Küsimus- palun abi

[MOrav]

Et siis hävituspataljon, nagu üks kodanik väidab?

http://www.sloleht.ee/index.aspx?d=11.1 ... &id=166797

"Teid nagu enamikku 25. aastakäigu mehi võeti sõtta otse koolipingist?

[Kiisk:] Lõpetasin 1943 Narva kaubanduskooli ja tulin Tallinna kommertsgümnaasiumi, kus ees olid juba sellised poisid nagu Uno Mereste ja Jaanus Orgulas.

Sain seal vaid kuu olla, kui tuli kutse sõjaväkke. Rakvere jaamas oli suur hulk noori mehi.

Jaama nurgas seisis Rakvere poiste punt, nende hulgas ka üks noor tütarlaps, kellest sai hiljem minu abikaasa. Tollal oli ta tulnud venda saatma.

Seda mõtet ei olnud, et oleks mopist ära hiilinud ja kuskile redusse läinud?

Ei. Mis oleks siis juhtunud ema ja isaga. Peas vasardas ka teadmine, et lähen ikkagi sõtta nende vastu, kes isa raha ära võtsid.

Nagu ei osanud uneski ette näha, mis põrgu Sinimägedes ees ootab?

Mind määrati 88 mm õhutõrjekahurite patareisse, mille kaitsjateks omakorda olid 22 mm kahurid. Sellise peal ma olingi. Seda rahet nii õhust kui ka torudest saime kaela küll ja küll. Peamiselt muidugi õhust, sest tulid ikka hirmsad lained, 30, 40, 50 lennukit... Teinekord ei jõudnud neid lugedagi.

Surma ometi nägite?

Küll.

Kas see noore poisi mõistust ära ei viinud?

Ei. Huvitav, et surm läks isegi kuidagi teisejärguliseks ning esiplaanile tõusis enesehoidmise instinkt. Mitte et oleksin roninud põõsa alla värisema. Pigem vastupidi. Juba kiviajal oli võidumees see, kes esimesena kaikaga virutas. Mingit hirmupaanikat ma ei kogenud. Aga kole oli küll, suu oli liiva täis, seda ei saanud ju kinni panna, muidu oleks kõrvatrummid läinud.

Kui tihti tuli endal kaikaga virutada? Kas püssist inimese pihta olete lasknud?

Seda tuli väga vähe teha, põhiliselt põrutasime ikka torudega.

Mitu lennukit alla saite?

Mõned ikka saime.

Viimaks tuli ikkagi punaste eest taanduda.

Taandudes jõudsime lõpuks Pärnu lähedale, kuni Karuse küla lähedal heinamaal kuulsime naiste kisa, et lapsed, lapsed, kuhu te lähete, venelased on külas. Joosti meie juurde, viidi küüni, anti uued riided ja nii jäime külla sulasteks.

Kuni kord Lihulast tuli kutse ilmuda sõjakomissariaati. Seal olid ees Vene mundris eesti mehed. Mul oli juhuslikult kaasas paber, et olen selle ja selle kooli õpilane. Rääkisin, et Sillamäel olid jubedad lahingud ja et koos vanematega evakueerisime, isa ja ema läksid Tamsalusse ja mina tulin siia sulaseks, nüüd aga tahaks minna edasi õppima.

Üks mees vaatas mulle sellise pilguga otsa, et, poiss, räägi, räägi. Võttis siis tõendi ja ütles: tead, kõige õigem ongi, kui kooli tagasi lähed. Aga see pilk, kui ta tõendi tagasi andis, kõneles üheselt: ma tean täpselt, kus sa vahepeal olid.

Kas pärast sõda ei hakatud uurima, et kus ja mis?

Kohe hakati. Et kus te, 1925. aasta poiss, olite. Ütlesin, et isa juures Sillamäel põlevkivitööstuses, kus valmistati lennukibensiini, et see töö vabastas mopist. Ah jaa, õige, vastati. Tegelikult ei vabastanud mopist ükski tehas. Aga seks korraks sain minema. Ent see asi hakkas kummitama ja nii ma põgenesin kommertsgümnaasiumist Rakverre, gümnaasiumi üheteistkümnendasse klassi."

[OveT.]

Minu teada oli Kaljo Kiisk Hävitus-pataljonis.......mille eest ka teda asutasustati.

Hiljem 60-ndate aastate paiku väntas ta Saaremaal filmi mis kandis nime
,, Me olime 18 aastased ,,,vöi Nad olid 18 aastased,

,see räägib hävituspataljoni astunud noorte gymnaasiumi löpetanud poiste
kooli löpupeost kes nii öelda,,,," sötta "
Enda intervjuus nöukogude okupatsiooni ajal peale filmi esilinastust andis ta intervjuu lehtedele,kus mainis isklike mälestusi ,mis ajendasid seda filmi tegema.

Inimene peaks enne teistele kirjutama hakkamist mõtlema ja kontrollima oma teadmisi, et mitte lollus välja ei kukuks.