Au andmine

[dude]

ega ma nüüd otseselt ei mõelnud siin seda teemat algatades, et keegi on loll, venelane või endine...

Mõte oli lihtsalt selles, et kust maalt algas nn. ohvitseri aktsepteerimine, au pidi ju andma ka omavahel reamees reamehele. Mina au andmist tervituseks ei loe, kuna seda tuli anda päevas kasvõi 10 x ühele samale tegelasele, aga tervitatakse ju ainult 1 x.

Jah ega tea küll, et keegi oleks au ja uhkusega seda pealesunnitud riiki teeninud ja arvan, et ka komandör seda ilmselt teinud kuigi võib vahest mulje jääda...

[hillart]

Ega armee pole miskit muud, kui muu elu. Aktsepteerimine sõltub ikka eelkõige inimesest ja alles seejärel tema auastmest.
Teadupärast on olemas kahesugune võim. Formaalne ja tegelik, millest sellele esimesele tuginevad tavaliselt just need muidu nõrgad isiksused, kellel seda teist (tegelikku võimu) mitte ei ole.
Formaalse võimuga aga kaugele ei sõida ja kui asjad tõsised läksid, siis polnud sellest kohe miskit peale hakata. Eks sedagi elus nähtud.
Poisid, mul on tegelikult kahju, et te siin foorumis oma kibestunud hinge nii paljusõnaliselt laiali laotate. See, kui teil NA relvajõudude ja nende erinevas astmes ülematega just sellised kogemused on, pole ju mitte minu süü. Ja kas teil tõepoolest on ülbust oletada enese ilmeksimatust ja oma seisukohtade 100%-list õigsust (sellist kõiketeadja oreooli aga nii mõnigi kommenteerija ilmselt taotleb). See, et sinul, ja veel kahel-kolmel NA-s käinul just selline, teil omavahel ühtiv, kroonukogemus on, ei tähenda veel üldse mitte seda, et nii see kohe igal pool oligi.
Nende mürgiste sõnavõttude põhjal võiks küll oletada, et eestlased selles armees kohe mitte eriti hinnatud kaader ei olnud, kuna nad (vähemalt kommentaaride põhjal otsustades) kohe peaaegu eranditult (sõnavõttude alusel) mingites alaväärtuslikes väeosades teeninud on. Aga uskuge! Need teie väeosad polnud mitte kogu Armee.
Väitke vastu, kui end tõepoolest (!!) spetsialistiks peate!

[ignatius]

Ega armee pole miskit muud, kui muu elu. Aktsepteerimine sõltub ikka eelkõige inimesest ja alles seejärel tema auastmest.
Teadupärast on olemas kahesugune võim. Formaalne ja tegelik, millest sellele esimesele tuginevad tavaliselt just need muidu nõrgad isiksused, kellel seda teist (tegelikku võimu) mitte ei ole.
Formaalse võimuga aga kaugele ei sõida ja kui asjad tõsised läksid, siis polnud sellest kohe miskit peale hakata. Eks sedagi elus nähtud.
Poisid, mul on tegelikult kahju, et te siin foorumis oma kibestunud hinge nii paljusõnaliselt laiali laotate. See, kui teil NA relvajõudude ja nende erinevas astmes ülematega just sellised kogemused on, pole ju mitte minu süü. Ja kas teil tõepoolest on ülbust oletada enese ilmeksimatust ja oma seisukohtade 100%-list õigsust (sellist kõiketeadja oreooli aga nii mõnigi kommenteerija ilmselt taotleb). See, et sinul, ja veel kahel-kolmel NA-s käinul just selline, teil omavahel ühtiv, kroonukogemus on, ei tähenda veel üldse mitte seda, et nii see kohe igal pool oligi.
Nende mürgiste sõnavõttude põhjal võiks küll oletada, et eestlased selles armees kohe mitte eriti hinnatud kaader ei olnud, kuna nad (vähemalt kommentaaride põhjal otsustades) kohe peaaegu eranditult (sõnavõttude alusel) mingites alaväärtuslikes väeosades teeninud on. Aga uskuge! Need teie väeosad polnud mitte kogu Armee.
Väitke vastu, kui end tõepoolest (!!) spetsialistiks peate!

Noh, mina küll alaväärtuslikus väeosas ei teeninud ja vähehinnatud kaader polnud ma samuti mitte. Olen sellest teiste teemade all ka kirjutanud.
Aga liiga suuri teravusi pole nagu nende "NA mälestuste" teemade all eriti märgata osanud. Tegelikult on vähemalt minul igavesti põnev lugeda teiste meest meenutusi, kuidas-kugsail-missugustel aastatel teenimine oli. Et mida söödi, kuidas karauulis käidi, linnalubasid ja puhkuseid saadi, kulpi löödi/ei löödud. Ja omapoolseid mälestusi välja tuhnida.
Vaevalt et ma ainus taoline "eksemplar" olen, kelle jaoks taoline mälestuste rubriik on praegu (aastakümneid hiljem) ainus väljund toda aega meenutada. Kellega ma neid asju koos meenutaks? Omaaegsete sõjaväekaaslastega pole enam palju aastaid mingit sidet olnud, pojad aeg-ajalt midagi küsivad aga ega nad midagi kaasa rääkida ju ei oska. Naine ei taha millestki militaarsega seotust kuuldagi. On see virtuaalne mälestusterubriik siin militaar.net'is.
Võiks olla ja jääda. Liiatigi tõstatab keegi alailma mingi uue nüansi või küsimuse.

[Sollmann]

Ja kas teil tõepoolest on ülbust oletada enese ilmeksimatust ja oma seisukohtade 100%-list õigsust (sellist kõiketeadja oreooli aga nii mõnigi kommenteerija ilmselt taotleb). See, et sinul, ja veel kahel-kolmel NA-s käinul just selline, teil omavahel ühtiv, kroonukogemus on, ei tähenda veel üldse mitte seda, et nii see kohe igal pool oligi.
Nende mürgiste sõnavõttude põhjal võiks küll oletada, et eestlased selles armees kohe mitte eriti hinnatud kaader ei olnud, kuna nad (vähemalt kommentaaride põhjal otsustades) kohe peaaegu eranditult (sõnavõttude alusel) mingites alaväärtuslikes väeosades teeninud on. Aga uskuge! Need teie väeosad polnud mitte kogu Armee.
Väitke vastu, kui end tõepoolest (!!) spetsialistiks peate!

Ehk hr-d hillart & komandör vaevuvad teinekord oma postitustes otseselt kellegi poole pöörduma, nii nagu tsiviliseeritud inimesele tavaks?
Kes on too müstiline 'sina', lubage küsida?

Kui minu tagasih. persoon, siis pln väga, siin mu vastuväide:
* ei pea end spetsiks
* ei oleta end ka ilmeksimatuks
* ei teeninud 'alaväärtuslikus väeosas' - VVS - RTO e siis lennuväe side- ja raadiotehniline üksus. Ms, 1 kõrgemini kodeeritavaid väeliike CCCP-is
* praktil. kõik eestlased minu väeosas teenisid välja seersandipagunid v olid muidu väga hinnatud spets.-id

Kordan, au anti (justnimelt selline väljend tuleb tõlkes vene keelest mitte tervitama) teatud seltskonnale, teatud kontingendile aga mitte. Muidugi, kui nad just tuttavad ei olnud.
Nii ei talitanud ainuüksi eestlased vm teatud konkreetne seltskond, vaid kogu tolleaegne hiigelarmee.
Kirjutamata seadused ja tavad olid sellised juba ammu enne meid ning nende ümbermuutmiseks ei olnud mingit põhjust, vajadust ega võimalustki.
Nii oli see vähemalt 80-ndail.

Kust olete aga endale võtnud sellise õiguse ja jultumuse, lubage küsida, mind ja teisi siinolevaid mitmete alavääristavate nimedega a la debiilik-loom-alaväärtuslik-ülbust täis-kõiketeadja jmt õnnistada....?
V ehk sooviksite seda näost näkku teha?! Pole probleemi - pln väga, lahkesti teie teenistuses!

Lp-ga
KS

[kalleb]

sul on õigus ignatius

tulevad meelde vanad ajad,olid mis nad olid

[komandör]

kummalisel kombel näen sinus üht vähestest, kes ei pulbitse õelusest ja eneseimetlusest, kui kõva mees ta ikka vene kroonus oli ja kui kõvasti ta eesti asja ajas ja vene asja maha tegi.
Mulle tundub, et mõne aasta pärast hakkab nii mõnigi siinkommija, kes piisavalt ei jõua oma viha ja vaenu välja valada, esinema lausa "vabadusvõitlejana".
Torkab ju silma, et mida aeg edasi, seda enam hakkab pinnale ujuma uusi "vabadusvõitlejaid", kes pugesid komsomoli selleks, et seda seest häbistada, kes pugesid parteisse, et seda seest õõnestada, kes lasid end sättida juhtivatele kohtadele, et "võidelda kommunismi vastu".
Ma ei oska seletada milles asi, on see tõsine faasinihe või lihtsalt ei õnnestu mõnel saada haljale oksale. Arvan, et need, kes siin kiruvad ja naerust kõveras, et said "suurele liidule ära teha", ka praeguses igapäevaelus eriti edukad ja õnnelikud ei ole. Nii palju viha ja põlgust ja lausa vaenu kiirgavad mõnedki kommentaarid. Milleks - mul pole nii palju oidu, et seda mõista. Tulgem maale tagasi, sõda ammu möödas ja kaevikud rohtunud.

[Sollmann]

kummalisel kombel näen sinus üht vähestest, kes ei pulbitse õelusest ja eneseimetlusest ...
Nii palju viha ja põlgust ja lausa vaenu kiirgavad mõnedki kommentaarid. Milleks - mul pole nii palju oidu, et seda mõista. Tulgem maale tagasi, sõda ammu möödas ja kaevikud rohtunud.

Lp komandör!
Ehk väljendaksid oma mõtteid väheke selgemalt ning pöörduksid otseselt isiku poole, kellele midagi edastada soovid!
Kui jutt minust, tänan väga osutatud lahkuse eest!

Argumenteerisin omaarust selgelt, miks käituti sellises ja tollases olukorras nii ja naa ning mitte teisiti. Kasutamata seejuures oponentide suhtes solvavaid-alavääristavaid väljendeid, kui juhtusid tähele panema.
Tulles aga Sinu postide juurde käesoleva teema all, siis võib leida siit nii mõndagi mis viitavad 'vihale, põlgusele, kibestumisele' ning lihtsalt teistele ärategemisele....

[kalleb]

kõige hullem mis ängistas ja rõhus oli olemine võõral maal vastu oma

tahtmist (vabatahtlikult-sunniviisiliselt nagu suvatseti öelda)

nagu siin foorumis on kuulda mõni ei saanud 2 aasta jooksul kordagi koju

mina sain 1 korra pärast pooleteise aastast olemist

ja pärast seda oli igatsus veel suurem

mõningal määral leevendasid seda ajalehed ajakirjad ja ameerik-hääle

ja isegi eesti raadio (tuli mõnikord ülileviga)

kuulamine

ja jutud et eestlased olid alaväärtuslikes väeosades alaväärtuslikel kohtadel?

väga imelik arvamus

missugune on alaväärtuslik koht?

kroonus olid kõik kohad väärtuslikud

peasi et sul oli oma koht kus olla (paljudel seda polnud)

ja teha tuli erinevaid töid ,pidada erinevaid ameteid

[kalleb]

muidugi komadir räägib sinust sest sa püstitasid küsimuse otseselt

ja konkreetselt

et tahad temaga kui solvavate kommentaaride autoriga kokku saada



minuarust on komandiri mälestused tänu 40 aasta tagusele filtrile

ähmastunud ja võimalik et oligi nee nagu ta kirjeldab

aga 80 aastate lõpupoole ei olnud sõdur mingi austatud olend

ta oli lihtsalt tasuta tööjõud

kellele pidi andma ninaesise ja hoidma puuris

ja ajurakke ei tohtinud tal ka olla

mida öeldi seda pidid tegema

mul õnneks oli oidu väga lolle käske mitte täita

sest varsti oleks pidanud asju hakkama vastupidi tegema ju

[OveT.]

Uhh, lausa hirmus on lugeda, kuidas ängistasid võõras maa ja võõrad rahvad. Ja kuidas okupatsiooniarmee majorist madalama tegelase tervitamine tahtis käe koos isamaalise närviga küljest kuivatada.
Jätke nüüd- vabadusvõitlejad.
Olime noored mehed, elukool missugune. Mida kõike ei saanud kuulda, näha ja teha. Kes oli loru, see jäi tihti ka sõjaväes loruks.
Kahjuks pidi liiga tihti häbenema eestlaste pärast. Ma siis ei saanud aru, miks osad noortena jäätmeid sõid, ennast mõnitada lasid. Nüüd tuleb välja, et see oli vabadusvõitlus.
Vanemaks saades kestis vabadusvõitlus edasi juba rafineeritumate vahenditega- võõra,majorist alama ohvitseri mittetervitamisega jne.
Ma saan aru küll. et olid oma nn. blatnoikombestik, aga siduda seda poliitikaga?

[kalleb]

kes on asja poliitikaga sidunud?

minuarust pole ju keegi sellest sõnagi rääkinud

kas tahad väita et mingit koduigatsust polnud ega saanud ollagi?

[Tux]

Paistab, et pean veel veidi kirjutama, aga palun rahu - ainult rahu...
Inimeste poolt kõneldav keel on üks äraütlemata huvitav nähtus. Nimelt on samadel sõnadel erinevates olukordades ja erinevatel aegadel erinev tähendus. See sõltub siis traditsioonidest ja laiemalt kultuurist ja ühiskonna arengutasemest. Võtame näiteks sõna demokraatia. Meie saame sellest ühtemoodi aru, aga tuletame meelde, et NL oli ka justkui demokraatlik. Vähemalt seda sõna kasutati aga sisu oli teine. Täpselt samamoodi on mõnede arvates demokraatlikud sellised riigid nagu Iraan, Hiina ja isegi Põhja-Korea. Vähemalt kasutavad nad seda sõna ise enda kohta. Sõna on sama, aga sisu teine. Sama tähelepanek kehtib ka märgiliste sümbolite kohta, milleks meie käesoleva vestluse kontekstis on siis käe tõstmine mütsi juurde. Nagu eelpoolkirjutajad õigesti väitnud on, tähendab see lääne demokraatlikes riikides viisakat ja igati normaalset sõjaväelist tervitust, Nõukogude Liidus aga...
Jah, Nõukogude Armee päris oma traditsioonid ju tsaariarmeest, mille tavad kujunesid välja ikkagi feodaalajal, mis lõppes Venemaal 1917 aastal ja seega võime väita, et feodaalajastu kombed kehtisid omal kombel ka NL Võitmatus Armees (just Võitmatus Armees, mitte kaitseväes nagu lääne demokraatiates kombeks on, sest relvajõudude eesmärk on-oli teine).
Feodaalajastul oli ka au mõiste erinev sellest mis ta meil täna on. Sinu Au oli seotud sinu suverääni-valitseja-mõisniku-tsaari-prohveti-jumala auga (mõtleme siin praegu käimasolevale pilditülile). Sinu au samastus sinu eluga. Suurim au mis sulle osaks sai saada, oli surra oma ülemuse-prohveti-jumala eest. Põhjus polnud oluline, kui sinu ülemus-tsaar, kes iganes seda küsis, siis sa selle ka andsid. Kui sinu tsaar kaotas lahingu, siis olid ka sina häbistatud. Au mõiste oli seotud kollektiiviga, mitte indiviidiga.
Vene väes andsid sõjaväelased ülemustele Au, see rituaalne liigutus tähendas seda, et sa kordasid oma ülemusele antud vannet - "Ma olen valmis sinu AU eest surema, kui sa seda küsid!". Kuna ühiskonna hierarhia oli feodaalajal jumala poolt paikka pandud, siis oli ka au andmine veidike sakraalne tegevus. Nagu kirikusse minnes võtad mütsi peast, nii on ka Au andmisega seotud omad rituaalid, nagu 20 sammu enne tervitatavat üleminek paraadsammule ja "ruki po shvam", pisikesed tribüünikesed platsikeste ääres kus ülemused istusid ja vaatasid oma alluvaid nagu Rooma Imperaatorid vaatasid surmaminevaid gladiaatore, jne.
Seega kui kirjutan siin oma mälestustest, siis neid lugedes ärge pöörake tähelepanu mitte minu isikule, vaid võtke seda nagu ühe pealtnägija mälestustesalvestust möödunud aegadest, mille täielikuks mõistmiseks täna ei piisa ainult meie tänapäevastest arusaamistest maailma kohta. Võtke seda kui võimalust aru saada ühest teisest võimalikust maailmakäsitlusest, mis reaalselt ümbritses meid veel 15 tagasi ja eksisteerib veel täna meie idapiiri taga.
Selles skisofreenilises maailmakäsitluses olid paljud asjad kummalises nihkes. Paralleelselt eksisteerisid kolm dimensiooni - Tegutseti ühtemoodi, räägiti teistmoodi ja mõeldi kolmandat moodi (nagu ühes anktoodis). Kõige teravamalt tulid need erinevused välja sõjaväes, mis oli vormilt sotsialistlik, aga sisult feodaalne. Kapitalismile ülemineku perioodil lühistusid need kolm maailma muidugi mürinal kokku ja siis juhtusidki kõige absurdsemad asjad, nii et vahepeal ei teadnud kas peaks nutma või naerma.
Au andmises ja mitteandmises peegeldus kokkuvõtlikult selles absurditeatris osalejate suhtumine kaasnäitlejatesse ja lavastajatesse. See oli võimalus tõmmata enda jaoks kuhugile piir, kust mitte üle minnes oli võimalik säilitada omaenda vaimne tervis. Seega me ei saa, ega tohi tolleaegset käitumist üle kanda tänasesse päeva, sest me elame hoopis teises ühiskonnas ja ei tohi öelda, et näed - tollel ajal käitusid sa nii, siis oled nüüd ka täna niisugune või naasugune.
Aamen.

[kalleb]

jah

asi oligi niimoodi

ja lihtsalt ei tohtinud seda asja seal (vene armeed ja tema asjatoimetusi)

endale südamesse võtta

asi tuli lasta endast üle valguda

ja asi mutt

aga mõnigi poiss kes oli ihu ja hingega asja juures pööras imelikuks

algul nagu ei olnud

aga kui juba jefreitori paela peale sai

siis läks imelikuks-võim hakkas pähe lööma

[Sollmann]

Lp hr-stele raudrist, komandör ja hillart!

Võtke vastu mu siiraimad vabandused!
Andestage, et Teie mõttemallidele vastukarva juhtusin käima!
Vabandust, et purustasin Teie idüllilise pildi nõuka-armeest kui rahvaste sõpruse ja inimväärikuse hällist.
Ja otseselt pln andestust, et jätsin sajad v isegi tuh-d korrad teiste omasuguste kombel au andmata tundmatuile ohvitseridele ning üleajateenijaile!
Ja eriti pln vabandust oma juhmuse ning piiratuse pärast!
Andke andeks, kui mdgi suudate!

Siiralt teie,
KS
P.S. rohkem ei jaksa. Jäägu Teile õigus nüüd ja edaspidi! Aamen!

[OveT.]

Kuna on pöördutud ka nimeliselt minu poole ja südantlõhestavas toonis, siis vastan lühidalt.
Ei tahtnud neid kollaseid kõvernäokesi (emotikone) oma eelmisele jutukesele lisada, aga oleks vist pidanud. Lisan siis niisama, et loen ja kirjutan seda kõike heasüdamliku ja rahuliku muigega näol ja mul on kahju kui keegi midagi muud välja luges.
Mul on ka kahju, kui keegi pöördus tagasi teenistusest NA-s pöördumatult murtud inimesena. Eks seda võis juhtuda ka. Inimesed on erinevad ja kohanevad erinevalt.
Nii või naa, oleme me üks haruldastest ja õnnelikest põlvkondadest, kes pole näinud sõda ja loodetavasti ei näegi. Aga ülejäänu on köömes selle kõrval.