Kui palju oli filme, mille hulgast filmiajakirjanikud selle parima valisid? Ja kui palju on EFÜs liikmeid?
Liitsime ja lahutasime, käisid arutelud, et mis on eesti film või mis avalik esilinastus. Oli pikk diskussioon - et kui Eesti Draamateatris näidati videofilmi Teatrijuubel, kas see oli avalik esilinastus või mitte. Eesti on väike ja filme toodetakse vähe - niisiis otsustasime, et kinomajas olnud esilinastusi loetakse ka avalikeks linastusteks.
Välja praagiti Andres Söödi "Äraneetud linn" ning "Elasime Eestile" - need ei ole meil esilinastunud. Samuti jäi kõrvale "Emakala surm" (ka Andres Sööt), sest valmis sai see film 1996. aastal, kuid esilinastus 1997.
Kokku esitleti 1996. aastal Eestimaal avalikult viit mängufilmi, ühte animafilmi ning kahtekümmet dokumentaalfilmi.
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/9 ... htm#kolmas
Täna televisoonis
"Elasime Eestile"
TIIT MERISALU
Täna kell 23, Eesti TV: "Elasime Eestile", Monofilm 1996.
Idee ja teostus: Andres Sööt.
Täna näitab Eesti Televisioon esmakordselt Andres Söödi (s. 1934) autorifilmi "Elasime Eestile". See on lugu 14. septembril 1922 Valgamaal sündinud Alfred Käärmannist. Ühtlasi on see ka pilguheit ühe eesti mehe raskele saatusele.
Alfred Käärmanni noorusaastad ja parim meheiga kulusid sõjas, metsas ja Uurali vangilaagris. Nagu tuhandetel tema saatusekaaslastel, kellest nüüdseks on ellu jäänud vaid vähesed. "Elasime Eestile" on lugu mehest, kes on olnud üle oma saatusest ning kellele taasiseseisvunud Eesti võlgneb hoopis enam kui seda seni välja on näidatud.
18-aastase koolipoisina pidi Alfred Käärmann Valgas otsustama, kellega ja kuhu edasi minna. Tema valis Omakaitse ning tegi kaasa lahingud Narva ja Tartu all. Kolm aastat hiljem sakslaste taandudes läks ta metsa. Seal elas mees koos kaaslasega ja ka üksi maa-alustes punkrites kokku seitse aastat. 30-aastaselt langes ta reetmise läbi julgeolekumeeste kätte ja 8. jaanuaril 1953 määrati talle 25+5 aastat. 15 aastat hiljem tuli ta lõpuks tagasi kodumaale. Ring oli täis saanud.
Alfred Käärmannile ei ole uus elu Eesti Vabariigis toonud rikkust. Küll aga on teda austanud ümberkaudne rahvas. Kuid ega ta rikkuse nimel omal ajal võitlema läinud. Oma riik ja peremeheks olemine omal maal oli see paleus, mille nimel ta tervist ära andis. Kodutalu on tagasi saamata.
Sööt on filmi teinud missioonitundega ning samas mitte igavalt ja retooriliselt. Ta ise pole eriti atraktiivne intervjueerija, kuid seda köitvam on portreteeritav. Tagasihoidlikule elujärjele vaatamata hoomab vaataja sellest Valgamaa mehest kadestamisväärset intelligentsi, tahtekindlust ja ka huumorimeelt. Sööt leiab Alfred Käärmanni portreteerides rohkesti ilmekaid detaile ja loob oma kaameraga meeldejäävaid kujundeid.
Nagu oma varasemate filmidega, on Sööt seekordki talletanud väärtuslikku meie rahva mällu.
http://www.postimees.ee/leht/97/08/22/tana.htm#esimene
Kus on praegu võimalik vaadata Andres Söödi filme?
Minu kodus ja filmiarhiivis.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com ... issue=3287