Siga kirjutas:
Minu isiklik lugupidamine kuulub Ukraina sõjameestele, kes on suutnud vastu seista parima väljaõppe ja varustusega suurimale armeele euroopas.
Rõhutan eraldi: Suurimale, reaalsete sõjakogemustega ja tugevaimale armeele ei ole sisuliselt kätte antud veel mit sittagi.
Mis puudutab ukrainlaste tegemisi, siis lihtsalt kurb on vaadata kuidas potentsiaal raisku läheb kehva juhtmise tõttu. Ei suudeta initsiatiivi haarata ja
tehakse asju ainult siis kui muud varianti enam pole ja siis ka poolikult. Kui venelastele antakse kuude kaupa aega järgmist sammu planeerida/ettevalmistada, siis ei saa mingi valemiga head nahka tulla sellest asjast.
Siga kirjutas:Asjatu halin on lahti läinud. No on venelane koondanud jõudu ja tehnikat, luuranud ja plaaninud ning mõned head päevad täiega peale pressinud. No ja siis? Mis saavutusi praeguseks ette näidata on peale kaotuste elavjõus ja tehnikas? Pool kilomeetrit põldu ja pisut rohkem risuhunnikut kui enne, kogunisti 300 meetrit või kui palju?
A vot juba on Ukrainlased saamatud, õppimisvõimetud ja üldse lootusetud vennikesed. No on mõnel vaja ebakindlust külvata- las külvab, kaasa minna selle joonega pole mingit põhjust.
Minu isiklik lugupidamine kuulub Ukraina sõjameestele, kes on suutnud vastu seista parima väljaõppe ja varustusega suurimale armeele euroopas.
Rõhutan eraldi: Suurimale, reaalsete sõjakogemustega ja tugevaimale armeele ei ole sisuliselt kätte antud veel mit sittagi.
Vähemasti annab mardikatele vastu...see on põhiline!
Ajalugu kirjutavad alati võitjad, ja kaotanud poolte ajalugu kuulub osalejate kahanevale ringile.
(Joachim Peiper)
31 anti ära..ja sepakad tegid seal kohe kõvatamise videosi..terve bande oli neid koos ..ja sellisel hetkel u.artileerija vaikkis
ja samas mainitakse et 31 on u kaudtule laske kaugusel
imelik ei tundu?
Siga on väga õigesti aru saanud. Milleks haliseda iga kaotatud lahingu järel? Lahinguid on ees veel palju, nende hulgas ka kaotatuid.
Kui kaugele vaenlane Vabadussõjas Tallinnast jõudis? Kui kaugele vaenlane 1941. aastal Moskvast jõudis? Praegu madistatakse ikka väga väikese maakillu pärast, arvestades Ukraina suurust.
Sama hukkunute ja vigastatutega. Praegused kaotused on suht samas suurusjärgus liiklusõnnetuste, kuritegude ja muu sarnase tagajärjel tekkinutega. Mitu protsenti rahvastikust kaotas Eesti Vabadussõjas?
Lühikese ajaga on ukrainlased enda peksta laskmise (Krimmis) asemel õppinud end kaitsma. Küll õpivad ka ründama. Nn. Suures Isamaasõjas läks selle õppimiseks paar aastat. Ukrainlased õpivad kindlasti kiiremini.
Liitlasteks on Ukrainal suurem osa maailmast, Venemaal vaid väike Armeenia, kel oma naabrite tõttu pole valikut. Batka Lukašenko ja Usbekistan vaatavad suhetele Venemaaga pigem oma mätta otsast. Kastaneid tulest välja tooma nad Putini eest ei torma.
Sanktsioonid Venemaa vastu toimivad sarnaselt Inglise - Ameerika õhurünnakutele II MS, nõrgestades majandust ja vähendades seega sõjalist võimekust.
No ei saa kõike nii kähku kui tahaks, protsesside kulgemisel on omad seaduspärasused.
Kui me siin Ilovaiski lahingu lõpus olime põhjusega negatiivsed, siis praegu nagu pole sellega võrreldavateks emotsioonideks küll mingit põhjust. DLUT oli sümbol, mida hoiti tohutu tahtejõu ja pingutusega ning see, et see nii pikalt õnnestus, on isegi juba ime. UT maha jätmiseks õigel ajal ei olnud enam poliitilist võimalust. Muženko tagandamise nõudmine ei ole minu meelest asjakohane. Kui muidugi arvestada Ilovaiski krahhi, siis võib hakata tõesti arutama, et kas see oli viimane piisk, aga üldiselt ikkagi piisk. Ka tema oli olukorras, kus ta pidi sümboli pärast ponnistama, aga samas säästma reserve oma riigi tõsisemaks kaitsmiseks. Minu arusaamist mööda ei paisatud vasturünnakule eriti suuri jõudusid. Võib-olla tankirood koos jalaväerooduga. Vahel läheb selline asi õnneks, nagu tegelikult esimene rünnak läkski: anti venelastele paras keretäis ja saadi oma järelveo selleks korraks ära korraldatud. Ja lõpuks me ei tea nende tegelikku plaani, kas neil oli üldse plaani hõivatud alal pikemalt "kanda kinnitada". Udu oli, aga UT olukord ei kannatanud enam paremat ilma oodata.
Ja mis puudutab manöövreid, siis on U siiski suutnud ka neid päris rahuldavalt teha. Näiteks Debaltsevo operatsioon või D-sektori kotist ja Luganski lennuväljalt välja murdmine.
Ksf Yhe poolt viidatud võimalust - Vene "rahuvalvet" ei usu ma eriti seetõttu, et sel pole nagu Venemaa jaoks eriti mõtet. Kui nad jäävad praegusele terroristide territooriumile, siis loomulikult U neid ei ründa, aga mida nad sellest juurde saavad? Ainult vastutuse sealsete sotsiaalprobleemide eest. Kui nad aga püüavad hõivata täiendavaid territooriume, siis loomulikult hakkab U vastu, muidugi ei tea me, kui palju tal jõudu jätkub.
Kiidan Fucsi pika teksti eest Donetski lennuvälja saaga kohta siin natuke aega tagasi.
Väga hariv lugemine oli, kuigi võttis hullult vaeva ja aega.
Soovitan kõigile tõlkida ja ka pädevamatel ajakirjanikel ette võtta ning läbi ragistada. Tasuks Eesti meedias refereerimist. Õppetunde viletsast juhtimisest, juhtide saamatusest ning ebapädevusest...
EOD: Kui kaugele vaenlane Vabadussõjas Tallinnast jõudis? Kui kaugele vaenlane 1941. aastal Moskvast jõudis? Praegu madistatakse ikka väga väikese maakillu pärast, arvestades Ukraina suurust.
Aga kui see ei ole kohane võrdlus täna, kui äkki on kohasem "Seelower Höhen" antud juhul ja ukrainlased ei esine edasi rulluva Punaarmee rollis vaid korraks võitu maitsnud sakslastena ja edasi läheb ainult hullemaks?
Põhimõtteliselt peaks alati lähtuma sitemast variandist, et hoida ära mugavustsooni langemine. Mõlema sinu toodud näite puhul ei kukkunud ei eestlaste ega ka punaarmee jaoks pöördeline moment taevast sülle, selle nimel tehti tööd, mille puhul teatavad märgid on alati lähemal vaatlemisel juba kas nädalate või vastavalt siis kuuude lõikes varem nähtavad.
Vaatan ja puurin praegu neid märke UA seisukohast minevikus ja lähiminevikus, mis lubaksid väita et sündmused hakkavad muutuma soodsamaks UA'le. No ei näe. Ei näe! Ju ma siis olen selline paniköör.
Martin Peeter, Muženko kontekstis märkus.
Sina ja mina oleme siin. Me ei ole sealses sõjaväes. Meil on lihtsam jääda erapooletuks.
Kujuta aga ukraina sõjaväelasena ette seda kuradi kahvlit, mis UA jaoks seal hetkel valitseb ning seda just staabiülem Muženko kontekstis. Täna on sisuliselt juhtunud see, mida ei tohiks lasta juhtuda - sõjavägi lõheneb, sest on ainult kaks võimalust ja mõlemad on tegelikult UA jaoks sitad. Lahti lasta või mitte lahti lasta selles on küsimus! Parafraseerides klassikut. Millele aga ei tea meie ega vist keegi teinegi vastust on, et kumb on vähem kahju toov tegevus?
Sisuliselt on nüüd terve ports sõjaväelasi, kes ilmselgelt kahtlevad kõiges, mida peastaap käseb, paneb ette või soovitab ja see jätab pitseri kogu nende tegevusele. Samas on terve ports teisi, kes arvavad, et mees on täiesti omal kohal (eriti just nö vana kooli elukutselised, kellest paljud on muideks väga kõvad tegijad ATO tsoonis) ning peavad staabiülema vastaseid proteste vabatahtlike, poolelukutseliste ja nö algajate sabotaažiks ja ebakompetentsiks ning nende koostöö esimestega muutub seoses sellega kindlasti komplitseeritumaks. Olulisel kohal nendegi kahe seltskonna vahel on märksõna - (vastastikune) umbusladus.
Kui vaatad täpsemalt, siis süüdistused staabiülema aadressil tulevad väga kindla seltskonna poolt, samas kui nö "kained analüüsid", mis sisuliselt ei pane staabiülemat otseselt vastutavaks on kirjutatud pikaaegse sõjaväelise taustaga tegelaste või neile lähedaste härrasmeeste poolt. Enamasti jätkuvalt teenistuses.
Yks kirjutas:Martin Peeter, Muženko kontekstis märkus.
Sina ja mina oleme siin. Me ei ole sealses sõjaväes. Meil on lihtsam jääda erapooletuks.
Kujuta aga ukraina sõjaväelasena ette seda kuradi kahvlit, mis UA jaoks seal hetkel valitseb ning seda just staabiülem Muženko kontekstis. Täna on sisuliselt juhtunud see, mida ei tohiks lasta juhtuda - sõjavägi lõheneb, sest on ainult kaks võimalust ja mõlemad on tegelikult UA jaoks sitad. Lahti lasta või mitte lahti lasta selles on küsimus! Parafraseerides klassikut. Millele aga ei tea meie ega vist keegi teinegi vastust on, et kumb on vähem kahju toov tegevus?
Sisuliselt on nüüd terve ports sõjaväelasi, kes ilmselgelt kahtlevad kõiges, mida peastaap käseb, paneb ette või soovitab ja see jätab pitseri kogu nende tegevusele. Samas on terve ports teisi, kes arvavad, et mees on täiesti omal kohal (eriti just nö vana kooli elukutselised, kellest paljud on muideks väga kõvad tegijad ATO tsoonis) ning peavad staabiülema vastaseid proteste vabatahtlike, poolelukutseliste ja nö algajate sabotaažiks ja ebakompetentsiks ning nende koostöö esimestega muutub seoses sellega kindlasti komplitseeritumaks. Olulisel kohal nendegi kahe seltskonna vahel on märksõna - (vastastikune) umbusladus.
Kui vaatad täpsemalt, siis süüdistused staabiülema aadressil tulevad väga kindla seltskonna poolt, samas kui nö "kained analüüsid", mis sisuliselt ei pane staabiülemat otseselt vastutavaks on kirjutatud pikaaegse sõjaväelise taustaga tegelaste või neile lähedaste härrasmeeste poolt. Enamasti jätkuvalt teenistuses.
Kõik on nii sitt, nii sitt, nii sitt...
Parafraseerides Lennart Meri`t, see sitt on väetis Ukraina tulevikule.
Ka Eesti kaitseväge ei ehitatud ühe suvega.
Aga nüüd on vist oodata monoloogi teemal, et kuidas võitmatu Punaarmee seikleb Ivangorodist Kingissepani poole tunniga....
Yks kirjutas:
Aga kui see ei ole kohane võrdlus täna, kui äkki on kohasem "Seelower Höhen" antud juhul ja ukrainlased ei esine edasi rulluva Punaarmee rollis vaid korraks võitu maitsnud sakslastena ja edasi läheb ainult hullemaks?
Jaa, demagoogiat Sa valdad hästi!
Kas on ikka mõtet võrrelda praegust agressiooni ohvri Ukraina olukorda agressori Saksamaa (jätame Stalini agressiivsed plaanid 1941 hetkeks kõrvale) olukorraga 1945. aastal? Pigem ikka EW olukorraga Vabadussõja alguses või N.Liidu olukorraga 1941. aastal?
Põhimõtteliselt pole ka näiteks Harkovi kaotus veel sõja lõpptulemuse otsustajaks. Lihtsalt Ukrainat hakkavad maailma rikkad siis rohkem toetama. Kas ka omakasupüüdmatult, on omaette küsimus. Eks mõnedki rahamaailma vägevad praegu mõtlevad, et "las venelased tapavad üksteist, hiljem neid lihtsam kontrollida". Nagu ka britid kaotasid pärast II MS impeeriumi, kuna jäid abi eest sõjas kõvasti võlgu.
Mis puudutab eestlaste edu analoogi Vabadussõjas või venelaste murrangut 1941.a. siis ei tasu alahinnata liitlaste tähtsust. Pöörang Vabadussõjas saabus alles peale brittide jõudmist Tallinna reidile dets 1918 või pööre sovjeetide sõjaõnnes saavutati suuresti tänu jänkide gigantsele sõjaabile läbi Lend Lease'i 41-45.a. Samal ajal olid vastaspooled rahvusvahelises isolatsioonis. Usun, et venelaste isolatsioon ja lääneriikide toetus Ukrainale võib saavutada sarnase tähtsuse selles sõjas - on ju ukrainlastele selget otsest toetust lubanud ja tänaseks juba andnud ka andnud jänkid, kanadalased, austraallased. Venelaste edenemine töötab samas venelastele vastu - risk sanktsioonide karmistamiseks kasvab oluliselt (a la SWIFT'ist väljalülitamine) ja samas suureneb ka igasugune abi Ukrainale. Aga seda olulisemaks muutub küsimus, kui suur on õieti ukrainlaste endi võitlustahe on ja kui valmis on nad tegema kvalitatiivset hüpet oma riigi ja vägede juhtimises igal tasandil. Vabatahtlike hulk on kahjuks veel imepisike murdosa kõigist ukraina elanikest...
