Missugune oli sõjaväes tavaline menüü

[komandör]

Sul on õigus ja seda kahes asjas - mul õnnestus teenida tõesti eeskujulikes - kaardiväeosa nime kandvates polkudes. Viimane, nagu ma kirjutasin , oli veel meie Tallinna nimeline. Olevat II MS ajal Eestis ja Tallinnas käinud.
Ja veel - ÜHTEGI MUSTA meil ei olnud - ei õppepolgus ega hiljem lineikas. Need tšernožopad lihtsalt ei pääsenud sõelast läbi.

[kalleb]

nojah eks väeosasid oli igasuguseid

näiteks meie gorodokis oli suur 600 pealine gvardija arterelliskii polk

no see oli küll padutsurka pesa

umbes 80% olid tsutsmekid

eks muidugi teenistus oli teenistus aga ära unusta seda et kui ikka sinna sunniviisil aeti ja siis oli see sundaeg ning enamik asju oli pajebat mitte ei võtnud asja südamega

ka meid treeniti seerudeks aga milleks mulle see?

minu eesmärk oli see aeg ära elada ja tervelt tagasi tulla

mitte aga teenida oma ettekirjutatud isamaad -suurt ja võimast

nõukogude liitu

see oli täiesti teisejärguline

aga loomulikult oli inimesi kes olid täiega asja juures

sa komandir prapporiks jääda ei tahtnud?

kindlasti prooviti rääkida et jää meile

saad hea palga ja tasuta ühiselamutoa

ja inimesed on ju erinevad-osa sobib militaristideks teised selleks üldse

mitte

eks aeg on ära filtreerinud need kõik bizduleid jm. asjad sest halvad

asjad ikka ju unustatakse ajapikku

ja mida ei mäleta seda pole olnud

aga see on tõesti kummaline et teil lasti kisa teha kui söök ei meeldinud jne.

ju teid arvati siis niivõrd ustavateks sõduriteks

ja muidugi sa komandir räägid teenistusest kuuekümnendate aastate lõpus

see erineb kardinaalselt teenistusega kaheksakümnendate

lõpus-üheksakümnendate algul

siis suhtuti sõduritesse nagu kahurilihasse

mitte aga lugupidamisega

ja sul vedas ropult et tsurkadega koos ei pidnud teenima

need oleks su tanki ära hukanud natukese ajaga

(autojuhiload jne . olid ostetud reeglina, meil oli tsetseen btr juhiks,

see rappis btr paari sõiduga nii ära et pärast parandas masinat -ega ta ei osanud ju aga kui voditel oled siis pead parandama-seda masinat pool aastat tagantjärgi, grusiinile anti kätte tuttuus zil131 -ta pani käsipiduri peale ja sõitis niikaua kui pidurist suitsu välja lõi)

vot nii olid lood kuulsusrikkas sovetskaja armijas paarkümmend aastat hiljem...

[OveT.]

Kui komandör märkaks lugeda ka teiste postitused läbi, siis ta saaks aru, et mingit halamist ei ole. Igaüks kirjeldab oma teenistust, nii nagu see välja nägi. Keegi ei vaidlustagi komandöri esitatud teenistuslugu 60-te lõpust.
Meie ajal ja meie polgus (kaardivägi ja sealsamas Karjalas) olid täid, nälg, külm, räpasus, tshurkad, kaklemine, mõnitamine jne.
Mis puutub isemeheksolemist, siis see on enesestmõistetav, kuid paraku mitte kõigile. Nägin kahjuks väga madalale laskunud isikuid ka eestlaste hulgas.
Isiklikult minule oli raske esimene poolaasta, peale seda algas aeg, mida senini meenutan üsna hea meelega, kuigi just sellel ajal pidid tohtrid mind kokku õmblema peale tshurkadega kaklemisest.

[komandör]

Olen Sinuga 100% nõus, väeosi oli ja on ka praegu erinevaid nagu öö ja päev . Aga Sa saad vast aru, et keegi pole minult tellinud rahulolust nõretavaid kirjutisi armeeteenistuse kohta (seda enam Nõukogude Armee kohta ), ma vaid kirjeldan omi elamusi tollest juba suhteliselt kaugest ajast. Aga mul on võimalus mälu alati värskendada- mul kaks paksu kladet täis päevikumälestusi, mis kirja pandud just neil kaugetel päevadel, õigemini õhtutel, kui päev jälle möödas.
Lisaks sain teenistuse lõpuks täis ka nn. demblialbumi. Teadmiseks, et dembel oli lühend sõnast "demobilisatsia" ehk erruarvamine.
Tollal ei keelatud fotoalbumeid teha ja nendega koju sõita. Poistel oli omamoodi auasjaks kokku panna fotoalbum sõjaväepäevade kohta, kuidas kellegil õnnestus, on iseasi.
Otse loomulikult ei läinud mina teenistusse omal soovil. Sellele eelnes ikka ametlik kutse koos selgitustega, mis järgneb siis, kui peaksin kõrvale hoiduma "iga kodaniku pühast kohusest" .
Tõsi - teenistuse lõpul moositi mind oma kuu aega, et jääksin üleajateenijaks, aga vaatamata suhteliselt heale elule , mul jätkus oidu koju sõita ja ei kahetse seda tänaseni .
Ja otse loomulikult saan ma kirjutada sellest, mis oli teenistus aastail 1968-1970. Ka tol kaugel ajal oli teenistus nii must, kui valge, kui hall.
Hilisemate aastate ja aastakümnete kohta mul vahetu kogemus puudub ja sellepärast ei kipu nende aastate kohta sõna võtma. Lihtsalt pole kursis.
Ja lõpuks- kirjutame julgelt. Paneme kirja omad mälestused, olid need päevad siis rohkem või vähem head või halvad.
Kui kedagi tahtmatult solvanud olen, siis palun vabandust. Kellegi aadressil pole tahtnud midagi halvasti öelda.
Aga küll on mõnus on neid mälestusi lugeda !

[komandör]

Ma olen püüdnud üpris tähelepanelikult lugeda siin kirjapandud mälestusi. Kahjuks on mul mulje, et mõne mehe mälestus on siiski rohkem sellist laadi, et oleks ette teadnud, poleks läinud . No nii lihtne see ju ka polnud, seda tead isegi.
Muide - oma kirjutajanime- komandör- ei võtnud ma niisama ulakusest. Mul on alles Nõukogude Armee sõjaväepilet, kus on kirjas real -ametikoht (dolžnost) - komandir srednihh tankov. Ja real- zvanie- staršii seržant. Nii lihtne see oligi.
Vähemalt minu jaoks .
Aga toksi lähemalt oma teenistuse kohta - millal ja kus ning mis vägedes Sa Karjalas olid.

[susi]

Lugesin Komandöri postitusi ja tekkis mitu küsimust.Päeviku pidamine?Utšepkas on taoline asi ilmvõimatu.Väeosas?Kus seda peita sai?Kas tõesti ei leidunud ühtegi patrioodist koputajat,nähes kuidas mahalöömata fašist saksa tähtedega midagi üles kirjutab?Isegi kirja kohta leidus virisejaid,et ma ei kirjuta nagu inimene.Minu zampolit(Odessa juut Goinaš-täitsa normis inime) oleks käskind selle hävitada(ära tekita ilmaasjata endale pahandusi).Mõni teine ohve oleks tekstist mittearusaades selle lihtsalt tükkideks rebind.Utšepkas läks mul nii kahe märkmikuga.Ja fotokas?Kas tõesti ei kardetud,et tehnika(veel kaardiväes) kogemata pildi peale jääb?Kes lubas toitu tuua kasarmusse vedelema?Mis kaardiväe distsipliin?Kus olid ohved?Kas tõesti nimetati sellel ajal aasta teeninuid pooldedideks?Säärast nime kuulen esmakordselt.Meil anti 12 korda kulbiga-sealt ka tšerpak.Muide,tõlkes väike näpukas-tumbotška on väike kapp(kus utšepkas seeru iga päev kontrolli teostas,väeosas aga mul tühjana seisis).

[kalleb]

utsebkas oli gestaapo jah

isegi läbiloetud kirjasid ei tohtinud tumbotskas olla

muidugi seal nad olid segased oma tumbotskate ja tapotskate ja nitotskate ja

kantikutega

kõik kes seal on olnud saavad kohe aru mis ma mõtlen

ja kui veel fotoaparaat oleks olnud siis oleks see olnud 100% tsepee

ja väeosa komandõr oleks kõigepealt tunniajalise sõimukõne pidanud


kuuekümneviiekraadises kuumuses

ja siis oleks ta isiklikult selle lasnud rivi ees puruks peksta


väeosades korjati ka fotokad ära

neid ikka tuli igaltpoolt välja kui keski ülemus tsmoni tegi

ja dembelskii albom

kui zampoliit mõne kätte sai siis korjati tehnikat sisaldavad pildid välja

ja kui oli sinelit kasutatud kaanteks siis said sõimata et kroonu vara (sinelit) izurodujes ja ähvardati et ostad uue sineli oma rahaga muidu enne koju ei lähe

igasugu hulle oli ju


ja BUDT BDITELELNOI VOENNOSLUZUSII-NE BOLTAI VOENNUJU TAINU--

PROTIVNIK PODSLUSHIVAET

ja muud haiged loosungid

muidugi ma olen kuulnud mõnes kohas oli pildistamisega lihtsam

mul aga on olemas ainult 4-5 pilti

ühel eriti saljase sõjatehnika BTR-80 taustal

rakettide taustal ei tohtinud keski pilte teha siis oleks olnud osobist käsi väänamas

nii olid lood

[tambovski volk]

KUP-i toidust ühtteist. Esimest korda sattusin KUP-i sööklasse sööma (vanasse sööklasse) aastal 2000. Mäletan, et supp praad magustoit oli suur ja väga hea maitsega. Kõike ei jõudnud äragi süüa, pärast veeresin enamvähem uksest välja.
Ajateenistuses 01-02 a. toimus söömine juba uues sööklas. Ja minu arust söögid nii head enam polnud. Hommikul tihtilugu pakuti mingisugust piimalörri- piimariisi või makarooni suppi, ei tõmba eriti see.
Mingi periood läks vist riisivaimustus lahti. Mitte et mulle riis ei meeldiks aga risotto söögia alla ja söögi peale ei olnud just kõige parem.
Ühest asjast ma ei saa aru, miks pidime sööma kõik need 11 kuud Riia Peenleiba. Mõni kord trehvas ka musta leiba. Saia sai söödud pätsid kaupa sisse, sellest nagunii pool moodustab õhk, peale sööki lasid peeru ja jälle tühi tunne kõhus. Aga ajad on muutunud, Riia peenleiba ma pole enam tükikestki söönud, saia sai viimati söödud kunagi eelmine aasta- vaat siis mida sõjavägi inimesega teeb
Meil, kui luurekompaniil oli alati "au" minna sööma viimasena. Poolumbkeelene kokamutt karjsu: "mjorssi pole võtke võid"
Eks nurisemist oli kohati päris palju. Aga see ütlemine, et sõjaväes anti paremini süüa kui paljudes kodudes, peab minu arvates paika, ei kehti enda kohta. Aga kui on võimalus kurta, siis seda tehakse ka. Jätku leiba.

Kupis toit oli päris hea aga söögi aega ei olnu eriti palju õppes jäi üks rühm alati ilma siis iga päev vahetasime rühmade järjekordi,pärast A kompanis aega nagu oli aga nii kui maha istusid mingi õppehäire anti ja pool aastat oli nii enam vähem, ainult nädalavahetustel sai normaalselt süüa

[komandör]

Siinjuures võlgnen täpsustuse - nimelt utšepkas ma päevikut ei pidanud, seal tõesti poleks lubatud. Utšepka ajast pärinevad ka vaid 12 fotot. Põhiline kirjatöö ja pildimaterjal on (kaks tollast paksu ruudulist kaustikut ja fotoalbum) aga tõega pärit juba lineikast, peaaegu päeva-paari järel sõdurielu kirjas. Kes usub, kes ei, see juba igamehe eralõbu. Mul on need kaks mälestusi täis kladet olemas.
Mis aga veel utšepkasse puutub, siis algul pidime ka kirjad koju vzvodiseerule ette lugema (tõlkima), muidu ei lastud ära saata . Enne õppe lõppu lasti kirju juba postitada ilma ettelugemata.
Aga kui ded-i staatusesse saime, siis peab raudselt paika, et kui vana ikka õhtusöögile ei läinud, siis toodi talle kasarmusse. Ja sugugi mitte vedelema, nagu mainisid. Vanamees pani toiduportsu pintslisse .

[MP]

1990- ndate lõpus olin Võrus KÜJP kordusõppustel.
Söök oli lausa suurepärane ja seda oli palju, kuigi jah, metsalaagris läks kõht ruttu tühjaks.

[speedsta]

Alguse on vist alati nii, et ei saa kuidagi kõhtu täis, olenemata sellest palju sööd. Huvitaval kombel ei juhtunud esimese nädala või isegi rohkema päeva jooksul "karu tapma". See vist alguse stressist ja uuest keskkonnast.
Hiljem nagu ei jõudnudki kogu sööki ära süüa, polnud järelikult rohkem tarviski
Seda panin tähele, et KVM e. kaitseväeline molutamine tegi kõhu tunduvalt rutem tühjaks, kui väljaõppel, kus ei pannud tähelegi toidu peale mõelda.

Kellel kogemusi üleelamisega sõjaväes, võiks ära märkida, mis kraamis siis sai söödud.

[wudu]

Minul õnnestus olla mingi aeg Eesti kaitseväes olla kokk. Kuigi viimaseks kolmeks kuuks saadeti nii öelda lahingu kompaniise. Asi oli selles, et kokkade sekka tekkis väga palju venelasi ja söökla juhataja ja toidulao juhataja olid ka venelased. Ja põhjus olevat olnud selles, et ma olevat sunndinud noori tööle, kuigi nad tegid täpselt seda mida mina tegin nooremana olles.

Meil läks alati mingi osa lihast hakklihaks ja linna turgu. Taskuid oli ju vaja täita, et viina osta. Enamik söökla korrapidajaid teatsid seda, et kokkad olid harilikult õhtuse söögi jagamise ajal purjus ( eriti nädalavahetusel)ja arvatavasti ka ohvitserid teadsid seda. Kuid kokkasi kartsa ei pandud, sest meid oli ainult kaks vahetust ja keegi pidi süüa ka tegema. Ja nii mõnigi veebel sööklakorrapidajad olles võttis rõõmuga meie pudelist hea suutäie ja nii mõnegi pidime hiljem kuskile sööklas magama panema.
Üks hea juhus oli see kui korrapidajaks oli mingi just lahingukoolist tulnud seeru ja toimkonnaks olid minuga ühel ajal õppes koos olnud kuttid. Sellel seerul oli väike kurjakuulutav maine. Kuid õppe (see seeru oli õppes jaoülem või oli rühmavanem, ei mäleta enam) jaoülematel tuli pannkoogi isu ja siis saadeti üks kokk , kes õppes just oli, kööki. Ma andsin tüübile vajaliku kraami kätte ja ise hakkasin südame rahuga avalikult õlut jooma. Korrapidaja tegi küll suured silmad kuid midagi ei öelnud. Ütles ainult, et toimkonnale ei tohi anda. Kuid järmine päev nii mõnigi õppe jaoülem küsis minult silmapilgutades õlut

[Heiks]

Kellel kogemusi üleelamisega sõjaväes, võiks ära märkida, mis kraamis siis sai söödud.

Minu kogemus oli see, et kui oled päev otsa metsas taktikat teinud, siis läheb õhtul absoluutselt kõik sisse, maitset isegi ei mäleta. Sõime ära mis kaasas oli ja maitseomadused ei tulnud isegi jutuks. Seda mäletan küll, et Tapa VÕK-ist oli metsa kaasa antud mingi Virumaa firma "Guljaši" nimeline lihaollus. Tühja kõhuga maitses küll hirmus hästi, kodus arvuti taga aeledes seda ilmselt ei tahaks.
Olles 2005 suvel tundras ekspeditsioonil, sõime iga päev nn "kiirnuudleid" ehk siis "surnujuukseid" nagu üks instruktor seda Tapal nimetas. Pärast seda pole siiamaani neid enam nähagi tahtnud...

[Grenader88]

Küll offtopic aga väikene märkus: nüüd nimetatakse neid "kiirnuudleid" lihtsalt hellitavalt "TURBOKATEKS" ja palju tarvitatakse neid õpilaste/üliõpilaste ühikates ja teistes säärastes kohtades. Ise ehk mõne paki olen ära söönud, aga ikka jälk, mis jälk.

[stilett]

BOUP LVVISKU (Bataljon obespetšenija utšebnogo protsessa), ehk maakeeles õppeprotsessi toetav pataljon.Aastad 1981-1983.a Len.oblast.Toit väga hea, kuna toideti praktiliselt nagu kursante, vaid võipajuk oli pisut väiksem.Hommikuti viljakohv.Piisavalt liha, õhtuti tavaliselt kala,tihti praetud mereahven,hõbeheik.Pudrust valdavalt tatar,riis, muud sodi harva.Olukord muutus halvemaks kevadsuveks, sest selleks ajaks polnud laos seisnud kartul, kapsas ja rohelised tomatid paremas konditsioonis.Aga muidu, paremad mälestused.Noorele organismile jätkus ja võtsin ca 10 kg juurde.

Arnold, nendel kaugetel aastatel seersant