Ma kahtlen tõsiselt, et Merkel koos oma nõuandjatega sedavõrd naiivne on, et usuvad tõsimeeli, et Venemaa panused Ukrainas piirduvad Krimmi anastamise, DNR'i ja LNR'i laadse värdmoodustise tekitamisega, et Merkel võimleks pelgalt "rahu" ja inimelude säästmise pärast Ida-Ukrainas. Merkel peaks väga hästi tänaseks teadma, et Putini eesmärkideks pole mitte midagi vähemat, kui Venemaa mõjuvõimu taastamine NSVL'i piirides koos Ukrainaga. Häda lihtsalt selles, kui tõsiselt neid hoiatusi ülejäänud poliitikud võtavad - senine praktika pigem näitab, et seda ei ole tehtud ega tehta just kuigi tõsiselt. Venemaas nähakse endiselt võimalust äri teha ja äri tegemist Venelastega ei vaadata kui sealse sõjamasina rahastamist. Krimmi anastamisega suutis Putin presenteerida üht lääneriikide kõige valustamat kohta - lääs ei suuda garanteerida rahvusvaheliste kokkulepete kehtimist sõjalise agressiooni korral, eriti seda osa, mis on seotud Venemaaga. Kuigi huvitav on see, et meedia pole lääneriikide esindajatele veel kordagi esitanud küsimust - kas USA ja UK on taganenud Budapesi memorandumist ehk andmast julgeolekugarantiisid Ukraina terrotoriaalse terviklikkusele tagamisel? Ukraina terrotoriaalne terviklikkus on nüüdseks korduvalt rikutud, seda ka sõjaliselt ja garantiid pole realiseerunud. Praegu proovitakse tulekahju Ukrainas kustutada kohvitassidega a la Merkel ja Hollande Putini juures "kohvil". Senine tegevus ei näita kuskiltki otsast, et Saksamaal või USA'l või mis iganes lääneriigil eksisteeriks mingisugunegi plaan reageerimiseks Venemaa agressioonile. Balti riikide kaitseplaane hakati ka ju alles välja töötama peale seda, kui Simmi juhtumiga tuli avalikuks, et hoolimata NATO 5.nda artikli rõhutamisest NATO'l Balti riikide kaitseplaane ei eksisteerinudki. Seega kipun arvama, et Saksamaa, USA, UK tegevusetus VF-Ukr sõjas on tingitud pelgalt igasuguste plaanide puudumisest ja hetkel proovitakse midagigi improviseerida ilma suuremat edasist kahju tekitamata, mis aga minu arvates ei tähenda, et selline status quo säiluks - usun pigem, et üritatakse aega osta vastavate plaanide väljatöötamiseks olukorrale reageerimiseks.
Selline arvamus tekkis, kuna ei tule mälusopist kuidagi meelde, et Euroopas oleks kordagi tehtud ühtki suuremat sorti sõjaväeõppuseid Euroopas riikidevahelisi konflikte silmas pidades. Ajakirjandusest leidsin ühe viite ESIMESELE!? suuremale sakslaste õppusele möödunud aasta mai kuust, kus 4500 osalejaga 12'st!? riigist õppust kutsutakse suurimaks õppuseks peale Külma Sõda. Ehk keskmiselt alla 400?! osaleja kõikide Euroopa raskekaallaste (nali?) peale... Brittidel möödunud aasta aprillis toimus esimene suurem õppus, ühtlasi ka Euroopa suurim õppus kõikide väeliikide peale u 13.000 osalejaga. Ei ütles, et see viitaks tõsisele ettevalmistusele suuremahulisele konfliktile reageerimisel. Paneme siia juurde venelaste Vostok 2014 õppuse 100.000 osalejaga või Kaliningradi välkõppuse 2014 detsembrist 9000 osalejaga. Kõrvutades seda meie õppuste osalejate arvuga Kevadtormil (~6000) ja tuleva aasta Siilil (plaanitud 12.000), siis Lääne-Euroopat puudutav aktiivsus ja osalejate numbrid on ikka äärmiselt nutused. Ehk Venemaa sõjanui tabas Euroopat sellel hetkel, kui see palja persega lillidest ja armastusest laulis.
http://www.wsws.org/en/articles/2014/05 ... m-m19.html
https://www.gov.uk/government/news/euro ... s-minister
Selle taustal kahtlen tõsiselt, et Euroopa poolt lähiajal midagi radikaalset otsustatakse - pigem üritatakse toimuvat pehmendada ja marginaliseerida, et oma tegemata kodutööga mitte rahvusvahelisse häbiposti sattuda. Kui hästi läheb ja suudetakse ka Euroopade riikide kindralstaabid piisavalt mobiliseerida, et mingisugusedki plaanid suudetakse välja töötatada, siis võib rohkem uskuda mingisse otsustavasse pöördesse Ukr-VF kriisis. Tõenäoliselt on nõrga Euroopa tõttu ka USA poliitilises kahvlis - igasugused otsustavad sammud Ukrainas USA poolt panevad terve Euroopa Venemaa ebasoovitava surve alla. Vaevalt Venemaa selle soodsa olukorra kasutamata jätab.
