kellest oleme siin varasemalt ka videot näinud.
https://www.facebook.com/photo.php?fbid ... 7230575068
Kahjurite poolel on ka kaotusi. Dombastani kohalikud säutsuvad ja räägivad, et haiglates on kiired ajad, s.h. ka surnukuurides.
Tundub, et asi kogub seal pöördeid. Dombastani "ametiisikud" teatavad, et U pool on ette võtnud (peaaegu) täieulatusliku rünnaku. Neil lihtsalt ei jää muud üle kui ennast kaitsta
U poolel on vähemalt 3 meest surma saanud ja mitmed haavata. Seal hulgas on surma saanud ka üks 18 aastane lahe kutt, kellest oleme siin varasemalt ka videot näinud.
https://www.facebook.com/photo.php?fbid ... 7230575068
Kahjurite poolel on ka kaotusi. Dombastani kohalikud säutsuvad ja räägivad, et haiglates on kiired ajad, s.h. ka surnukuurides.
Tundub, et asi kogub seal pöördeid. Dombastani "ametiisikud" teatavad, et U pool on ette võtnud (peaaegu) täieulatusliku rünnaku. Neil lihtsalt ei jää muud üle kui ennast kaitsta
http://ria.ru/world/20141106/1032039026.htmlУкраинские силовики фактически начали полномасштабные боевые действия, бойцы самопровозглашенной Донецкой народной республики обороняются, заявил РИА Новости по телефону вице-премьер ДНР Андрей Пургин.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Üks selline lugu:
https://informnapalm.org/2655-yuryj-fel ... -yntervyu/
Tõlge Facebooki avarustest:
Juri Felštinski
Suur sõda on veel ees
USA-s elava vene ajaloolase Juri Felštinski intervjuu Kiievi venekeelsele ajakirjale „Biznes“, mida ajakirja toimetus keeldus avaldamast.
(„Ukraina uudiste“ jaoks tõlkis eesti keelde Paavo Järg)
– A. Kurilenko: Hiljuti külastas Vladimir Putin Venemaa poolt annekteeritud Krimmi. Kuidas mõista seda visiiti ja Putini retoorikat sellest, et Venemaa armee relvastatakse kõige eesrindlikuma tehnikaga, kusjuures need relvad kuuluvad strateegilise ründerelvastuse hulka?
– Juri Felštinski:
Putin valmistub suureks sõjaks. Pärast Krimmi okupeerimist 2014. a. märtsis jagunes maailm optimistideks ja pessimistideks. Esimesed arvasid, et Putin piirdub vaid Krimmiga. Teised – et Krimm on ainult algus, esimene samm pikal teel, mille Putin on kavandanud Venemaa jaoks. Kahjuks anti Krimmi poolsaar ära ilma lahinguta. Siis rõõmustasid selle üle kõik, Venemaa, Ukraina ja ka maailm, et kõik toimus ilma ohvriteta. Ainus, mida me tookord kuulsime euroopa ja ameerika liidritelt: las Putin ütleb, et Krimmiga kõik piirdubki ja me elame sõpruses endistviisi edasi. Selle asemel teatas Putin kogu maailmale, et on saabunud aeg 1991. aasta ajalooliste vigade parandamiseks, mille tulemusel lagunes Nõukogude Liit. Just seda meloodiat – ajalooliste vigade parandamisest – kuuleme me nüüd igal hommikul erinevates variantides; selle lauluga me nüüd ärkame ja õhtul uinume samaga. Hommikul ärgates ronime kohe internetti: kas Vene väed on juba Krimmi tunginud või veel mitte. See ongi reaalsus, mille lõi 2014. a. märtsis.
Krimmi haaramine eduka välksõjaga kutsus Venemaal esile eufooria ja peapöörituse edusammudest Putinil endal. Kõik, mis hiljem toimus Donbassis, Luganskis ja isegi Odessas – oli ühest küljest Putini strateegilise plaani, parandada 1991. a. ajaloolised vead, resultaat, teisest küljest aga Ukrainale kuuluva Krimmi ilma vastupanuta ära andmise tulemus. Krimmis tõepoolest välditi verevalamist. See-eest on Ukrainal nüüd kaelas sõda oma idaosas ja tuhanded ohvrid, ning see sõda ähvardab Vene-Ukraina sõjast sujuvalt üle kasvada maailmasõjaks.
– Kas see on vältimatu?
– Maailmasõda? Ei. Ei ole vältimatu. Praegu on sõjaeelne aeg. See ei ole sõjaeelne mitte Venemaa ja Ukraina jaoks, sest nad juba sõdivad, vaid ülejäänud maailma jaoks. Alati on võimalik sõda vältida. Ajaloos on ilmselt osatud vältida palju suuri sõdu ja me ei tea seepärast nendest midagi. Kuid need sammud, mida praegu Venemaa teeb, ei vii suure sõja vältimiseni. Asi ei seisa ainult Krimmis või Donbassis, Luhanskis. Kõnelda tuleb kogu Euroopast. Venemaa korraldab sõjalisi õppusi kõigis oma piiritsoonides, Kuriilidest Kaliningradi oblastini, Mustast merest Balti mereni. Annulleeritakse ühepoolselt piisavalt tehnilist laadi kahepoolsed sõjalised kokkulepped ja sellele tegevusele ei pööra keegi isegi tähelepanu. Näiteks 2014. a. 5. mail, Ida-Ukrainas toimuvate kokkupõrgete käras, murdis venemaa valitsus ühepoolselt 2001. aastal sõlmitud kokkuleppe Leeduga, mis nägi ette täiendavaid abinõusid vastastikuse usalduse tagamiseks. Selle kokkuleppe järgi, kui pidada silmas Venemaad, oli Vene pool kohustatud jagama Leeduga informatsiooni oma sõjalisest võimsusest Kaliningradi oblastis ja koos Leeduga läbi viima sellekohast sõjalist inspekteerimist. Leedu on täitnud omapoolselt kõiki selle lepingu tingimusi andmata seega põhjust lepingu lõpetamiseks. „See Venemaa samm näitab tema soovimatust kindlustada riikidevahelist usaldust ja seda võib lugeda veel üheks sammuks vastastikuse usalduse ja julgeolekusüsteemi lõhkumiseks Euroopas,“ öeldakse Leedu kaitseministeeriumi avalduses. Pange tähele, me räägime Kaliningradist, s.o. Venemaa kõige läänepoolsemast nurgast. Nüüd ühitage see Putini viimase kõnega võimsa sõjalise platsdarmi loomise kohta Krimmis, ja te mõistate, et tegemist on kahe platstarmi loomisega Vene armee tulevase pealetungi kindlustamiseks: lõunas – Krimmis ja läänes – Kaliningradi oblastis. Lisage sellele Vene vägede koondamine Ukraina piirile, ühised sõjalised õppused Valgevenega, reservistide kutsumine suvistele õppustele, reservväelaste õppustele kutsumise aja ja õppuste sageduse seaduse muutmine, Rogozini nimetamine sõjatööstusliku kompleksi kuraatoriks ja pidev sõjalise eelarve kasvatamine, Kremli ja Putini lähikondlase Žirinovski häbitu retoorika – ja te taipate, et kõik see viitab venemaa valmistumisele maailmasõjaks. Venemaa valmistumisele sõjaks ja isolatsiooniks näitavad ka tema „vastumeetmed“ Euroopa ja USA sanktsioonidele. Venemaa teab, et pärast täismahus sõjategevuse alustamist sattub ta maailmas absoluutsesse isolatsiooni ning valmistubki praegu avalikult ja aktiivselt selle isolatsiooni ja sidemete katkestamise vastu tsiviliseeritud maailmaga. Katkestab gaasitarned krediidi alusel; keelatakse välismaiste toidukaupade sissevedu, et Venemaa lülituks ümber ja hakkaks ennast tasapisi ise ära toitma, et vältida äkki puhkevat kaubanälga. Mingid Kremlile lähedalseisvad struktuurid nagu „Lukoil“, hakkavad maha müüma välismaiseid aktsiaid. Ma ei mainigi siin Kremlile lähedasi „eraisikuid“: nemad valmistuvad selleks sõjaks juba ammu. Näiteks Timtšenko müüs oma aktsiad maha juba päev enne esimeste sanktsioonide kehtestamist. Kõik see, ma kordan, selle foonil, et Vene strateegilised pommitajad alustasid jälle õhupiiride rikkumisi NATO riikide piiridel. Sellist asja pole olnud Brežnevi aegadest alates. Need on ettevalmistused sõjaks mitte ainult Ukrainaga vaid terve maailmaga. Ukrainast sai lihtsalt selle sõja esimene rinne.
– See ei ole ju mõistlik alustada suurt sõda?
– Muidugi pole see mõistlik. Mitte ükski valitseja või väejuht, kes on sõda alustanud, ei arva, et ta on alustanud suurt sõda, ammugi pole ta arvanud, et alustas maailmasõda. Kui sõja tulemus oleks juba eelnevalt teada olnud, ei oleks ühtegi alustatud. Võtame näiteks esimese maailmasõja. See oli üldse üks arusaamatus. Euroopa raius läbi oksa, mille peal ta mugavalt istus. Euroopa poliitiliselt kaardilt kadusid sellised impeeriumid nagu Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari; võitjate Prantsusmaa ja Suurbritannia inimkaotused olid suuremad kui Teises maailmasõjas. Sellest „võidust“ ei suutnudki nad toibuda. Ja kõik see juhtus ühe troonipärija tapmise pärast Serbia terroristi käe läbi. Maksti kätte ühe troonipärija eest, pühkides sellega minema kontinentaaleuroopa kõik monarhid. Oli see siis mõistlik? Absoluutselt ebamõistlik.
Möödus 100 aastat. 2014. a. märtsini elasime me jällegi mugavalt, mõnusalt, rahus, kui pidada silmas Euroopat. Turumajandus toimis, üha rohkem hakkasid avanema piirid. Venemaa muutus vaesest nõukogulikust riigist 2014. aastaks, tänu kõrgetele nafta ja gaasi hindadele maailmaturul, tänu sellele, et Vene firmad läksid börsile hakates kauplema oma aktsiatega, tänu piiramatutele krediidiliinidele ülemaailmse majanduse osaks muutunud Vene suur- ja keskmisele kapitalile, muutus ta edukaks ja rikkaks maaks ja venemaalased ise jõukateks kodanikeks. Ainult ela ja ela. Kuid neil inimestel, kes Venemaal võimu olid haaranud (kõik endisest KGB-st), olid hoopis teised ülesanded, kui vene rahva heaolu tagamine. Praegu alustab Putin seda teed, mille Hitler ja Stalin 1938–1945 aastatel läbi käisid. Aga samuti nagu Austria-Ungari 1914. aastal, nagu Saksamaa 1938–39, Putin ja tema lähikond ei mõista, et nad on alustanud suurt sõda. Praegu on „Kolmanda maailmasõja“ teadvustamist alustanud Žirinovski Putini ülesandel, kuid ainult sellel eesmärgil, et hirmutada meid selle puhkemise perspektiiviga, mitte et ta ise tunnetaks „Kolmanda“ puhkemist. Ta loodab maailma kapituleerumisele.
– Mida on tarvis teha, et sõda ära hoida?
– Alustame sellest, mida oleks pidanud tegema Ukraina pool 2014. a. märtsist juunini ja mida ta ei teinud. Juba esimesest päevast alates oleks tulnud ütelda, et Venemaa alustas Ukraina vastu sõda. Alles praegu, ümberlükkamatute faktide ja sündmuste surve all, tunnistavad mõned valitsuse liikmed aeg-ajalt, et praegused sündmused võivad viidata sõja alustamisele Ukraina vastu. Sõda aga käib juba viiendat kuud. Ja valitsus ei ole seda oma rahvale veel ütelnud. Rahvas peab sellest ise aru saama ja taipama. Küsimuse sõjalist poolt – Krimmi pärast oleks pidanud võitlema, ei hakka me siin üldse arutamagi. Arusaadavalt, Krimmi eest oleks tulnud sõdida, sest Krimmi ohvrite vältimise maksab ida Ukraina nüüd rohkem kui kümnekordselt kinni.
Armeed ei ole ja seda ei ole ka võimalik kiiresti luua. Raha pole ja kiiresti seda ei leia. See on ka selge. Järelikult pole võimalik ka relvi osta – ka see on selge. Kuid Vene propagandistlikud telekanalid, mis levivad üle kogu Ukraina, oleks ometi sulgeda saanud? Selleks ei ole tarvis ei raha ega armeed. Selleks oleks vaid olnud tarvis omada mingitki ettekujutust sellest, mis toimub ja (andke andeks) ka ajusid. Miks tehakse seda alles praegu, viis kuud hiljem, kui idaosas käib juba sõda? Miks üldise rahapuuduse juttude foonil maksti Venemaale välja 786 miljonit dollarit eelnevalt tarnitud gaasi eest, kui Jatsenjuk samal ajal korduvalt teatas, et seoses Krimmi okupeerimisega sellesama Venemaa poolt rööviti suure summa eest Ukraina gaasi? Kes andis käsu see summa Venemaale välja maksta? Kuidas seda mõista – kas see oli rumalus või riigireetmine? Miks pole alustatud selle kuriteo uurimist? Kui te mulle nüüd ütlete, et Venemaa ei maksnud („otkat“) „tagasilööki“ selle 786 miljoni dollari eest, siis ma teid ei usu. Ma mäletan millist kampaaniat oli alustanud Vene massimeedia selle raha kättesaamiseks. Putin-Medvedev-Miller ei kadunud üldse teleekraanidelt, nõudes 786 miljonit – nii tähtis oli nende jaoks see raha, et jätkata sõda Ukrainas. Ja Ukraina, selle asemel, et kasutada see raha oma kaitsevõime tugevdamiseks, andis selle Venemaale sõja jätkamiseks iseenda vastu.
Niisiis oleks võinud märtsist juulini paljugi ära teha raha kulutamata, vaid seda hoopis kokku hoida.
Sõjalised, diplomaatilised ja poliitilised võimalused on Ukrainal kahjuks piiratud. Kuid senikaua, kui Ukraina ei ole avalikult tunnistanud, et tema vastu on alustatud sõda, NATO appi ei tule. Miks peakski NATO appi ruttama kui ukrainlased sõdivad separatistidega mitte Vene armeega? Mis puutub siia NATO, mis puutuvad siia USA ja Euroopa? Saage ise hakkama, kui need on teie omad vastupanuvõitlejad.
Te teate väga hästi, et need ei ole ei „vastupanuvõitlejad“ ega ka „separatistid“ ja nad ei ole kohalikud. Just seda tulebki ütelda, et oleks selge Ukrainal ja väljaspool Ukrainat.
Selles, mida teeb Ukraina valitsus, ei ole mingit järjepidevust. Kui Venemaa on agressor, siis miks arutatakse „humanitaarabi“ üle? Kas lasta seda üle piiri või mitte? Võtta see vastu või mitte? Viia läbi tollikontroll või mitte? Kus seda enne on nähtud, et maa, kelle vastu on alustatud agressiooni, saaks agressorilt humanitaarabi? Vastus on selge: mitte vastu võtta, mitte üle piiri lubada, mitte teha tollikontrolli; võrdsustada see aktsioon vaenlase tungimisega oma riigi territooriumile ja hävitada. Millised saavad siin veel olla küsimused ja kahtlused? Kas poolakad said kunagi Hitlerilt humanitaarabi? Isegi NATO teatas, et loeb „humanitaarabi kolonni“, mis koosnes 280 veokist, sissetungiks Ukrainasse. Ukrainlased aga arutavad, mis veokites olla võib – kas toiduained lastele või midagi muud ja miks on nad pooltühjad. Mis nendes on või miks on nad pooltühjad, mis vahet sellel on? Tasuta juustu saab ainult hiirelõksust. Konvoi 280-st KAMAZ-ist ongi teie hiirelõks koos tasuta juustuga. Ütelnud siis seda avalikult ja teatanud, et hävitate kolonni, kui see peaks tungima Ukraina territooriumile – ja diskussioonil „humanitaarabist“ oleks olnud lõpp. Venemaa tahab aidata ida Ukraina elanikke? Las viib oma väed Ukrainast välja ja lõpetab tulistamise, siis poleks humanitaarabi tarviski.
Praegu on Moskva valmis selleks, et kõigi võimalustega suruda ennast Ukrainasse. On väga tähtis, et ukrainlased mõistaksid kahte asja. Esiteks: võimalust mitte sõdida ei eksisteeri. Teiseks: üksinda Ukraina püsima ei jää. Tuleb töötada selle nimel, et saada võimalikult suur toetus Euroopalt ja Ameerikalt. See on valitsuse kõige tähtsam poliitiline ülesanne. Kahjuks on Euroopa ja Ameerika meelestatud selliselt – kuni veri ei voola, pole kellegi asi. Lääne struktuurid ei tööta „kiirabi“ põhimõttel. Telefoni teel seda abi välja kutsuda pole võimalik. Kuid paluda sõjalist toetamist – on valitsuse peamine ülesanne, seepärast peab Ukraina teatama, et hakkab vastu igasuguse tasemega agressioonile Venemaa poolt. Aidatakse ainult seda, kes ennast ise aitab. Ma mõistan, et see on surnud ring: kuni Ukraina vastupanu ei osuta, talle abi ei anta; ta ei suuda aga vastupanna, kui ta abi ei saa.
Praegusel etapil osutab Ukraina vastupanu, teatades seejuures, et sõda pole. Ma soovitan osutada vastupanu andes seejuures maailmale teada, et Ukraina vastu on alustatud sõda. Siis saabub ka abi, sest ükskõik millisest vaatepunktist ka ei lähtu: sõjalisest, poliitilisest, diplomaatilisest, strateegilisest, geopoliitilisest ja terve mõistuse seisukohast on NATO-l Vene vägedele vastu astuda kasulikum sõdiva Ukraina territooriumil kui alistatud Ukrainas.
– Milline tähtsus on sõjal Donbassis selles suures konfliktis?
- See on ainult üks mosaiik pildist. Ukraina jaoks omab see muidugi suurt tähtsust. Kui Krimm okupeeriti välksõjaga (Blitzkrieg), siis Donbassis nii ei juhtunud. Ukraina idaosa elanikud on nüüd aru saanud, et venemaa katse allutada Ukraina oma võimu alla, toob nende kodudesse purustusi, sõda ja surma mitte aga rikkust ja õitsengut. Kui pärast Krimmi okupeerimist püsis veel illusioon, et Ukraina ühendamine Venemaa külge võib toimuda rahulikult ilma ohvriteta, Krimmi stsenaariumi järgi, kuid nüüd, viis kuud hiljem on kõigil selge, et nii see ei lähe. Ma olen veendunud, et ida Ukraina elanikud ei ole täna enam nii heasüdamlikult Venemaa suhtes meelestatud kui 2014. a. märtsis, kui Lenini kujude juures organiseeriti punaste nõukogude lippude all miitinguid referendumi toetuseks. „Viisakate roheliste mehikeste“ tungimine Ukrainasse totaalse hävingu, rahulike elanike ja sõdurite hukkumise, tuhandetesse ulatuva põgenike probleemi. Ja see on alles algus. Samad probleemid jõuavad ka Krimmi, kuid veidi hiljem. Arusaadavalt – „Novorossija“ projekt ei too ukrainlastele midagi head. Kuid Putin jätkab surve suurendamist. Krimmi stsenaariumi võime nimetada variandiks nr. 1, praegu käib variandi nr. 2 realiseerimine, kuid on ka variandid nr. 3, nr. 4, nr. 5 jne. Loomulikult on Vene armee peakorteril nende variantide jaoks teised nimed. Vähehaaval on hakatud neile plaanidel valgust lisama isegi Putini enda poolt. Tema viimasest Krimmis peetud kõnest saime me teada, et Ukrainas käib kodusõda, et Ukraina on uppunud verre, et Venemaa ei saa keelduda nendesse sündmustesse sekkumisest. Me ei kuulnud aga midagi, mis oleks viidanud Putini soovile lõpetada agressioon ja sekkumine Ukraina asjadesse; me ei kuulnud midagi sellest, et Ukrainal on õigus ise oma saatuse üle otsustada. Ma rõhutan, me kuulsime täpselt vastupidist: Venemaa peab sekkuma Ukraina asjadesse, kuna Ukrainas toimub verevalamine, käib kodusõda, katastroof ja Venemaal on kohustus sellesse olukorda sekkuda. Kas mäletate, kuidas Molotov enne Poolasse tungimist teatas 1939. aastal „Versaille’i lepingu äbarikust sünnitise“ lagunemisest ja seoses sellega hädavajadusest kaitsta ukraina ja valgevene vendi? Nii ka praegu Putin oma Krimmis peetud kõnes kordab Molotovi kõnet peaaegu sõna-sõnalt. Pole ka ime, miks selle kõne otselülitus muudeti viimasel minutil ära. Ta rääkis seal koos Žirinovskiga selliseid asju kokku...
Ukraina peab aru saama, et sõda Venemaaga on juba alanud. Kui maailm sekkub õigeaegselt ja täiemahulist sõda ei tule – on hästi. Lähtuma peab siiski halvemast stsenaariumist, lootusega parema suunas; mitte aga paremast stsenaariumist, sest sellisel juhul on sajaprotsendiliselt kindel halvim. Ukraina ei sõdi eraldiseisvate separatistidega. Lähtudes sellest, tähendab see maa, rahva ja armee ette valede eesmärkide püstitamist. Venemaa sõdib Ukrainaga. Sellest tulenevalt on Ukraina sunnitud sõdima Venemaaga.
– Kes võiks selles sõjas olla Moskva liitlane?
– Mitte keegi. Praegu on see kõige nõrgem lüli Putini poliitikas. Kui Hitler liitlasteks olid Itaalia ning Jaapan ja sümpaatiad füüreri ja fašistliku liikumise vastu olid tugevad veel paljudes teistes Euroopa maades, siis Putinil sellist toetust ei ole. Stalinlik NL võitis teise maailmasõja sõdides koos Inglismaa ja USA-ga Saksamaa ja Itaalia vastu. See aga ei ole seesama, kui täielikus üksinduses ainult Venemaa jõududega võidelda USA, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia ja ülejäänud Euroopa vastu. Muuseas, putinlik Venemaa ei ole stalinlik NL. See on palju nõrgem riik.
Kreml, loomulikult, vehib Hiina lipuga nagu päästerõngaga. Hiina kaardist võiks rääkida pikalt ja ka lühidalt. Ma proovin lühidalt. Vene-Ukraina sõja või kolmanda maailmasõja võtmes rääkides unustage Hiina. Ainult meie euroopaliku rumaluse tõttu paistab see koloss savijalgadel ühtse monoliitse suurriigina. Sellisel kujul nagu ta eksisteerib praegu, moodustus Hiina 1928. aastal. Niisiis, tsivilisatsioonina on ta iidne, kuid riigina väga noor, koos kõigi oma tõsiste probleemidega. Ja selle tõttu, et Hiinas kehtiv kompartei diktatuur ja valitsuse poolt kontrollitavad massiteabevahendid ei räägi meile selle maa kõigist probleemidest, ei tähenda see, et probleeme vähem oleks. Me lihtsalt ei tea nendest midagi. Niisiis, Hiina on viimane riik kes oleks huvitatud praegu kehtiva korra rikkumisest, üldisest ebastabiilsusest ja sõjast Euroopas, veel vähem aga terves maailmas, sest hiina majandus on huvitatud eelkõige stabiilsusest ja lääne pankade pidevast kapitalimahutustest oma majandusse. Igasugune üldine sõda rikuks selle stabiilsuse. Seepärast Hiina ei sekku rahvusvahelisse konflikti Venemaa poolel.
Muuseas, ma olen kaugel ka mõttest (mida laialt propageeritakse), et Hiina, kasutades ära Venemaa seotuse euroopa sõjas, püüaks tugevdada oma positsioone Venemaal või isegi sissetungimist venemaa aladele. Hiina ootas rahulikult 100 aastat kuni lõppes Hongkongi rendileping Suurbritanniaga. Hiina ei ole senini kasutanud sõjalist jõudu Taiwani annekteerimiseks, kuigi Taiwan on „põline hiina maa“. See iidne tsivilisatsioon mõtleb sajandite kategooriates, mitte „presidendi poolt antud kuupäevades.“ Putini hüpe Krimmi on hiinlaste jaoks euroopa ühe hõimujuhi rumal afäär, kes ei ole võimeline mõtlema riigist lähtuvalt targalt, mitu inimpõlve ette. Kui aga rääkida Vene-Hiina kaubandusest, siis loomulikult, Venemaa hakkab oma naftat ja gaasi müüma Euroopa asemel Aasiasse. Kuid hinnad selle toorme eest on sel juhul juba hoopis teised. Nullhind tagab lõputu nõudluse. Nullhinna eest võtaks vene gaasi ja naftat kestahes. Kõrgete euroopa hindadega pole seda aga kellelegi müüa. Seega Hiina kui toorme ostja Venemaale Euroopat ei asenda.
– Te ütlesite, et Ukraina vallutamisel omab suurt tähtsust Valgevene, kes avab Vene armeele tee Volõõniasse ja Galiitsiasse minnes mööda Ülem-Dneprist. Me näeme praegu Lukašenko poliitilisi manöövreid ukrainameelsete ja venemeelsete seisukohtade vahel. Millised on tema võimalused Putinist eraldumiseks?
– Euroopa ja USA silmis on Lukašenko diktaator ja temale kaasa ei tunta. Sellest ei järeldu, et maailm tunnistab Valgevene annekteerimist Venemaa poolt. Ei tunnista. Kuid sellest ei muutu midagi. Ei taha valgevenelasi küll halvustada, kuid olgu öeldud, et Valgevene kui sõjaline üksus – on puuduv lüli, tühi koht. Mis sellest maast saab seoses ukraina – Vene sõjaga, on jäetud Vene peastaabi otsustada. Kui vaadata kaarti, siis Valgevene on Ukraina ründamise puhul strateegiliselt väga tähtis. Täismõõduline sõda ilma Valgevene suveräänsust rikkumata ei ole võimalik. Vene armee siseneb loomulikult Ukrainasse, sealjuures ka läbi Valgevene. Kas see toimub Lukašenkoga kooskõlastatult või vastu tema tahtmist – ei oma tähtsust.
Lukašenko teeb vastuolulisi avaldusi. Temast võib aru saada. Abi ei ole tal kusagilt loota ja mida kujutab endast Putin, teab ta meist paremini. Uskuda Putinit ei saa, too petab. Temaga kokku leppida ei saa Lukašenko milleski, vahest ainult täielikus kapitulatsioonis. Seepärast Lukašenko ootab närviliselt, mis juhtuma hakkab. Täiemahulise rünnaku korral aga tungib Vene armee Ukrainasse piki kogu Vene-Valgevene-Ukraina piiri. Krimmist, läbi Valgevene, idast ja kagust. Kas eelnevalt saavutatakse kokkulepe Putini ja Lukašenko vahel Valgevene astumiseks Venemaa koosseisu, Vene vägede lubamiseks läbi Valgevene territooriumi või isegi Valgevene üksuste osalemiseks ühistes sõjalistes operatsioonides Ukraina vastu – on puhtalt formaal-tehniline küsimus. Ukrainat kaitsma Vene agressori eest, mulle tundub, Lukašenko ei hakka.
– Kui kaua võib Vene ühiskond elada sellises sõjaeelses seisundis ägeda propaganda tingimustes, mis puhub üles võimu reitingut?
– Kuitahes kaua. Vene ajakirjandus ja televisioon töötavad siiani ettenähtud režiimil, ainult natuke hoogu kahandanud. Ukrainat, ukrainlasi Euroopat ja USA-d ei mainita Vene TV-s ühegi hea sõnaga. Enamus Vene elanikkonnast ei kasuta kahjuks internetti, ammutab oma uudised ainult Vene massiteabevahenditest aga te teate ju isegi, mida näitavad ja kirjutavad Vene massiteabevahendid Ukraina kohta. Kui Hitleril ja Goebbelsil oleksid olnud samasugused propagandavahendid kasutada, oleks neil maailma vallutamine palju ladusamalt läinud.
Putin häälestas oma propagandamasinat juba alates 2000. aastast. Venemaal kõik aina ahhetasid, milleks on Putinil tarvis allutada endale sõltumatu ajakirjandus. Aga just selle jaoks, et kogu see masinavärk kuuletuks kõrgemalt poolt tulevatele käskudele: üteldakse – lasta täis tšetšeenid – laseme nad täis. Üteldakse lasta täis grusiinid – niisutame grusiine. Üteldakse ukrainlased – hakkame niisutama ukrainlasi. Selline süsteem kestab nii kaua, kuni kestab Putini režiim.
Mis puudutab võimude reitingut, siis see on omaette teema. Otsustada reitingu üle omab mõtet ainult vabal maal. Ka tõeliselt vabal maal ei oma valitsus kõrgeid reitinguid. Kui reiting valitsuse toetuseks on liialt kõrge, siis uskuge, tegemist on diktatuuriga. Kõigil diktaatoritel on alati olnud väga tugev toetus sinnamaani, kuni revolutsioon pühib nad võimult. Mina arvaksin pigem, et praegused arvamusuuringud venemaal ei näita mitte Putini populaarsust vaid hoopis Venemaal alles jäänud vabaduse taset. Kohe selgitan, mida ma selle all mõtlen. Pärast Krimmi okupeerimist tehti venemaa regioonides küsitlus, kes on Putini poolt. Kõige vähem toetati Putinit Moskvas vist kuskil 60%. Kõige enam Tšetšeenias – 97 %. Järeldus: Moskvas on sõnavabaduse tase 40%, Tšetšeenias aga 3%. Ülejäänud Venemaal – kolme ja neljakümne protsendi vahel.
Populaarsusreitingud Putini toetuseks ei oma mingisugust tähtsust, seda enam, et Venemaa elanikkond ei mõjuta valitsuse poliitikat. Valimised Venemaal on juba ammu tühipaljas fiktsioon; parlament toetab kõigis küsimustes valitsust ja on võimu formaalne tööriist, täpselt samuti nagu oli Ülemnõukogu NSVL-is. Küsitlusi endid aga korraldatakse ainult kõrgemalt poolt tulnud juhendite järgi ning need on veel üheks propagandavahendiks Kremli käes, ja ei midagi enamat.
Venemaa ei kuulu nende maade hulka, kus rahvas korraldab revolutsioone iga kümne aasta tagant. Vene Föderatsiooni kodanikel ei ole kalduvust kukutada oma valitsusi. Paljud (tihti on need inimesed targad, haritud ja aktiivsed) suhtuvad Venemaasse kui maatükki, kus teenida raha. Rahateenimisega tegelev kodanik ei taha Venemaad reformida, sest selle teel on liiga palju riske. Peamine – karistuseks võib valitsus äri ära võtta ja ärimehe enda majanduslike kuritegude eest trellide taha pista – nagu tehti Hodorkovskiga. Lihtsam on teenida raha kuni lubatakse ja kui midagi juhtub, siis „jalga lasta“. Nii mõtlevad paljud, kuigi paljud seda ei tunnista. Loomulikult eksisteerib ka mingi hulk inimesi, kes siiralt toetavad Putinit. Kuid need on enamasti fašistid, natsionalistid või viimasest sõjast läbi käinud inimesed – sõjast haiged. Hitleri toetus Saksamaal oli küllaltki kõrge. Pärast 1939. aastat see sakslasi kuigivõrd ei aidanud. Sõja tont praegu Venemaal vaevalt kedagi erutab ja vähe keda hirmutab. No oli Tšetšeenias sõda – Venemaal tervikuna see vaevalt kellessegi puutus. Võeti ära Krimm – ei mingeid negatiivseid tagajärgi. Venelased elavad oma elu edasi. Venelaste peades ei hakka mitte midagi liikuma enne, kui sõja tagajärjel hakkab nende elujärg reaalselt halvenema. Praegu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid on väetikesed ja mõjuvad aeglaselt, kuid tasapisi hakkavad nad töötama. Siin aitab Euroopat kõige rohkem Putin ise, sest temal endal on tarvis kehtestada sanktsioonid oma rahva vastu. Ta peab haarama initsiatiivi ja valmistuma rahvusvahelise isolatsiooni vastu. Seepärast kehtestab ta vastusanktsioonid, tehes näo, nagu karistaks ta nendega euroopa ja ameerika ettevõtjaid. Üks asi viitab veel suure sõja ettevalmistamisele – see on kulla kokkuostmine Venemaa poolt, kullavarude kasvatamine. See on riigi keskpanga tavaline operatsioon enne sõjategevuse alustamist.
Kas eksisteerib Euroopa lõhestamise oht praeguses Vene-Ukraina konfliktis?
Mistahes diktaator püsib võimul „vastandamise“ toel – üksteise vastu on tarvis keerata kõik, isegi oma meeskonnas. Seda tehakse isiklikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Putin lootis ajada lahku USA ja Euroopa ning hiljem lõhkuda Euroopat sisemiselt. See on tähtis ülesanne, kuid minu arvates ei ole täidetav. Mitte sellepärast, et Euroopa on ühinenud EL-i ja toimib ühtne poliitika vaid sellepärast, et lõhenemist ei ole juba toimunud. Selline asi oleks saanud juhtuda ainult konflikti alguses. On riike, kes kannatavad sidemete katkemisest Venemaaga vähem; keegi kannatab ka rohkem. Kuid vale on arvata, et see peataks sanktsioonid. Saksamaa sõltub vene gaasist ja tarnib neile masinaid. Loomulikult ei ole sakslased huvitatud kaubavahetuse peatumisest. Kuid seejuures olid Saksamaa kaotused kahes maailmasõjas kõige suuremad ja need sõjad algatas tema ise. Saksamaa teab teistest paremini, mida tähendab diktaator euroopa suurriigis ja milleni see viia võib. Ja, saksa äriringkondi hirmutavad Venemaa vastased sanktsioonid. Kõik äriringkonnad tunnevad praegu hirmu. Kuid see, mis toimub 2014. a. märtsist alates – ei ole enam raha pärast. Kõik, mida teeb Putin – ei ole raha pärast. See on kuulsuse pärast, nagu Putin seda mõistab; impeeriumi pärast, nagu ta seda näeb; ajaloo ja geopoliitika pärast, nagu ta neid tunnetab. See on rahvusvaheliste probleemide teine tasapind. Rahateenimise ajajärk on lõppenud kõigi jaoks. Algab kogutud ressursside kulutamise aeg. Aastate jooksul sissetöötatud rahulikud turusuhted on juba rikutud.
– Kes sellest sõjast kasu lõikab?
– Me teame, millega lõppesid Euroopa jaoks kaks eelmist maailmasõda: täieliku laostumise ja hävinguga. See puudutab nii võitjaid kui kaotajaid. Kaotas isegi Suurbritannia, mitte ainult inimkaotuste näol. Pärast Esimest maailmasõda lagunesid kontinentaalimpeeriumid. Pärast Teist jagati idaks ja lääneks Saksamaa ja Euroopa. Raske on rääkida võitjatest sellises sõjas. USA väljus sõjast maailmariigina ja on sellest ajast alates vastu enda tahtmist tiritud kõigisse maailma probleemidesse. Kas seda saab lugeda võitmiseks, on keeruline küsimus. Putini poolt praegu õhutatav sõda on Euroopa sõda. Euroopas kaotavad sellest kõik, kõigepealt Venemaa ise.
Intervjueeris Aleksandr Kurilenko
17. august 2014. a.
Netiväljaanne InfoResist avaldas selle 12. septembril
https://informnapalm.org/2655-yuryj-fel ... -yntervyu/
Tõlge Facebooki avarustest:
Juri Felštinski
Suur sõda on veel ees
USA-s elava vene ajaloolase Juri Felštinski intervjuu Kiievi venekeelsele ajakirjale „Biznes“, mida ajakirja toimetus keeldus avaldamast.
(„Ukraina uudiste“ jaoks tõlkis eesti keelde Paavo Järg)
– A. Kurilenko: Hiljuti külastas Vladimir Putin Venemaa poolt annekteeritud Krimmi. Kuidas mõista seda visiiti ja Putini retoorikat sellest, et Venemaa armee relvastatakse kõige eesrindlikuma tehnikaga, kusjuures need relvad kuuluvad strateegilise ründerelvastuse hulka?
– Juri Felštinski:
Putin valmistub suureks sõjaks. Pärast Krimmi okupeerimist 2014. a. märtsis jagunes maailm optimistideks ja pessimistideks. Esimesed arvasid, et Putin piirdub vaid Krimmiga. Teised – et Krimm on ainult algus, esimene samm pikal teel, mille Putin on kavandanud Venemaa jaoks. Kahjuks anti Krimmi poolsaar ära ilma lahinguta. Siis rõõmustasid selle üle kõik, Venemaa, Ukraina ja ka maailm, et kõik toimus ilma ohvriteta. Ainus, mida me tookord kuulsime euroopa ja ameerika liidritelt: las Putin ütleb, et Krimmiga kõik piirdubki ja me elame sõpruses endistviisi edasi. Selle asemel teatas Putin kogu maailmale, et on saabunud aeg 1991. aasta ajalooliste vigade parandamiseks, mille tulemusel lagunes Nõukogude Liit. Just seda meloodiat – ajalooliste vigade parandamisest – kuuleme me nüüd igal hommikul erinevates variantides; selle lauluga me nüüd ärkame ja õhtul uinume samaga. Hommikul ärgates ronime kohe internetti: kas Vene väed on juba Krimmi tunginud või veel mitte. See ongi reaalsus, mille lõi 2014. a. märtsis.
Krimmi haaramine eduka välksõjaga kutsus Venemaal esile eufooria ja peapöörituse edusammudest Putinil endal. Kõik, mis hiljem toimus Donbassis, Luganskis ja isegi Odessas – oli ühest küljest Putini strateegilise plaani, parandada 1991. a. ajaloolised vead, resultaat, teisest küljest aga Ukrainale kuuluva Krimmi ilma vastupanuta ära andmise tulemus. Krimmis tõepoolest välditi verevalamist. See-eest on Ukrainal nüüd kaelas sõda oma idaosas ja tuhanded ohvrid, ning see sõda ähvardab Vene-Ukraina sõjast sujuvalt üle kasvada maailmasõjaks.
– Kas see on vältimatu?
– Maailmasõda? Ei. Ei ole vältimatu. Praegu on sõjaeelne aeg. See ei ole sõjaeelne mitte Venemaa ja Ukraina jaoks, sest nad juba sõdivad, vaid ülejäänud maailma jaoks. Alati on võimalik sõda vältida. Ajaloos on ilmselt osatud vältida palju suuri sõdu ja me ei tea seepärast nendest midagi. Kuid need sammud, mida praegu Venemaa teeb, ei vii suure sõja vältimiseni. Asi ei seisa ainult Krimmis või Donbassis, Luhanskis. Kõnelda tuleb kogu Euroopast. Venemaa korraldab sõjalisi õppusi kõigis oma piiritsoonides, Kuriilidest Kaliningradi oblastini, Mustast merest Balti mereni. Annulleeritakse ühepoolselt piisavalt tehnilist laadi kahepoolsed sõjalised kokkulepped ja sellele tegevusele ei pööra keegi isegi tähelepanu. Näiteks 2014. a. 5. mail, Ida-Ukrainas toimuvate kokkupõrgete käras, murdis venemaa valitsus ühepoolselt 2001. aastal sõlmitud kokkuleppe Leeduga, mis nägi ette täiendavaid abinõusid vastastikuse usalduse tagamiseks. Selle kokkuleppe järgi, kui pidada silmas Venemaad, oli Vene pool kohustatud jagama Leeduga informatsiooni oma sõjalisest võimsusest Kaliningradi oblastis ja koos Leeduga läbi viima sellekohast sõjalist inspekteerimist. Leedu on täitnud omapoolselt kõiki selle lepingu tingimusi andmata seega põhjust lepingu lõpetamiseks. „See Venemaa samm näitab tema soovimatust kindlustada riikidevahelist usaldust ja seda võib lugeda veel üheks sammuks vastastikuse usalduse ja julgeolekusüsteemi lõhkumiseks Euroopas,“ öeldakse Leedu kaitseministeeriumi avalduses. Pange tähele, me räägime Kaliningradist, s.o. Venemaa kõige läänepoolsemast nurgast. Nüüd ühitage see Putini viimase kõnega võimsa sõjalise platsdarmi loomise kohta Krimmis, ja te mõistate, et tegemist on kahe platstarmi loomisega Vene armee tulevase pealetungi kindlustamiseks: lõunas – Krimmis ja läänes – Kaliningradi oblastis. Lisage sellele Vene vägede koondamine Ukraina piirile, ühised sõjalised õppused Valgevenega, reservistide kutsumine suvistele õppustele, reservväelaste õppustele kutsumise aja ja õppuste sageduse seaduse muutmine, Rogozini nimetamine sõjatööstusliku kompleksi kuraatoriks ja pidev sõjalise eelarve kasvatamine, Kremli ja Putini lähikondlase Žirinovski häbitu retoorika – ja te taipate, et kõik see viitab venemaa valmistumisele maailmasõjaks. Venemaa valmistumisele sõjaks ja isolatsiooniks näitavad ka tema „vastumeetmed“ Euroopa ja USA sanktsioonidele. Venemaa teab, et pärast täismahus sõjategevuse alustamist sattub ta maailmas absoluutsesse isolatsiooni ning valmistubki praegu avalikult ja aktiivselt selle isolatsiooni ja sidemete katkestamise vastu tsiviliseeritud maailmaga. Katkestab gaasitarned krediidi alusel; keelatakse välismaiste toidukaupade sissevedu, et Venemaa lülituks ümber ja hakkaks ennast tasapisi ise ära toitma, et vältida äkki puhkevat kaubanälga. Mingid Kremlile lähedalseisvad struktuurid nagu „Lukoil“, hakkavad maha müüma välismaiseid aktsiaid. Ma ei mainigi siin Kremlile lähedasi „eraisikuid“: nemad valmistuvad selleks sõjaks juba ammu. Näiteks Timtšenko müüs oma aktsiad maha juba päev enne esimeste sanktsioonide kehtestamist. Kõik see, ma kordan, selle foonil, et Vene strateegilised pommitajad alustasid jälle õhupiiride rikkumisi NATO riikide piiridel. Sellist asja pole olnud Brežnevi aegadest alates. Need on ettevalmistused sõjaks mitte ainult Ukrainaga vaid terve maailmaga. Ukrainast sai lihtsalt selle sõja esimene rinne.
– See ei ole ju mõistlik alustada suurt sõda?
– Muidugi pole see mõistlik. Mitte ükski valitseja või väejuht, kes on sõda alustanud, ei arva, et ta on alustanud suurt sõda, ammugi pole ta arvanud, et alustas maailmasõda. Kui sõja tulemus oleks juba eelnevalt teada olnud, ei oleks ühtegi alustatud. Võtame näiteks esimese maailmasõja. See oli üldse üks arusaamatus. Euroopa raius läbi oksa, mille peal ta mugavalt istus. Euroopa poliitiliselt kaardilt kadusid sellised impeeriumid nagu Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari; võitjate Prantsusmaa ja Suurbritannia inimkaotused olid suuremad kui Teises maailmasõjas. Sellest „võidust“ ei suutnudki nad toibuda. Ja kõik see juhtus ühe troonipärija tapmise pärast Serbia terroristi käe läbi. Maksti kätte ühe troonipärija eest, pühkides sellega minema kontinentaaleuroopa kõik monarhid. Oli see siis mõistlik? Absoluutselt ebamõistlik.
Möödus 100 aastat. 2014. a. märtsini elasime me jällegi mugavalt, mõnusalt, rahus, kui pidada silmas Euroopat. Turumajandus toimis, üha rohkem hakkasid avanema piirid. Venemaa muutus vaesest nõukogulikust riigist 2014. aastaks, tänu kõrgetele nafta ja gaasi hindadele maailmaturul, tänu sellele, et Vene firmad läksid börsile hakates kauplema oma aktsiatega, tänu piiramatutele krediidiliinidele ülemaailmse majanduse osaks muutunud Vene suur- ja keskmisele kapitalile, muutus ta edukaks ja rikkaks maaks ja venemaalased ise jõukateks kodanikeks. Ainult ela ja ela. Kuid neil inimestel, kes Venemaal võimu olid haaranud (kõik endisest KGB-st), olid hoopis teised ülesanded, kui vene rahva heaolu tagamine. Praegu alustab Putin seda teed, mille Hitler ja Stalin 1938–1945 aastatel läbi käisid. Aga samuti nagu Austria-Ungari 1914. aastal, nagu Saksamaa 1938–39, Putin ja tema lähikond ei mõista, et nad on alustanud suurt sõda. Praegu on „Kolmanda maailmasõja“ teadvustamist alustanud Žirinovski Putini ülesandel, kuid ainult sellel eesmärgil, et hirmutada meid selle puhkemise perspektiiviga, mitte et ta ise tunnetaks „Kolmanda“ puhkemist. Ta loodab maailma kapituleerumisele.
– Mida on tarvis teha, et sõda ära hoida?
– Alustame sellest, mida oleks pidanud tegema Ukraina pool 2014. a. märtsist juunini ja mida ta ei teinud. Juba esimesest päevast alates oleks tulnud ütelda, et Venemaa alustas Ukraina vastu sõda. Alles praegu, ümberlükkamatute faktide ja sündmuste surve all, tunnistavad mõned valitsuse liikmed aeg-ajalt, et praegused sündmused võivad viidata sõja alustamisele Ukraina vastu. Sõda aga käib juba viiendat kuud. Ja valitsus ei ole seda oma rahvale veel ütelnud. Rahvas peab sellest ise aru saama ja taipama. Küsimuse sõjalist poolt – Krimmi pärast oleks pidanud võitlema, ei hakka me siin üldse arutamagi. Arusaadavalt, Krimmi eest oleks tulnud sõdida, sest Krimmi ohvrite vältimise maksab ida Ukraina nüüd rohkem kui kümnekordselt kinni.
Armeed ei ole ja seda ei ole ka võimalik kiiresti luua. Raha pole ja kiiresti seda ei leia. See on ka selge. Järelikult pole võimalik ka relvi osta – ka see on selge. Kuid Vene propagandistlikud telekanalid, mis levivad üle kogu Ukraina, oleks ometi sulgeda saanud? Selleks ei ole tarvis ei raha ega armeed. Selleks oleks vaid olnud tarvis omada mingitki ettekujutust sellest, mis toimub ja (andke andeks) ka ajusid. Miks tehakse seda alles praegu, viis kuud hiljem, kui idaosas käib juba sõda? Miks üldise rahapuuduse juttude foonil maksti Venemaale välja 786 miljonit dollarit eelnevalt tarnitud gaasi eest, kui Jatsenjuk samal ajal korduvalt teatas, et seoses Krimmi okupeerimisega sellesama Venemaa poolt rööviti suure summa eest Ukraina gaasi? Kes andis käsu see summa Venemaale välja maksta? Kuidas seda mõista – kas see oli rumalus või riigireetmine? Miks pole alustatud selle kuriteo uurimist? Kui te mulle nüüd ütlete, et Venemaa ei maksnud („otkat“) „tagasilööki“ selle 786 miljoni dollari eest, siis ma teid ei usu. Ma mäletan millist kampaaniat oli alustanud Vene massimeedia selle raha kättesaamiseks. Putin-Medvedev-Miller ei kadunud üldse teleekraanidelt, nõudes 786 miljonit – nii tähtis oli nende jaoks see raha, et jätkata sõda Ukrainas. Ja Ukraina, selle asemel, et kasutada see raha oma kaitsevõime tugevdamiseks, andis selle Venemaale sõja jätkamiseks iseenda vastu.
Niisiis oleks võinud märtsist juulini paljugi ära teha raha kulutamata, vaid seda hoopis kokku hoida.
Sõjalised, diplomaatilised ja poliitilised võimalused on Ukrainal kahjuks piiratud. Kuid senikaua, kui Ukraina ei ole avalikult tunnistanud, et tema vastu on alustatud sõda, NATO appi ei tule. Miks peakski NATO appi ruttama kui ukrainlased sõdivad separatistidega mitte Vene armeega? Mis puutub siia NATO, mis puutuvad siia USA ja Euroopa? Saage ise hakkama, kui need on teie omad vastupanuvõitlejad.
Te teate väga hästi, et need ei ole ei „vastupanuvõitlejad“ ega ka „separatistid“ ja nad ei ole kohalikud. Just seda tulebki ütelda, et oleks selge Ukrainal ja väljaspool Ukrainat.
Selles, mida teeb Ukraina valitsus, ei ole mingit järjepidevust. Kui Venemaa on agressor, siis miks arutatakse „humanitaarabi“ üle? Kas lasta seda üle piiri või mitte? Võtta see vastu või mitte? Viia läbi tollikontroll või mitte? Kus seda enne on nähtud, et maa, kelle vastu on alustatud agressiooni, saaks agressorilt humanitaarabi? Vastus on selge: mitte vastu võtta, mitte üle piiri lubada, mitte teha tollikontrolli; võrdsustada see aktsioon vaenlase tungimisega oma riigi territooriumile ja hävitada. Millised saavad siin veel olla küsimused ja kahtlused? Kas poolakad said kunagi Hitlerilt humanitaarabi? Isegi NATO teatas, et loeb „humanitaarabi kolonni“, mis koosnes 280 veokist, sissetungiks Ukrainasse. Ukrainlased aga arutavad, mis veokites olla võib – kas toiduained lastele või midagi muud ja miks on nad pooltühjad. Mis nendes on või miks on nad pooltühjad, mis vahet sellel on? Tasuta juustu saab ainult hiirelõksust. Konvoi 280-st KAMAZ-ist ongi teie hiirelõks koos tasuta juustuga. Ütelnud siis seda avalikult ja teatanud, et hävitate kolonni, kui see peaks tungima Ukraina territooriumile – ja diskussioonil „humanitaarabist“ oleks olnud lõpp. Venemaa tahab aidata ida Ukraina elanikke? Las viib oma väed Ukrainast välja ja lõpetab tulistamise, siis poleks humanitaarabi tarviski.
Praegu on Moskva valmis selleks, et kõigi võimalustega suruda ennast Ukrainasse. On väga tähtis, et ukrainlased mõistaksid kahte asja. Esiteks: võimalust mitte sõdida ei eksisteeri. Teiseks: üksinda Ukraina püsima ei jää. Tuleb töötada selle nimel, et saada võimalikult suur toetus Euroopalt ja Ameerikalt. See on valitsuse kõige tähtsam poliitiline ülesanne. Kahjuks on Euroopa ja Ameerika meelestatud selliselt – kuni veri ei voola, pole kellegi asi. Lääne struktuurid ei tööta „kiirabi“ põhimõttel. Telefoni teel seda abi välja kutsuda pole võimalik. Kuid paluda sõjalist toetamist – on valitsuse peamine ülesanne, seepärast peab Ukraina teatama, et hakkab vastu igasuguse tasemega agressioonile Venemaa poolt. Aidatakse ainult seda, kes ennast ise aitab. Ma mõistan, et see on surnud ring: kuni Ukraina vastupanu ei osuta, talle abi ei anta; ta ei suuda aga vastupanna, kui ta abi ei saa.
Praegusel etapil osutab Ukraina vastupanu, teatades seejuures, et sõda pole. Ma soovitan osutada vastupanu andes seejuures maailmale teada, et Ukraina vastu on alustatud sõda. Siis saabub ka abi, sest ükskõik millisest vaatepunktist ka ei lähtu: sõjalisest, poliitilisest, diplomaatilisest, strateegilisest, geopoliitilisest ja terve mõistuse seisukohast on NATO-l Vene vägedele vastu astuda kasulikum sõdiva Ukraina territooriumil kui alistatud Ukrainas.
– Milline tähtsus on sõjal Donbassis selles suures konfliktis?
- See on ainult üks mosaiik pildist. Ukraina jaoks omab see muidugi suurt tähtsust. Kui Krimm okupeeriti välksõjaga (Blitzkrieg), siis Donbassis nii ei juhtunud. Ukraina idaosa elanikud on nüüd aru saanud, et venemaa katse allutada Ukraina oma võimu alla, toob nende kodudesse purustusi, sõda ja surma mitte aga rikkust ja õitsengut. Kui pärast Krimmi okupeerimist püsis veel illusioon, et Ukraina ühendamine Venemaa külge võib toimuda rahulikult ilma ohvriteta, Krimmi stsenaariumi järgi, kuid nüüd, viis kuud hiljem on kõigil selge, et nii see ei lähe. Ma olen veendunud, et ida Ukraina elanikud ei ole täna enam nii heasüdamlikult Venemaa suhtes meelestatud kui 2014. a. märtsis, kui Lenini kujude juures organiseeriti punaste nõukogude lippude all miitinguid referendumi toetuseks. „Viisakate roheliste mehikeste“ tungimine Ukrainasse totaalse hävingu, rahulike elanike ja sõdurite hukkumise, tuhandetesse ulatuva põgenike probleemi. Ja see on alles algus. Samad probleemid jõuavad ka Krimmi, kuid veidi hiljem. Arusaadavalt – „Novorossija“ projekt ei too ukrainlastele midagi head. Kuid Putin jätkab surve suurendamist. Krimmi stsenaariumi võime nimetada variandiks nr. 1, praegu käib variandi nr. 2 realiseerimine, kuid on ka variandid nr. 3, nr. 4, nr. 5 jne. Loomulikult on Vene armee peakorteril nende variantide jaoks teised nimed. Vähehaaval on hakatud neile plaanidel valgust lisama isegi Putini enda poolt. Tema viimasest Krimmis peetud kõnest saime me teada, et Ukrainas käib kodusõda, et Ukraina on uppunud verre, et Venemaa ei saa keelduda nendesse sündmustesse sekkumisest. Me ei kuulnud aga midagi, mis oleks viidanud Putini soovile lõpetada agressioon ja sekkumine Ukraina asjadesse; me ei kuulnud midagi sellest, et Ukrainal on õigus ise oma saatuse üle otsustada. Ma rõhutan, me kuulsime täpselt vastupidist: Venemaa peab sekkuma Ukraina asjadesse, kuna Ukrainas toimub verevalamine, käib kodusõda, katastroof ja Venemaal on kohustus sellesse olukorda sekkuda. Kas mäletate, kuidas Molotov enne Poolasse tungimist teatas 1939. aastal „Versaille’i lepingu äbarikust sünnitise“ lagunemisest ja seoses sellega hädavajadusest kaitsta ukraina ja valgevene vendi? Nii ka praegu Putin oma Krimmis peetud kõnes kordab Molotovi kõnet peaaegu sõna-sõnalt. Pole ka ime, miks selle kõne otselülitus muudeti viimasel minutil ära. Ta rääkis seal koos Žirinovskiga selliseid asju kokku...
Ukraina peab aru saama, et sõda Venemaaga on juba alanud. Kui maailm sekkub õigeaegselt ja täiemahulist sõda ei tule – on hästi. Lähtuma peab siiski halvemast stsenaariumist, lootusega parema suunas; mitte aga paremast stsenaariumist, sest sellisel juhul on sajaprotsendiliselt kindel halvim. Ukraina ei sõdi eraldiseisvate separatistidega. Lähtudes sellest, tähendab see maa, rahva ja armee ette valede eesmärkide püstitamist. Venemaa sõdib Ukrainaga. Sellest tulenevalt on Ukraina sunnitud sõdima Venemaaga.
– Kes võiks selles sõjas olla Moskva liitlane?
– Mitte keegi. Praegu on see kõige nõrgem lüli Putini poliitikas. Kui Hitler liitlasteks olid Itaalia ning Jaapan ja sümpaatiad füüreri ja fašistliku liikumise vastu olid tugevad veel paljudes teistes Euroopa maades, siis Putinil sellist toetust ei ole. Stalinlik NL võitis teise maailmasõja sõdides koos Inglismaa ja USA-ga Saksamaa ja Itaalia vastu. See aga ei ole seesama, kui täielikus üksinduses ainult Venemaa jõududega võidelda USA, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia ja ülejäänud Euroopa vastu. Muuseas, putinlik Venemaa ei ole stalinlik NL. See on palju nõrgem riik.
Kreml, loomulikult, vehib Hiina lipuga nagu päästerõngaga. Hiina kaardist võiks rääkida pikalt ja ka lühidalt. Ma proovin lühidalt. Vene-Ukraina sõja või kolmanda maailmasõja võtmes rääkides unustage Hiina. Ainult meie euroopaliku rumaluse tõttu paistab see koloss savijalgadel ühtse monoliitse suurriigina. Sellisel kujul nagu ta eksisteerib praegu, moodustus Hiina 1928. aastal. Niisiis, tsivilisatsioonina on ta iidne, kuid riigina väga noor, koos kõigi oma tõsiste probleemidega. Ja selle tõttu, et Hiinas kehtiv kompartei diktatuur ja valitsuse poolt kontrollitavad massiteabevahendid ei räägi meile selle maa kõigist probleemidest, ei tähenda see, et probleeme vähem oleks. Me lihtsalt ei tea nendest midagi. Niisiis, Hiina on viimane riik kes oleks huvitatud praegu kehtiva korra rikkumisest, üldisest ebastabiilsusest ja sõjast Euroopas, veel vähem aga terves maailmas, sest hiina majandus on huvitatud eelkõige stabiilsusest ja lääne pankade pidevast kapitalimahutustest oma majandusse. Igasugune üldine sõda rikuks selle stabiilsuse. Seepärast Hiina ei sekku rahvusvahelisse konflikti Venemaa poolel.
Muuseas, ma olen kaugel ka mõttest (mida laialt propageeritakse), et Hiina, kasutades ära Venemaa seotuse euroopa sõjas, püüaks tugevdada oma positsioone Venemaal või isegi sissetungimist venemaa aladele. Hiina ootas rahulikult 100 aastat kuni lõppes Hongkongi rendileping Suurbritanniaga. Hiina ei ole senini kasutanud sõjalist jõudu Taiwani annekteerimiseks, kuigi Taiwan on „põline hiina maa“. See iidne tsivilisatsioon mõtleb sajandite kategooriates, mitte „presidendi poolt antud kuupäevades.“ Putini hüpe Krimmi on hiinlaste jaoks euroopa ühe hõimujuhi rumal afäär, kes ei ole võimeline mõtlema riigist lähtuvalt targalt, mitu inimpõlve ette. Kui aga rääkida Vene-Hiina kaubandusest, siis loomulikult, Venemaa hakkab oma naftat ja gaasi müüma Euroopa asemel Aasiasse. Kuid hinnad selle toorme eest on sel juhul juba hoopis teised. Nullhind tagab lõputu nõudluse. Nullhinna eest võtaks vene gaasi ja naftat kestahes. Kõrgete euroopa hindadega pole seda aga kellelegi müüa. Seega Hiina kui toorme ostja Venemaale Euroopat ei asenda.
– Te ütlesite, et Ukraina vallutamisel omab suurt tähtsust Valgevene, kes avab Vene armeele tee Volõõniasse ja Galiitsiasse minnes mööda Ülem-Dneprist. Me näeme praegu Lukašenko poliitilisi manöövreid ukrainameelsete ja venemeelsete seisukohtade vahel. Millised on tema võimalused Putinist eraldumiseks?
– Euroopa ja USA silmis on Lukašenko diktaator ja temale kaasa ei tunta. Sellest ei järeldu, et maailm tunnistab Valgevene annekteerimist Venemaa poolt. Ei tunnista. Kuid sellest ei muutu midagi. Ei taha valgevenelasi küll halvustada, kuid olgu öeldud, et Valgevene kui sõjaline üksus – on puuduv lüli, tühi koht. Mis sellest maast saab seoses ukraina – Vene sõjaga, on jäetud Vene peastaabi otsustada. Kui vaadata kaarti, siis Valgevene on Ukraina ründamise puhul strateegiliselt väga tähtis. Täismõõduline sõda ilma Valgevene suveräänsust rikkumata ei ole võimalik. Vene armee siseneb loomulikult Ukrainasse, sealjuures ka läbi Valgevene. Kas see toimub Lukašenkoga kooskõlastatult või vastu tema tahtmist – ei oma tähtsust.
Lukašenko teeb vastuolulisi avaldusi. Temast võib aru saada. Abi ei ole tal kusagilt loota ja mida kujutab endast Putin, teab ta meist paremini. Uskuda Putinit ei saa, too petab. Temaga kokku leppida ei saa Lukašenko milleski, vahest ainult täielikus kapitulatsioonis. Seepärast Lukašenko ootab närviliselt, mis juhtuma hakkab. Täiemahulise rünnaku korral aga tungib Vene armee Ukrainasse piki kogu Vene-Valgevene-Ukraina piiri. Krimmist, läbi Valgevene, idast ja kagust. Kas eelnevalt saavutatakse kokkulepe Putini ja Lukašenko vahel Valgevene astumiseks Venemaa koosseisu, Vene vägede lubamiseks läbi Valgevene territooriumi või isegi Valgevene üksuste osalemiseks ühistes sõjalistes operatsioonides Ukraina vastu – on puhtalt formaal-tehniline küsimus. Ukrainat kaitsma Vene agressori eest, mulle tundub, Lukašenko ei hakka.
– Kui kaua võib Vene ühiskond elada sellises sõjaeelses seisundis ägeda propaganda tingimustes, mis puhub üles võimu reitingut?
– Kuitahes kaua. Vene ajakirjandus ja televisioon töötavad siiani ettenähtud režiimil, ainult natuke hoogu kahandanud. Ukrainat, ukrainlasi Euroopat ja USA-d ei mainita Vene TV-s ühegi hea sõnaga. Enamus Vene elanikkonnast ei kasuta kahjuks internetti, ammutab oma uudised ainult Vene massiteabevahenditest aga te teate ju isegi, mida näitavad ja kirjutavad Vene massiteabevahendid Ukraina kohta. Kui Hitleril ja Goebbelsil oleksid olnud samasugused propagandavahendid kasutada, oleks neil maailma vallutamine palju ladusamalt läinud.
Putin häälestas oma propagandamasinat juba alates 2000. aastast. Venemaal kõik aina ahhetasid, milleks on Putinil tarvis allutada endale sõltumatu ajakirjandus. Aga just selle jaoks, et kogu see masinavärk kuuletuks kõrgemalt poolt tulevatele käskudele: üteldakse – lasta täis tšetšeenid – laseme nad täis. Üteldakse lasta täis grusiinid – niisutame grusiine. Üteldakse ukrainlased – hakkame niisutama ukrainlasi. Selline süsteem kestab nii kaua, kuni kestab Putini režiim.
Mis puudutab võimude reitingut, siis see on omaette teema. Otsustada reitingu üle omab mõtet ainult vabal maal. Ka tõeliselt vabal maal ei oma valitsus kõrgeid reitinguid. Kui reiting valitsuse toetuseks on liialt kõrge, siis uskuge, tegemist on diktatuuriga. Kõigil diktaatoritel on alati olnud väga tugev toetus sinnamaani, kuni revolutsioon pühib nad võimult. Mina arvaksin pigem, et praegused arvamusuuringud venemaal ei näita mitte Putini populaarsust vaid hoopis Venemaal alles jäänud vabaduse taset. Kohe selgitan, mida ma selle all mõtlen. Pärast Krimmi okupeerimist tehti venemaa regioonides küsitlus, kes on Putini poolt. Kõige vähem toetati Putinit Moskvas vist kuskil 60%. Kõige enam Tšetšeenias – 97 %. Järeldus: Moskvas on sõnavabaduse tase 40%, Tšetšeenias aga 3%. Ülejäänud Venemaal – kolme ja neljakümne protsendi vahel.
Populaarsusreitingud Putini toetuseks ei oma mingisugust tähtsust, seda enam, et Venemaa elanikkond ei mõjuta valitsuse poliitikat. Valimised Venemaal on juba ammu tühipaljas fiktsioon; parlament toetab kõigis küsimustes valitsust ja on võimu formaalne tööriist, täpselt samuti nagu oli Ülemnõukogu NSVL-is. Küsitlusi endid aga korraldatakse ainult kõrgemalt poolt tulnud juhendite järgi ning need on veel üheks propagandavahendiks Kremli käes, ja ei midagi enamat.
Venemaa ei kuulu nende maade hulka, kus rahvas korraldab revolutsioone iga kümne aasta tagant. Vene Föderatsiooni kodanikel ei ole kalduvust kukutada oma valitsusi. Paljud (tihti on need inimesed targad, haritud ja aktiivsed) suhtuvad Venemaasse kui maatükki, kus teenida raha. Rahateenimisega tegelev kodanik ei taha Venemaad reformida, sest selle teel on liiga palju riske. Peamine – karistuseks võib valitsus äri ära võtta ja ärimehe enda majanduslike kuritegude eest trellide taha pista – nagu tehti Hodorkovskiga. Lihtsam on teenida raha kuni lubatakse ja kui midagi juhtub, siis „jalga lasta“. Nii mõtlevad paljud, kuigi paljud seda ei tunnista. Loomulikult eksisteerib ka mingi hulk inimesi, kes siiralt toetavad Putinit. Kuid need on enamasti fašistid, natsionalistid või viimasest sõjast läbi käinud inimesed – sõjast haiged. Hitleri toetus Saksamaal oli küllaltki kõrge. Pärast 1939. aastat see sakslasi kuigivõrd ei aidanud. Sõja tont praegu Venemaal vaevalt kedagi erutab ja vähe keda hirmutab. No oli Tšetšeenias sõda – Venemaal tervikuna see vaevalt kellessegi puutus. Võeti ära Krimm – ei mingeid negatiivseid tagajärgi. Venelased elavad oma elu edasi. Venelaste peades ei hakka mitte midagi liikuma enne, kui sõja tagajärjel hakkab nende elujärg reaalselt halvenema. Praegu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid on väetikesed ja mõjuvad aeglaselt, kuid tasapisi hakkavad nad töötama. Siin aitab Euroopat kõige rohkem Putin ise, sest temal endal on tarvis kehtestada sanktsioonid oma rahva vastu. Ta peab haarama initsiatiivi ja valmistuma rahvusvahelise isolatsiooni vastu. Seepärast kehtestab ta vastusanktsioonid, tehes näo, nagu karistaks ta nendega euroopa ja ameerika ettevõtjaid. Üks asi viitab veel suure sõja ettevalmistamisele – see on kulla kokkuostmine Venemaa poolt, kullavarude kasvatamine. See on riigi keskpanga tavaline operatsioon enne sõjategevuse alustamist.
Kas eksisteerib Euroopa lõhestamise oht praeguses Vene-Ukraina konfliktis?
Mistahes diktaator püsib võimul „vastandamise“ toel – üksteise vastu on tarvis keerata kõik, isegi oma meeskonnas. Seda tehakse isiklikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Putin lootis ajada lahku USA ja Euroopa ning hiljem lõhkuda Euroopat sisemiselt. See on tähtis ülesanne, kuid minu arvates ei ole täidetav. Mitte sellepärast, et Euroopa on ühinenud EL-i ja toimib ühtne poliitika vaid sellepärast, et lõhenemist ei ole juba toimunud. Selline asi oleks saanud juhtuda ainult konflikti alguses. On riike, kes kannatavad sidemete katkemisest Venemaaga vähem; keegi kannatab ka rohkem. Kuid vale on arvata, et see peataks sanktsioonid. Saksamaa sõltub vene gaasist ja tarnib neile masinaid. Loomulikult ei ole sakslased huvitatud kaubavahetuse peatumisest. Kuid seejuures olid Saksamaa kaotused kahes maailmasõjas kõige suuremad ja need sõjad algatas tema ise. Saksamaa teab teistest paremini, mida tähendab diktaator euroopa suurriigis ja milleni see viia võib. Ja, saksa äriringkondi hirmutavad Venemaa vastased sanktsioonid. Kõik äriringkonnad tunnevad praegu hirmu. Kuid see, mis toimub 2014. a. märtsist alates – ei ole enam raha pärast. Kõik, mida teeb Putin – ei ole raha pärast. See on kuulsuse pärast, nagu Putin seda mõistab; impeeriumi pärast, nagu ta seda näeb; ajaloo ja geopoliitika pärast, nagu ta neid tunnetab. See on rahvusvaheliste probleemide teine tasapind. Rahateenimise ajajärk on lõppenud kõigi jaoks. Algab kogutud ressursside kulutamise aeg. Aastate jooksul sissetöötatud rahulikud turusuhted on juba rikutud.
– Kes sellest sõjast kasu lõikab?
– Me teame, millega lõppesid Euroopa jaoks kaks eelmist maailmasõda: täieliku laostumise ja hävinguga. See puudutab nii võitjaid kui kaotajaid. Kaotas isegi Suurbritannia, mitte ainult inimkaotuste näol. Pärast Esimest maailmasõda lagunesid kontinentaalimpeeriumid. Pärast Teist jagati idaks ja lääneks Saksamaa ja Euroopa. Raske on rääkida võitjatest sellises sõjas. USA väljus sõjast maailmariigina ja on sellest ajast alates vastu enda tahtmist tiritud kõigisse maailma probleemidesse. Kas seda saab lugeda võitmiseks, on keeruline küsimus. Putini poolt praegu õhutatav sõda on Euroopa sõda. Euroopas kaotavad sellest kõik, kõigepealt Venemaa ise.
Intervjueeris Aleksandr Kurilenko
17. august 2014. a.
Netiväljaanne InfoResist avaldas selle 12. septembril
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Hea video meeste suhtumisest, kes sõdivad mardikate ja vene regulaaride vastu. Viimane lause on eriti kõnekas.Fucs kirjutas: Боец батальона Днепр-1 о войне России с Украиной #АТО
https://www.youtube.com/watch?v=BMxpyd4qvAA
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
U tegi täna väikse luurerünnaku Jasinovatovale.
Mingi blokkposti sitikatele tehti vaikselt nugadega 1:0."Только что созванивался с сыном. В Ясиноватой ужас произошел. Те кто стоял на блок посту- около Ясиноватой перед сегодняшней атакой укров были убиты ДРГ (нож в сердце). Сын в ополчении. На руках переносили убитых до машины. Здоровый мужик - плакал."
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Vene uudised hädaldavad, et Ukraina üksused pealetungi alustanud. Tea kas see on hilisemaks põhjenduseks oma regulaaridega vastu asuda ja sügavamale Ukraina lõunaosa ründama hakata.
Artikli juures on päris huvitav kaart.
Endiselt on mainitud mitmetes piirkondades sügaval mardikate kontrolli all olevate ümberpiiratud ja rünnaku alla sattunud Ukraina üksuste jäänukitest.
Neid on endiselt olemas. Millest nad küll seal vastu peavad? Osa lahinguid ja ümberpiiramisi on toimunud juba 3-4 kuud tagasi.
http://ria.ru/world/20141106/1032039026.html
Artikli juures on päris huvitav kaart.
Endiselt on mainitud mitmetes piirkondades sügaval mardikate kontrolli all olevate ümberpiiratud ja rünnaku alla sattunud Ukraina üksuste jäänukitest.
Neid on endiselt olemas. Millest nad küll seal vastu peavad? Osa lahinguid ja ümberpiiramisi on toimunud juba 3-4 kuud tagasi.
http://ria.ru/world/20141106/1032039026.html
Viimati muutis ruger, 06 Nov, 2014 21:20, muudetud 5 korda kokku.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Juba varem olen näinud samalaadset infot aga täna leidsin uue / värske info.Svejk kirjutas:Ukraina keeldus pättide käest sütt ostmast:
Украина отказалась покупать уголь у боевиков
http://economics.unian.net/energetics/1 ... vikov.html
Alates juunist kuni novembrini on Ukraina kandnud Dombastani kaevandustele kokku 2,8 miljardit grivnat (ca 156 milj EUR), sellest sept / okt (II kv) 764 miljonit grivnat (ca 42 miljonit EUR).
Vat selline pull tuleks küll ära lõpetada!
EDIT
Link kah.
http://www.0642.ua/news/659797
- Manused
-
- Süsi ja raha.jpg (49.56 KiB) Vaadatud 5678 korda
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
ain28, teine hoiatus järjekordse teema risustamise eest oma NWO jampsiga. Järgmine kord tuleb bann. Mitmed postitused eemaldatud.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
NWO jaoks on pisut sobivamaid saite...http://www.para-web.org/index.php
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
- PaganHorde
- Liige
- Postitusi: 4525
- Liitunud: 26 Jaan, 2014 9:00
- Asukoht: https://1920.in/
- Kontakt:
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
No ma eeldaks et see nn mardikatele jäänud ala ei ole nendega täidetud otsast otsani.ruger kirjutas: Artikli juures on päris huvitav kaart.
Endiselt on mainitud mitmetes piirkondades sügaval mardikate kontrolli all olevate ümberpiiratud ja rünnaku alla sattunud Ukraina üksuste jäänukitest.
Neid on endiselt olemas. Millest nad küll seal vastu peavad? Osa lahinguid ja ümberpiiramisi on toimunud juba 3-4 kuud tagasi.![]()
http://ria.ru/world/20141106/1032039026.html
Irw parawebi lugesin ma siis, kui kodus haige olin. Hea muinasjutu foorum. Saab lugeda ilukirjanduslikke teoseid. Ja kui sellest veel väheks jääb siis tasub lugeda ka telegrami kräppi, eriti soovitav narkouimas seda teha, sest muidu ei saa võibolla midagi aru.
Igatahes jah, sõnas tundmatu venelane anno 2014 " Maailm on paha koht. Eriti pahad on needsamused saadana ameeriklased keda me tegelikult kõik kadestame ja vihkame ja tahaks nende maale niiväga elama minna. Nende raha meeldib meile rohkem kui meie oma, ilus roheline ja krabisev. Ja selle eest saab kõike osta."
Puhas offtopic
Viimati muutis PaganHorde, 06 Nov, 2014 21:46, muudetud 1 kord kokku.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Putin teatas, et Molotov-Ribbentropi pakt oli hea asi, sest aitas Nõukogude Liidul sõjaks valmistuda. Kas praegu võib põhjus olla sama, et Venemaa on ametlikult Ukrainasse tungimisega viivitanud, sest vaja enne kolmes vahetuses 24/7 sõjatehnikat vorpida? Kas keegi on märganud Vene sõjatehastes märgatavat aktiviseerumist?
- PaganHorde
- Liige
- Postitusi: 4525
- Liitunud: 26 Jaan, 2014 9:00
- Asukoht: https://1920.in/
- Kontakt:
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Neil peaks juba vanast ajast seda kola meeletus koguses olema. Kui nad just kõike maha pole parseldanud. Ukrainal vedeles see niisama. Aga Venemaal ja läheb kõik rahaks vist. Seda sõjatehaste aktiivi peaks spetsialistid mööda netti otsima ja vbl ei leia siis ka mingit infi.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Tuleb eristada venemaalastele ja muule maailmale mõeldud avaldusi.JTatikas kirjutas:Putin teatas, et Molotov-Ribbentropi pakt oli hea asi, sest aitas Nõukogude Liidul sõjaks valmistuda.
See avaldus on puhtalt siseriiklikuks tarbimiseks ja pigem on selle tegelik sõnum sama mida on kultiveeritud venemaal juba pikka aega - Meid rünnatakse ja kohe hakatakse veel rohkem ründama, kõik meie ümber on vaenlased ja me peame ennast kaitsma / sõjaks valmistuma.
-
Martin Peeter
- Liige
- Postitusi: 4513
- Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Selliseid andmeid edastavad ainult huilod eesmärgiga näidata, et U ei tee oma sissepiiratud meeste abistamiseks midagi või siis on tunginud peale eesmärgiga neid vabastada ja rikkunud sellega relvarahu. Ei ole kuigi tõenäoline, et neid ümberpiiratuid seal on, kuigi selliseid kaarte on mingid huilode allikad avaldanud alates augustist, kui U need alad kaotas. Ma isegi imestan, et kui pikk propagandaalane planeerimine neil on, et nad neid kotte hävitatuteks ei kuuluta. Aga jah, paljudele vaatlejatele tundub, et suurem verevalamine hakkab taas lähenema.ruger kirjutas:Vene uudised hädaldavad, et Ukraina üksused pealetungi alustanud. Tea kas see on hilisemaks põhjenduseks oma regulaaridega vastu asuda ja sügavamale Ukraina lõunaosa ründama hakata.
Artikli juures on päris huvitav kaart.
Endiselt on mainitud mitmetes piirkondades sügaval mardikate kontrolli all olevate ümberpiiratud ja rünnaku alla sattunud Ukraina üksuste jäänukitest.
Neid on endiselt olemas. Millest nad küll seal vastu peavad? Osa lahinguid ja ümberpiiramisi on toimunud juba 3-4 kuud tagasi.![]()
http://ria.ru/world/20141106/1032039026.html
Dona nobis pacem!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline