Stenogramm allpool, blenderilt kaunis masendav kogus kantseliiti, Helme vastus sellele väärib ehk tervikuna väljatoomist
Mart Helme
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid ja minister! Ma tahaksin veel kord peatuda sellel nn müütilisel tankide pakkumisel. Tegelikult ei ole asja puhul midagi müütilist. Teema on delikaatne, kuna Šveits on neutraalne riik. Kuna Šveits on neutraalne riik, siis tehti see pakkumine meie Kaitseministeeriumi inimestele, sh Jonatan Vseviovile asekantslerina, sellises delikaatses vormis. Ja ettepanek oli, et Eesti ilmutaks omalt poolt initsiatiivi, tunneks huvi. Sel puhul, kui Eesti ilmutab initsiatiivi, tuleks Šveitsi poolt ka ametlik pakkumine. Kuna Eesti initsiatiivi ei ilmutanud, siis ametlikku pakkumist ka ei tulnud. Ja nüüd me oleme selles olukorras, et tegelikult ei ole meil põhjust sel teemal enam üldse rääkida, sest see rong on läinud.
Mis teemal on meil aga põhjust rääkida, on see, et mind hämmastab see bürokraatlik paindumatus. Mind hämmastab see, et meil on pandud rööpad paika ja pööranguid ei ole. Tuleb sõita lõppjaama, aga lõppjaam lõpeb kivist seinaga. See on mulle üsna mõistetamatu. Olukorras, kus me praegu räägime põlevate silmadega sellest, et tuleb vastu võtma hakata, niikuinii tuleb. Vaat see on üks asi, mis mind Eestis kohutavalt hämmastab, häirib ja ärritab – aga niikuinii me peame selle asja ära tegema, niikuinii me peame teise asja ära tegema, justkui meie ei oleks suveräänsed otsustajad, kes ütlevad, et seda me ei tee või seda me teeme nii, nagu meile sobib. Ei, niikuinii peab ära tegema. Niikuinii me peame vastu võtma immigrante. Immigrantide vastuvõtmiseks leiame me raha. Henn Põlluaas, hea kolleeg kirjutas täna Õhtulehes artikli, kus ta arvutas välja, et see on suurusjärk 100 miljonit eurot. 100 miljonit eurot za prosta, nagu öeldakse vene keeles, lihtsalt, vasaku käega. ESM-is osalemine, Solidaarsus, Euroopa. Me oleme Euroopas, peame käituma Euroopa moodi. Sajad miljonid läksid, nagu midagi. Ja siis me kurdame, et meil on ressursi nappus, et muretseda soomusveste oma sõduritele, kes saavad surma ilma soomusvestideta. See on veri. Raha on lihtsalt raha ja inimese elu on inimese elu. Aga me arvestame rahaga rohkem kui sellega, et me teame täpselt, kes on meie vastas. Me teame täpselt, kui palju tuleb sealt tanke, ja neid tanke tuleb sadades. Me teame täpselt, kui palju tuleb sealt lennukeid, millele meil ei ole midagi vastu panna. Neid tuleb sadades. Me teame täpselt, kui palju tuleb sealt sõdureid. Neid tuleb kümnetes ja kümnetes tuhandetes, millele meil on umbes poole võrra võib-olla heal juhul vastu panna. Aga me eelistame raha. See on vale lähenemine selles kriisiolukorras, milles me praegu oleme ja mille puhul juba täna mainitud terve hulk riike meie lähikonnas väga selgelt on võtnud kursi raha ohverdamisele, et säästa oma rahvast, oma inimesi.
Peaminister teatas meile nädalapäevad tagasi, et Eesti ei valmistu sõjaks. Aga polegi vaja sõjaks valmistuda, võiks koguda varusid. Võiks koguda meditsiinivarusid, toiduvarusid, puhast joogivett, mõelda selle peale, kuidas kaitsta oma inimesi, isegi kui ei tule sõda, tsiviilkatastroofide puhul. Me ei pööra sellele tähelepanu, sest me ei arvesta oma inimestega. Küll arvestame me aga sellega, mida arvab meist Euroopa. Teate, ma räägin teile ühe vana-vana loo sellest, mida mõtlevad erinevad inimesed loomaaias elevanti vaadates. Ameeriklane mõtleb, et sellest saaks tsirkuseatraktsiooni ja saaks palju raha teenida. Sakslane mõtleb, et sellest saaks hirmus palju vorsti. Aga eestlane mõtleb: "Ei, tea, mida ta küll minust arvab!" Eelistame oma inimesi. Meil ei ole vaja mõelda, mida arvab elevant.