Seda enam, et väljaõppe maht ületab seda plaanilist pataljoni+muid üksusi päris suurelt (3400 meest on lausa kolmveerand normaalsuuruses brigaadi). See on ju täiesti loomulik, et kui õpetatakse aastas 1 tankikompanii, siis õpetatakse 1 jalaväekompanii vähem.
Muideks üllatavalt paljud Wehrmachti tankiüksused, mis 1941 Venemaal tegusid tegid, olid seal 1939. a paiku tavalised jalaväediviisid.
Ajalugu tunneb taolisi näiteid, kus vajadude korral on jalaväe, ratsaväe (miks osadel USA tankistidel on hobuse embleem) jms üksusest tehtud tankiüksus, selleks pole aega olnud tervet planeerimisperioodi ja üksused on lahinguväljal end õigustanud.
Et personaliga on raske ja see on väärtuslikem - ei vaidle.
Küll aga vaidlen vastu su loogikale, kus paistab ekspansionism - rajame uue ja täiendava õppekeskuse, võtame olemasolevale lisaks 50 inimest tööle jne. Paljud ministeeriumiexcelid just sedasi koostataksegi ja saadakse tavaliselt tulemuseks, et raha pole. See, kuidas ikkagi asi saada, edasi keegi oma aju ja tagumikku liigutada ei viitsi (ja miks peakski mingeid riske võtma, järsku ebaõnnestub). Jah, Scoutsil on mõnevõrra see lihsam täna, aga tegu ei ole siiski mingi labase tehnika ümbervahetusega ka nende tarbeks.
Kutsuks üles mõtlema kastist väljapoole, kuidas ikkagi saada. Kui ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Ühe mu tuttavast töösturi moto on, et "pole lahendamatuid probleeme, on saamatud inimesed".
Arvan, et taolise exceliloogika järgi alustades oleks IDF tänasel kujul suuresti olemata.
Ise sa ju tegid nõuka armees teeninutele RÕKi, keskmaa ÕT suunas võibolla tasub natuke samas suunas edasi mõelda (Eestis on sadu mehi, kes on saanud eri taseme õhutõrjesüsteemide õpet idanaabri juures - vahest nende ümberõpe ongi jälle üks "kuidas kuidagi ikkagi saaks".

(üks Ossa operaator kirjutas siin UKR teemas mõni aeg tagasi, et tema arvates võiks peale paarinädalast täiendõpet sama süsteemiga lahingusse sõita).