Martin Peeter kirjutas:Yks kirjutas:
1998.aastal Venemaa juba ükskord kuulutas oma maksejõuetuse riiklike võlakohustuse kontekstis välja. Nimetasid selle küll kenasti "tehniliseks defauldiks" aga asja sisu see ei muutnud. Eks siis mingil määral sarnane stsenaarium ja sarnased meetmed, mida väliskrediitorid tollal kasutasid, korduksid.
Siis toimus mingi 90 päevane maksete edasilükkamine tõesti. Ajaloost teatavaid pidepunkte otsides, tuleks märkida, et Venemaa väljus 1998 kriisist suhteliselt kiiresti siis, kui nafta hind hakkas kiiresti tõusma ja energiakandjate tootmine saavutas tänu Yukosele jt suht mõistlikele tootjatele mingi mõistliku kulutaseme. Aga nafta hinna kiiret tõusu ja tootmiskulude vähenemist ei julgeks praegu prognoosida.
Samuti on olukord teine selles mõttes, et praegu käib ikka Venemaa teadlik nõrgendamine, mida siis ei olnud. Samuti tol ajal tegelikult Venemaa õigusriiklust ja ettevõtluskeskkonda tugevdati- praegu käib pigem vastupidine protsess, kui me vaatame, kuidas toimub rubla kursi hoidmine, ettevõtete ülevõtmine ja kapitali põgenemine kõveraid teid pidi.
98. aasta kriisist kirjutab wiki nõnda.
http://en.wikipedia.org/wiki/1998_Russi ... ial_crisis
Aga seis oli ikka selline:
9. oktoobril 1998 palus Venemaa, mida tabas sel aastal ka põllumajanduses ikaldus, rahvusvahelist abi, sealhulgas toiduabi.
Nagu keegi juba mainis, siis kui jutt on sadadest miljonitest krediitorite rahast (loe mitte Venemaise päritoluga ettevõtete ja krediidiasutuste raha), siis muutub lahenduste otsimine juba ka võlaandja mureks. Muidu võib kaasneda doominoefekt seal, kus seda eriti ei oodata või ei soovita. Näiteks Aasia turgudel. Alguses ju SEB ja Swedbank meil siin ka kõvatasid, siis mõistsid et raha kättesaamine on ka nende mure ja seetõttu leidsid suurettevõtetele sõbralikumad lahendused. Tõsi, mõned olid selleks hetkeks juba pankrotis või panga poolt ülevõetud.
Sama kehtib ka Venemaa maksejõuetuse kohta. Eriti kui tegu on näiteks Aasiast pärit krediitoriga, keda tegelikult eriti jutt lääne väärtustest ja Ukrainas toimuvast ebaõiglusest pigem sisuliselt ei koti ja kes hetkel (kui üldse) on mingil määral sanktsioonidega sunniviisiliselt seotud. Pealegi on nende mure kindlasti suurem, sellest aspektist, et kui Putin nüüd kukuks, millisel määral oleks järgnev valitsus neile soodsam või sobivam. Lisaks on ka lääne investoritel või krediitoritel võimalik oma "kastaneid tulest" välja tuua kaudseid teid aka Aasiat kasutades.
Nafta hinda on võimalik manipuleerida, kui leidub piisav hulk Aasia päritolu asjast huvitatuid. Pealegi, kaasneb nö Venemaa abistamisega Aasia ettevõtete jaoks veelgi soodsam kliima Venemaa turgudele sisenemiseks või seal oma positsioonide kindlustamiseks.
Hiina on mingil määral asjaga mudeks juba algust teinud:
http://www.bloomberg.com/news/2014-12-2 ... -swap.html
Ma ei tea, kas tänaeks näiteks on China International Fund juba Krimmi taristusse hakanud investeerima (plaan oli 1,3 -3 miljardid USD); ka China Railway Construction Corporation peaks osalema täna Kertši väina raudtee taristu projektis. Samas, tõsi Hiina nafta- ja gaasikorporatsioonid on tänaseni pigem Euroopa ja USA ettevõtetega seotud.
Ka India suur ekspansioon Venemaale on seni tagasihoidlik olnud, kuna India kapitalistid armastavad ülesse osta või investeerida rahvusvaheliselt edukatesse ettevõtetesse (ja kaubamärkidesse). Juhul, kui nende meelitamiseks antakse võimalus investeerida Venemaa nn strateegilistesse ettevõtetesse kuhu seni väliskapitalil asja pole olnud, siis võib see tendents samuti muutuda.
Nii, et tänase kriisi lahendus ei pruugi (ja pigem ei peagi) kopeerima 1998.aastal tehtud-toimunut, kuid kui üks või kaks muutuja on enamvähem sarnaselt mõõdetavad, siis võib aimu saada, millised võiksid olla Venemaa poolsed sammud ja milline võiks olla stsenaarium.
Näiteks 1998.aasta rahvusvaheline abi vastuseks ikaldusele, oleks tänaste trendide puhul võrreldav siis Lõuna-Ameerika riikide poolt subsideeritud põllumajandustoodete müügiga Venemaale soodsate hindadega.
Teadlik nõrgendamine lääne ja USA eestvedamisel, saab kompenseeritud Aasia suunalisusega (millele seab muidugi teatava piirangu Venemaa alaarendatud taristu). Jaapan võib ju olla üüber väljavihastatud Kuriilide pärast ning olla USA lojaalne liitlane, kuid kui talle tehakse märkimisväärseid soodustusi kalapüügi kontekstis Venemaa majandustsoonis, tekivad täiesti ettearvamatud võimalused.
Minu väidetu muidugi ei tähenda, et Venemaa kindlasti üldse loob mingeid Aasia suunalisi võimalusi või et Aasia neid võimalusi (kui luuakse) hakkab intensiivselt kasutama.