Low-End innovatsioon taktikaliste eesmärkide saavutamiseks

[Kapten Trumm]

Rootslased olevat kuulduste järgi kasutanud üsna hiljuti trotüüli, mille tootmisaeg oli seal II ilmasõja kandis.
Seisis see neil graniiti rajatud maa alustes ladudes, kus on aastaringselt stabiilne temperatuur ja niiskus.
Kui ohutu see on, ei tea.

[EOD]

Kilo Tango poolt viidatud probleem - trotüüliõli eraldumisel trotüüli ohtlikuks muutumine käib siiski põhiliselt lahingumoona kohta, mis saab väljatulistamisel suure kiirenduse. Pioneerilaengute puhul seda ohtu praktiliselt pole. Küll võib pulbrist pressitud trotüül kristalliseeruda ja seega vähemtundlikuks muutuda. Lõhkekapsel nr. 8 või (sama võimsusega) elektridetonaator võib sel juhul plahvatuse initsieerimiseks nõrgaks jääda.
Üldiselt on trotüüliõli eraldumine teemaks sõja ajal, lihtsustatud tehnoloogiaga valmistatud trotüüli puhul. Olen hävitanud granaate RGD-33, mille trotüülilaeng hävituslaengu detonatsiooni tagajärjel lihtsalt lögana laiali paiskus. Õige tehnoloogia abil valmistatud trotüül säilib kuivas jahedas kohas sajandi või kauemgi. Praktiliselt muidugi viiakse laos säilitatava trotüüli igast partiist proovid ettenähtud ajavahemike järel laborisse.
Ise teema on muidugi meliniidiga ("miinikollasega"). See moodustab erinevate metallidega kokku puutudes ülitundlikke pikraate. Ja milline lõhkeaine sisaldub roostes mürsus, seda välise vaatlusega määrata pole võimalik. Värviga pealekantud märgistuse säilimisel küll.
Isevalmistatud lõhkeainetest on vast ohtlikeimad peroksiidid (TATP) ja vähemohtlikemad "väetisepommid". Viimased on aga suht tuimad ja annavad palju tõrkeid. Igal juhul saavad pommimeistrite kaotused lõhkeaine hankimisel või valmistamisel, samuti IED valmistamisel, transpordil ja paigaldamisel olema suured.
Kirjanduses on olnud juttu mingist partisanide poolt kasutatud, ohutuna näivast ainest, millist sokutati transpordivahendite külge, kus see sõidutuules süttis ja süütas auto või vaguni. Kas sel jutul ja mingit alust oli, ei julge kinnitada. Keemilise või mehhaanilise viitega sütikud (näiteks "Time Pencil") olid küll diversantide kasutuses.

[planet64]

http://www.hot.ee/kkal/vana/terrorist.htm

Mõte polegi selles, et ise kokku midagi segada, mis selgub, et polegi päris legaalne ja ohutu tegevus. Prooviks ikka rahu ajal ette valmistada vahendeid ja seda parimate peade ja parimate materjalidega. Kui häda käes, siis on ammu hiljaks jäädud. Juhani propageeritud külgmiinidele lisaks oleks vaja arsenali täiendada erinevate vahenditega, millega vaenlase jalgealust kuumaks kütta. Tehnikavastase täpsuspüssiga laskmisel läheb kohe mölluks, aga kui eemalt saaks lasta viitsütikuga süütelaenguid, oleks asjal hoopis teine tera.

Tundub, et tarkade miinide osas on meil samuti kehvad lood ja lihtsa kaugjuhitava "kõrvitsakahuriga" täpsuslaskmise idee pole ka elujõuline. No aga drooni lennutamine peaks ometi noori tõmbama. Eesmärgiks näiteks, kes suudab kiiremini autonoomse juhtimisega etteantud koordinaatidele 2m diameetriga ringi poolekilose saadetise 50m kõrguselt maha potsatada. Robootikavõistlus meil on, miks ei võiks ka droonivõistlus olla. Tudengitel, juhendajatel, sponsoritel tegevust kui palju ning see ei kuulu keelatud kategooriasse. Autonoomse juhtimise puhul võiks drooni just öisel ajal kasutada millegi teravama kohaletoimetamiseks kui teda on raske märgata. Sama võime võiks ka väikestel UAV-del olla, aga nendega tegelejate arv on vast praegu veel liiga väike.

[kangelaspioneer]

Tundub, et tarkade miinide osas on meil samuti kehvad lood...

Tänasel päeval tundub, et tarkade miinidega on lood just väga head ehk neid ei ole. Pärast külma sõja lõppu ei ole NATO riikides miine märkimisväärselt toodetud, kõiksugused targad ja seadistatavad asjad vajavad aga vooluallikaid, mis tänaseks on päästmatult surnud. Nii on hetkel võimalik relvaturult hankida nii tarku miine kui miinilaotureid ainult äravedamise hinnaga, samas maksab iga miini uuendamine (kasutuskõlblikuks muutmine) €€€. Nii oleme me täna oma "lollide miinide" varuga suhteliselt heas seisus, sest neid on palju ja nad ei lähe nii kergesti hapuks.

[Kilo Tango]

Tundub, et tarkade miinide osas on meil samuti kehvad lood...

Tänasel päeval tundub, et tarkade miinidega on lood just väga head ehk neid ei ole. Pärast külma sõja lõppu ei ole NATO riikides miine märkimisväärselt toodetud, kõiksugused targad ja seadistatavad asjad vajavad aga vooluallikaid, mis tänaseks on päästmatult surnud. Nii on hetkel võimalik relvaturult hankida nii tarku miine kui miinilaotureid ainult äravedamise hinnaga, samas maksab iga miini uuendamine (kasutuskõlblikuks muutmine) €€€. Nii oleme me täna oma "lollide miinide" varuga suhteliselt heas seisus, sest neid on palju ja nad ei lähe nii kergesti hapuks.

Kindel? Minu teada külma sõja aegu mingite tarkmiinidega üldse ei tegeletudki. Päevakorda tõusid need siis kui miine keelustama hakati aga see teema tõusis tõsiselt üles alles 1992.a.

patareidega on nii, et tahke elektrolüüdiga patareisid võib säilitada kuitahes kaua aga miinile need hästi ei sobi. Samas peaks miinidele sobima metall-õhk patareid, mida võib hermeetiliselt säilitades hoida kuitahes kaua.

[kangelaspioneer]

Daatumites ei ole päris kindel, samas tuleb arvesse võtta, et enne "maailmamuutvaid" otsuseid ja deklaratsioone räägitakse sedasorti asjadest sageli väiksemas ringkonnas hulk aastaid, vältimaks enda nurka värvimist.

Tarkade miinide vooluallikate ehitusest ei tea ma suurt midagi, tean ainult seda, mida vastavate riikide (asjaga kursis olevad) esindajad rääkinud on. Hetkel on NATO-s mitu riiki, kellel mineerimise võime eksisteerib ainult paberil, sest aegunud miinide uuendamiseks ja ka utiliseerimiseks puuduvad kaitseeelarves vahendid. Ja nende riikide pioneerid ei ole ühtki (õppe)miinivälja rajanud juba palju aastaid, ka vastav väljaõpe on hääbunud.

[Kapten Trumm]

patareidega on nii, et tahke elektrolüüdiga patareisid võib säilitada kuitahes kaua aga miinile need hästi ei sobi. Samas peaks miinidele sobima metall-õhk patareid, mida võib hermeetiliselt säilitades hoida kuitahes kaua.

Kui "tarkmiinideks" lugeda juhitava õhkimisega laengud, siis Rootsi omad on vägagi külma sõja aegsed.
Patareide probleem on lahendatav nii, et häda korral on asi initsieeritav ka nöörist tõmmates, komplektis on vastavad vahendid olemas.
Rootslaste taoline produktsioon paistabki üldiselt silma robustse olemisega (keskmine high-tech vaimustuses fanboy minestaks vist), kuid süvenemisel hiilgab asi äärmise läbimõeldusega, no iga võimaliku olukorra peale on konstruktor mõelnud. Kui õhkimiseks on vaja inimest, siis patareide asemel on kasutusel ju õhkimismasin, mis on WWII aegne, kuid töötav ja toimiv asi.

[kangelaspioneer]

Tarkade miinide all peame silmas ikka neid, mille toimeaeg on vähemalt ajaliselt määratletav (enamasti on seda võimaldavad magnetsütikuga põhjamiinid e II põlvkond) või paremal juhul kaugpaigaldatavad, oma/võõras/tsiviil eristamise võimega ja ajaliselt piiritletud toimeajaga (III põlvkond). Rootsi asjad on passiivselt üles seatuna jalaväemiinide I (mõne määratluse järgi II) põlvkond ehk täiesti loll asi- kes traati koperdab see paugu saab, ohtlik seni kuni traat läbi mädaneb.

[Madis22]

Kui keeruline võiks olla kokku panna piloodita mitte-juhitavat droonihävitajat? Ideepoolest programmjuhitav lennuk, mille otstarve on paari kolme kilomeetri raadiuses, 0,5-6,5 km kõrgusevahemikus ringi tiirutada, heli järgi võimalikku vastase drooni otsida, sellele end sappa sättide, järgi lennata ning pärast ülelendu (näiteks dopleri effektile tuginedes) sellele mõned 12cal haavlipadrunid või 40mm fletchet näkku lasta. Maanduks see kas kütuse lõppema hakates sinna, kust lendu lasti, kus programmiga kästi, või pärast konkreetse raadiosignaali saamist signaali väljastanud kohta, või sellest programmis määratud suunda ja kaugusele.

Põhimõtteliselt ei vajaks see eriti kallist sideseadmestikku, kuivõrd seda ei juhita, see ei edasta andmeid, vajab vaid vastuvõtjat. Haavlipüssi põhimõttel droonihävitusvahend ei tohiks ka eriti raske olla, ega vajaks see seetõttu olulist kandevõimet.

[EOD]

12 GA haavlipüssi tagasilöök on kerge piloodita õhusõiduki jaoks päris jõhker. Allapoole suunatud lask võib suure negatiivse G tõttu tiivatalad purustada. Sama oht ka tahasuunatud lasu korral toimuva kiirenduse tõttu. Tiib kannatab üldiselt kõige rohkem positiivset ülekoormust.
Aga üks võimalus kas piloodita või mehitatud ülikerglennukitega droone püüda oleks Net Gun. Võrk takerdub rootori(te)sse ja aparaat tuleb suht tervelt alla. http://netgunsforsale.blogspot.com/2011/09/net-gun.html

[mutionu]

Kui keeruline võiks olla kokku panna piloodita mitte-juhitavat droonihävitajat? Ideepoolest programmjuhitav lennuk, mille otstarve on paari kolme kilomeetri raadiuses, 0,5-6,5 km kõrgusevahemikus ringi tiirutada, heli järgi võimalikku vastase drooni otsida, sellele end sappa sättide, järgi lennata ning pärast ülelendu (näiteks dopleri effektile tuginedes) sellele mõned 12cal haavlipadrunid või 40mm fletchet näkku lasta. Maanduks see kas kütuse lõppema hakates sinna, kust lendu lasti, kus programmiga kästi, või pärast konkreetse raadiosignaali saamist signaali väljastanud kohta, või sellest programmis määratud suunda ja kaugusele.

Põhimõtteliselt ei vajaks see eriti kallist sideseadmestikku, kuivõrd seda ei juhita, see ei edasta andmeid, vajab vaid vastuvõtjat. Haavlipüssi põhimõttel droonihävitusvahend ei tohiks ka eriti raske olla, ega vajaks see seetõttu olulist kandevõimet.

Ilmselt on heli tuvastamine kõige keerukam osa, muus ei näe ma erilist ulmet.

[Madis22]

EOD-i Net Gun idee on haavlilaengust tõenäoliselt märksa tõhusamgi.

Ilmselt on heli tuvastamine kõige keerukam osa, muus ei näe ma erilist ulmet.

Heli allika tuvastamise seadmed peaks suht vana teema olema, kuid kui nende võimalikku jõudlust odava drooni kandevõimet silmas pidades kesiseks hinnatakse, siis teoreetiliselt ei tohiks ka väiksese ulatusega radar midagi võimatut olla. On ju politsei kiirusemõõtjad suht kerged asjad ning meil selle ülesande tarbeks pole mitte vaja tuvastada objekti täpset kiirust, vaid piisab suhteliselt lähedase objekti olemasolu ja suuna tuvastamisest.

Esimese hooga võib asja veelgi lihtsamaks teha ja mitte mõelda isepatrullivale vaid vaenlase drooni avastamisel sellele kallale saadetavale püüdurdroonile. Ehk et suunatakse seade juba algusest peale sihtmärgile. Siin võib ühest küljest probleemiks osutuda drooni vähene ronimisvõime, ehk võõras väljub tema nähtavast/kuuldavast vihust ning ta kaotab sihtmärgi, teisalt on avastatud vastane ilmselt juba maapealegi kuulda ning peaks olema püüdurile lihtsam leida.

Edit: Helituvastusest -siin räägitakse paarisaja grammisest kantavast snaipriavastus seadmest: http://forte.delfi.ee/news/teadus/akust ... d=32739811

[kaur3]

Viimaste mõtete juurde.

http://edocs.nps.edu/npspubs/scholarly/ ... Snyder.pdf

[TangoViktor]

No tegelikult on kõige suurem probleem siin pildituvastus softil, kus filtreeritakse need objektid, mida oleks vaja alla kõmmutada, A'la lind või lennuk. Lisaks sellele peab see püüdurdroon olema üsna suurel kiirusel lendav asi, et neid kätte saada. Mingisuguse autonoomse asja tegemine on üsna keerukas ja kohati isegi mitte mõistlik. Pigem tavaline FPV, korralik raadiolink, enamvähem kaamera, millega suudaks ka zoomida, et näha kaugemal asuvaid objekte ning ülemääraselt kiire mootor, millega saaks su peal kohal või omade üksuste kohal tiirutavat drooni kimbutama minna.

Mis puutub haavlitesse, siis ma arvan, et tavalised airsofti BB relvad teevad odavate droonide vastu samapalju kahju, kui haavlid, kui neid on piisavalt palju ja piisavalt suure kiirusega läbi vahtplastist tiibade lendavad. Piisab paarisaja grammisest lõhkelaengust, mida saaks initseerida samamoodi vabal kanalil puldilt nupulevajutusega. Küsimus tekib lihtsalt piisavalt lähedale saamises vastase droonile.

[TangoViktor]

Lisaks veel siia, et kui keegi arvab, et raadioside kasutamine on halb, et seda on võimalik ära kaaperdada, siis las ta kaaperdab. Las ta lendab sellega enda asukohta, sest videopilt käib ikkagi üle GSM võrgu, samamoodi nagu detonaator, mis initseeriks drooni sees oleva lõhkelaengu. Paar korda kaaperdavad droonid ära, paar korda litid näkku saavad, siis hakkavad mõtlema, et kas tasub ikka neid droone nii lihtsasti enda juurde tuua.