Lihtsalt meeldetuletamiseks- mitu kümne aasta arengukava meil selle 20+ aasta jooksul vastu on võetud? Mul nagu kummitab, et vaata et iga uue ministri kabinetist on sehandne välja ujunud. Praegu on meil kava 2013-2022, enne seda oli 2009-20018, enne seda...ilmselt pole tegu mitte täpsustuste ja kohendustega(sest siis poleks uut kava vaja vastu võtta), vaid ikka täiesti teiste plasnidega. Nii et kas meie strateegilise planeerimise ja pikaaegsete kavade lagi on viis aastat?
Vastab tõele, et viimase 20+ aastaga on tehtud täpselt
kaks kümme aastat ettevaatavat arengukava. Ei vasta tõele, et ettevaatavaid arengukavasid ei ole tehtud (olid sõnaühendid KSAP ja muud taolised). Seega väide ei pea paika.
Praegune süsteem koosneb kolmest kavast. RKAK (10 aastat ettevaatav) - KMAK (Kaitseministeeriumi valitsemisala arengukava, 4 aastat ettevaatav) - üheaastane eelarve. Pragu kehtivad RKAK 2013-2022, KMAK 2016-2019 (kinnitati jaanuar 2015) ning eelarve 2015.
Oluline erinevus on kaitseplaneerimiskavade sisus. RKAK räägib, millist väge on vaja (brigaadid, jalaväe lahingumasinad, iseliikuvad, territoriaalkaitse KL baasil), KMAK näitab, mis mingil aastal valmis saab ja eelarve määrab jooksva aasta rahakasutamise. KMAK ega eelarve ei vaidlusta RKAK otsustatud suunda, st KMAK ja eelarve panevad raha nendele võimetele, mis seal ette nähtud. KMAK-i uuendatakse ja "pikendatakse" iga aasta. RKAK koostatakse iga 4 aasta tagant uuesti (mitte ei uuendata) ja selles on minu arust suur tarkus, sest vahete-vahel peab laua puhtaks lööma ja mõtlema küsimuste üle, et miks me siin oleme ja mida me saada tahame.
Kas 4-aastat pole liiga pikk aeg? Tegelikult ei ole. Selline normaalne tagasisidekanal jookseb praktiliselt pidevalt, kus hinnatakse muutusi julgeolekukeskkonnas, saadaolevates ressurssides ja meie ressursside kasutamise effektiivsust ning kui kuskil lööb punane lamp põlema, siis muudetakse vastavalt RKAK (kas vägi on õige?), KMAK (kas väe ehitamine on õige tempoga?) või eelarvet (kas raha läheb õigesse kohta?).
Ja veel meenutuseks, et miks me siis 1992 esimese asjana 10-aastast plaani ei koostanud? Eks kui maja põleb, siis esimese asjana mõtled ikka kustutamisele, mitte aga sellele, et kui maja taastatud saab, siis mis värvi kardinad kööki tulevad.
Kas meie süsteem on ideaalne? Kindlasti mitte, aga piisavalt hea ja töökindel (ja muuseas sobitub NATO kaitseplaneerimiseprotsessiga). Kas 10 aastat pole liiga lühike? Küsimusi on.
Ja lõpetuseks tahaks tunnustust avaldada Toomas Tyrki heale kommentaarile. Alles kuulsin ühe targa inimese käest mõistujuttu erinevusest pagaritöökoja ja sõjaväelise võimeloomise vahel. Kui pagaritöökojas on materjali kahe saia jaoks, aga pagar seab eesmärgiks kümme saia küpsetada, siis pole hullu midagi. Järgides retsepti tuleb ahjust lõpuks välja siiski kaks saia. Kui kaitsevägi otsustab ehitada kümmet üksust, kuid ressurssi on vaid kahe jaoks, siis tulemuseks on alati null üksust. Reegel toimib alati ja igas riigis. Võin seda ka oma kogemusest kinnitada.
Ja lõpuks (stiilis Kartaago tuleb purustada) - kas Heremi ja minu eelnevad seletused on olnud asjakohased, selged, piisavad ja vastuvõetavad?